Ma mäletan kuidas ma alguses põdesin veits, et saame lapse ja elame ühetoalises korteris. Praegu ma paremat varianti ei näekski.
Ma näen oma sõprade pealt, kuidas lapsed võõras kohas magada ei taha, kuidas on see pidev “tasa, laps magab”… Ta magab teises toas, uks on vahelt kinni. Miks su enda elu siis elamata peaks jääma?
Meie beebi on sünnist saadik olnud sotsiaalne. Polnud lihtsalt muud varianti. Ja nüüd ma olen megarahul, et ta on elanud keset melu. See tähendab seda, et ta magab igas poosis ja igal pool kui tal uni on.
Praegu on meil beebinurk nö lahtine. Oma hällist näeb ta meid. Aga peame tegelikult hälli suht varsti välja vahetama, ja siis on plaan tema nurk natukene ringi tõsta, et ta jääks rohkem nurga taha.. Et tal oleks riiul ees ja rohkem privaatsust.
Enam ta ei ärka ka öösiti nii tihti, korra ehk. Aga alguses sõi ta öösel ju mingi 3-4 korda, ma ei kujutaks ette, et ma kuskile teisele poole korterit peaks seepärast jooksma… Okei, tavaliselt on beebid ema-isa magamistoas või kaisus… Meie peres on kaisus magamine luksus. Ja seda just iseseisvumise eesmärgil.
Ta on sünnist saadik eraldi maganud ja ma leian, et see on pluss. Nagunii tuleb väiksel beebil elada üle tissist võõrutamine, siis veel kaisust võõrutamine, oma voodisse kolimine, oma tuppa kolimine jne Milleks teda liigselt traumeerida kui asju saab teha nii, et ta ei mäletagi, et oleks olnud teisiti.
Kaissu saab ta hommikuti, kui ta peaks kell seitse ärkama, aga mina tahaks üheksani põõnata, siis tuleb kaissu ja magab veel minugi üle :)
Ja päevaunede ajal saab ka kaisus magama jääda ja see, et ta öösel vähe lähedust saab ei tähenda, et ma päeval samasugune karm ema olen ja ta üksi peab olema. Päeval kallistame, mängime, kudrutame, nunnutame, oleme koos põrandal kõhuli, selili, külili…
Kui me kuskil ringi oleme trippinud – Rakveres, Lätis, Pärnus jne, siis ta on öösiti ideaalselt maganud. Mitte mingit probleemi pole olnud. Blogiauhindade jagamisel jäi ta ühel hetkel lihtsalt kärus magama, muss mängis, rahvas sumises. Kui me käisime seda Anu Saagimiga suvelavastust vaatamas, siis ta ka vahepeal magas, mis siis, et möll kõrval käis. Kui tudu, siis tudu!
Lätti läksime uue turvatooliga, see käib täislamavasse. Pärnus oli peatus, sõi kõhu täis ja keeras magama. Mõtlesime veel, et tuleb jälle tavaline 40minutiline uni nagu tavaliselt, aga ei. Ärkas 2,5h hiljem juba Riias.
Kodus ka, ega meil siis elu seisma ei jää kui laps kell 21 magama läheb, vaatame ikka telekat edasi või keegi on külas või…
Meie laps magab siis kui tal uni on. Mõnikord päeval ma tõesti nö sunnin teda magama, ehk panen magama, aga tavaliselt jääb ta ise. Kui ta on piisavalt mänginud, söönud, tuleb kohe hea tudu ja ma ei pea teda magama kussutama vms.
Teine asi on see, et ta on kogu aeg silma all. Varsti-varsti roomab ta edasi-tagasi, siis on ju kindel, et väga kuskile silma alt ära ta ei rooma. Mul pole vajadust mingiteks taradeks ja aedadeks vms. Isegi kui ta diivani peale peaks end vinnama, siis ma näen seda kohe.
Ühesõnaga, kui peaks olema keegi, kes muretseb, et appi-appi, kuidas me saame lapse elades ühetoalises korteris, siis… Kui ruumi natuke beebinurga jaoks on, pole probleemi.
Mitmetoalises korteris teie elasite kui laps sündis? Kas tal oli kohe oma tuba? Millal ta seal reaalselt olema hakkas? Kohe sünnist panite enda tuppa enda voodisse magama ja jooksite öö jooksul mööda korterit? Kas teie peres kehtib ka reegel “tasa, laps magab”?
Kõu magas esimesed 7 kuud meie toas oma voodis, umbes viiest kolis kaissu. Seejärel kolis oma tuppa ja koheselt magas terved ööd. Uinumise ajal on meil vaikus, hiljem toimetame vaikselt edasi. Mulle meeldib, et lapsel on nö graafik. Seega, külalised lahkuvad enne uneaega, päevaune ajal oleme kõrvaltoas, aga vaiksemalt. Kui ta väiksem oli (alla aasta), siis magas päevauned kõik vankris õues ning kõrvalised helid ei seganud.
Võõras kohas magab laps üldiselt hästi.
Veits naljakas oleks minu jaoks kui iga mu õhtu lõppeks kell 21, kuna laps läheb magama. Lõppeb siis kui lõppeb, peaasi, et laps end hästi tunneb. Muidugi juhtub ka neid päevi, kui ta juba kell kaheksa magama kukub ja üheksast üles ja alles 23 uuesti magama jääb, aga need on pigem erandid :)
Mina olen mega õnnelik, et meil on elutuba avatud köögiga. Ma ei kujuta ette kui peaksin koguaeg köögist elutuppa jooksma ja vaatama mida laps parasjagu teeb ning ega ta endale haiget ei tee. Saan rahulikult köögitoimetusi teha ja samal ajal lapsel silma peal hoida. Lapsel on oma tuba küll, aga magab ta ikka meie kõrval võrekas. Pärast aastaseks saamist tahaks ta oma tuppa üle kolida.
Minu mehe pere elas 1toalises korteris neljakesi+koer. Nad kolisid majja alles siis, kui mu mees oli kuskil 14 aastane ja ta väiksem õde 10. Niiet kaks beebit kasvatatud, koera üleval peetud ja kõik olid rõõmsad, keegi ei virisenud. Imetlusväärne :)
Esimese lapse sünniks kolisime kahe toalisse, teise sünniks kolme toalisse. Lastetoas pole ühtegi voodit, küll aga kummutid nende riietega, raamatude lugemiseks hubane nurk ja meisterdamis- joonistamise ala (laud, toolid) ja hunnik mänguasju.
Elutuba on ka mänguasjadega kaetud kuid siiski näeb korras ja vajadusel on kohe külaliste jaoks olemas (ööbimis võimalusega). Magamis tuba on aga tõeline magamiseks mõeldud ruum, vanem laps on kaisukas ja magab meiega (180×200 on voodi), pisikesel veel on oma voodi kuid ka temast on kaisukas kasvamas.
Pean siiski oluliseks, et ööuni ja uinumine toimuks vaikuses ja pimeduses.
Aga tore, et oskate olla rahul sellega, mis teil on. Ja lapsed kasvavad suureks olenemata elamise suurusest :)
Mina kasvasin ka esimesed eluaastad ühetoalises, aga meil oli nagu lastenurk kapiga eraldatud. Alguses võrevoodi oli nii, et ma nägin sealt vanemaid, aga suurem voodi oli juba kapi taga peidu ja saime ilusti hakkama. Mulle meeldis ka see, et kui me hiljem kolmetoalisesse kolisime siis elasime me aasta noorema vennaga ühes suures toas kahekesi ehk siis ma ei pidanud pikka aega üksi kuskil magama, vaid alati olime ikkagi koos ühes toas. Kui ma umbes kümnene olin siis me ehitasime selle suure toa kaheks väiksemaks ja siis oli ka paras aeg.
Oma lastele tahan ka nii, et nad ei peaks kuskil üksi konutama, vaid oleks siis kas vanematega või õe/vennaga samas toas. Mulle ei meeldi see ameeriklaste komme, et imik peab kohe üksi oma toas magama hakkama. Lisaks ei tohi nende arust õde ja vend ühes toas elada. Nagu miks? Me käisime vennaga pikka aega koos vannis ja mis siis on.
Kui sündis poeg, elasime samuti ühetoalises. Täiesti tore oli elada. Kui 1,5-aasta pärast sündis ka tütar, kolisime 2-toalisse. Erilist vahet ei olnud, sest ruutmeetrite poolest olid need elamised enam-vähem sama suured. Esialgu magasime kõik ühes toas, paari aasta pärast jäid lapsed ühte tuppa ja meie läksime teise tuppa. Nii elasime edukalt neljakesi umbes 6 aastat. Siis viskasin luuserist mehe välja ja elasin üksikemana rõõmsalt edasi. Nüüd mina elan uue elukaaslasega eraldi, tütar mehele pandud ja poeg elab samas korteris edasi. Üldse pole vahet, kui suur on elamine ja kui palju on tube. Ka väikses korteris saab väga edukalt lapsed suureks kasvatada. Kui on veidi nutikust ja pealehakkamist, saab ka suht pisikeses elamises moodustada privaatseid nurgakesi. Meil oli lastetuba kappidega pooleks tehtud. Minu suures toas oli töötegemise nurk kirjutuslauaga, elutoa nurk diivani ja telekaga ning sektsioonkapi taga magamise nurk.
Meie elasime ka lapse sündides 1 toaslises (45 ruutu) avatud korter, igati rahul, laps magas ka alati kui vaja ja soovis. Külalisi käis ja uneajaks neid ära küll ei saatnud. Mees ütles kohe,et tulebki last harjutada, mitte,et laps pead haudvaikuses magama ning pärast iga krõps ajab üles ja väga rahul,et nii toimisime.
Elame ühetoalises, laps on 2-aastane. Aasta ringis magas ka veel hämmastavalt sügavalt kui melu ümberringi oli (isegi issi bändiproovi lärmi keskel), nüüd paraku ikka magamiseks vaikust vaja, ei ole enam seda õndsat beebiund. Siiamaani oli ühetoaline ideaalne lahendus, vaikselt hakkab aga kitsaks jääma just selle magamisgraafikute ühtimatuse tõttu. Varem panime teda lihtsalt hiljem magama (22.00 ajal) aga nüüd alustas lasteaias käimist ja magamamineku aeg on tulnud 8-9 peale tõsta ja ega ta ei jää magama kui samas toas toimetame. :( … Muus osas saab ühetoalises täitsa hästi lapsega hakkama :)
Ära muretse, see on üldiselt mööduv nähtus :D Vähemalt meiega nii läks,harjutasime samuti nö melu keskel üles kasvama, algul esimesed 1 ja pool aastat võis remont ja puurimine, hull lärm käia.. 2selt hakkas juba uurima, mis kus, tahtis magama minemise hetkeks vaikust, edadpidi võis jälle asju toimetada. Miks ma magama pean, kui kuskil möll käib :)
Kui tahab üleval olla, las olla…
Meil beebil oma tuba, aga see läbikäidav ja seega ust pole ja elutoa melu kandub sinna. Õhtuti paneme tv vaikseks ja räägime tasem. Ma ei tea, mina küll magada ei saa kui mingi plära kõrvaääres koguaeg ja üritan ka last säästa ning talle vaikset und võimaldada ja eks külalised siis peavad veidi sellega arvestama. Pealegi sellised külalised, kes kauem jäävad, käivad harva.
Enamus on lastega ja lähevad ka oma laste uneajaks koju.
Otsime oma lapsele ka head turvatooli, et natuke pikemaid maid sõita (laps 8kuuna). Sa kirjutasid siin, et teie oma käib täislamavasse. Kui saladus pole, siis mis tooliga on tegu..nii palju, kui uurinud olen, siis suht vähesed käivad täislamavasse?:) (googeldasin küll, et leida, kas olete sellest kirjutanud aga ei sattunud peale:( )
Obaby tool
Me elame kahe toalises ja köök on eraldi. Praegu roomab laps mulle järgi – kui süüa teen on köögis, koos oleme elutoas jne. Kui püsti hakkab ajama, siis ilmselt saab natuke keerulisem olema.
4-7 kuuselt otsustas laps, et võrevoodi on ta vaenlane, kuigi enne magas seal ilusti. Tõesti sünnist saati, aga mingi hetk oli nii, et kui võrekasse panin siis koheselt ärkas. Nüüd õnneks magab jälle oma voodis, meiega ühes toas :)
Elan lapsega 1-toalises ja laps magab kaisus. Kuni pea kaheaastaseks saamiseni laks igal õhtul kell 19magama. Sain ise tema uneajal edasi kodus toimetada, aga muidugi mitte nii, et telekas lärmab ja nõud kolisevad. Kuna lapsed arenevad uneajal koige rohkem, siis minu jaoks kehtib väljend, et lapse uni on püha :) seega pisikese beebina säästsin teda lärmis magamisest.
Meil magas ka alguses kõige keskel…nüüd üle aastasena enam mitte. Eks see sõltub veidi ka lapsest..päris nii vist pole et oleneb vanemast millise keskkonna nad loovad…las vaikse või lärmaka. Laps on oma soovidega ja kõik lapsed lärmis ei maga :) meie oleme algusest peale elanud kahe toalises
Meil on hetkel kahetoaline korter. Beebi, mina ja mees. Ideaalis saaksime ühe lapse veel aga siis võiks lisaks Tallinna korterile ka kuskil suvemaja olla, kus vähemalt 3 tuba….
Ma veits põen, et kaks tuba ja kolm inimest aga noh. Eks kooli ajaks jääb üks tuba meile ja teine lappsele ja kui võimalus avaneb suvemajale siis ehk teeme ühe tite veel
Esimese lapse ajal elasime ka aasta 1toalises, laps oli 2a umbes. Eks saime hakkama aga eales ei enam!
Igaühel peab olema ikka oma nurgake. Eriti kui käib külalis siis ma ei kujuta ette,et keegi istub mu voodil. Nimelt voodi on meie peres koht mis pole laiemale rahvale trallida. Diivanil magamist ette ei kujuta.
Eks kui kasvab laps,kasvavad vajadused. Ise elame 2 lapsega 80ruuduses korteris ja enamvähem kärab küll.
Sina elad armsas majas,seal on üheses parem kui suvalises Lasna paneelikas näiteks.
Esimene laps läks oma tuppa magama u aastaselt (vahepeal siiski olime 1—toalises ka), teine laps läks võrekast välja oma voodisse ja oma tuppa 10k.
Meie elame 4toalises korteris ja meil on kaks last. Mõlemad magasid esimesed neli kuid meie toas. Kui vanem poiss 4kuuseks sai siis meil oli remont ja meie ise kolisime diivanile ja hops laps hakkas terveid öid magama. Noorem viskas meid samuti 4 kuusena meie toast välja, öösiti kolisin ise tagasi, kui esimene söögi kord oli. Poisid kolidis ühte tuppa maga, kui vanem oli 2a ja noorem 10 kuine ja mina olen nii rahul. Ise kartsin, et hakkavad üksteist üles ajama või midagi aga ei, kõik on super. Isegi kui emb-kumb öösel peaks häält tegema siis teine magab edasi. 4 tuba sai meil mängutoaks. Ongi eraldi magamis tuba ja mängimise tuba. Kuo poisid suuremad siis eks elu näitab, kuna vaja eraldi tubadesse tõsta. Vanema lapsega oli meil ka vaikust rohkem aga tema oli ise oma unelt teistsugune. Kuna laste vanusevahe nii väike siis noorema sündides oli kodus ka 1a4k poisiklutt ja vaikusest võis vaid und näha. Praegu lapsed lõunat magavad siis ei kipu väga kolistama aga õhtul hääled neid ei sega. Kui magama jäävad siIs ka tihti peale teine kas laulab või kisab voodis ja ikka saab uinuda. Lapsed on erinevad!
Me ostsime panga abiga omale 3-toalise korteri ligi 10 aastat tagasi. Esimene laps sündis korterisse 7,5 a tagasi. Et korter oli enne laste sündi meil siis olemas.
Mäletan, kuidas ma kogaeg lubasin, et Kui laps sünnib hakkab kohe oma toas magama. Mõtlesin, et Pole see paar korda öösel ülesse ärkamine nii keeruline midagi.
See õnnestus mul esimese öö kolmanda ärkamiseni… Siis magas laps kaisus.
Teine öö lubasin… Olgu… toome voodi meie tuppa… aga magab oma voodis.
See õnnestus jälle kolmanda ärkamiseni… siis magas laps kaisus.
Mõtlesin… Ah las magab kaisus… ega koolini ta ikka mu kaisus maga :D
Põhimõtteliselt magaski minu kaisus seni, kuni sai rinda.. ehk siis 1a 3 kuuni… Aga pärast võõrutamist, automaatselt jäi magama oma voodisse ning 2 aastaselt sai oma suure-poisi voodi ja kolis oma tuppa. Ilma nutu ja kisata…
Tüdrukuga läks sarnaselt… ainult vennaga samasse tuppa kolis ta varem.
Kui laps sündis siis elasime mehe vanemate majas (kuna olime alaealised :D) kus meil oli 1 tuba(32ruutu).. kui plika oli 2,5(nüüd 4) siis üürisime 2-toalise korteri ja nüüd on lapsel oma tuba ja meie oleme nö suures toas. Nüüd magab oma toas ja kui öösel peaks ärkama siis tuleb ise meie voodisse..ma nii laisk küll, et ei viitsi teda tagasi viia öösel :D (mõnikord tuleb nii vaikselt et ma ei saa arugi :D)
Magama jääb pm ükskõik kus ja vaikust selleks ei vaja. Kuna väiksest peale olnud melu sees siis isegi vali muusika ei häiri teda ;)
Ära kapisüsteemiga mingit “õhutut” nurka talle tekita. Meil oli see, kui lapsena ühetoalises elasime ja meenutan seda siiani õudusega… Pime nurk, ei akent ega miskit… Jube oli seal magada, tõsiselt jube… Nüüd hindan ülekõige magamistoas ja voodi ümbruses õhku ja avarust.
Ja lapse unega on nii nagu keegi siin ennegi kirjutas, et uinumise hetk peaks olema ikkagi vaiksem ja kui juba magab, siis saab sama tempoga edasi lasta mis enne. Jällegi meeles oma lapsepõlvest kuidas kõigil oli savi kas lapsed tahavad magama jääda või mitte… Jah, olimegi vaikselt oma voodis ja ei teinud külalistest välja, kuid sisimas kannatasime, tahtsime ju magada, aga ei saanud… Vaatasime õega üksteisele silma ja sõnadeta sain aru, et me mõlemad südamest soovisime, et külalised juba lahkuks! Lihtsalt räägin, et vaikne laps ei tähenda alati, et ta rahul oleks ;) Me olime muidugi lasteaia- ja koolilapsed juba, kuid siiski.
+1 !
Natukene võiks siiski tõesti mõelda lapse heaolule. Lapse saamine tähendab, et pead mingil määral oma seniseid eluharjumusi korrigeerima ja pisiekse eest hoolitsema. Nende närvikava on palju nõrgem, nad vajavad režiimi, vaikust, rahu rohkem kui täiskasvanud. Lastele on puhkamine/uni oluline. Mul on kurb lugeda arvamusi stiilis a la lapse saamine ei muutnud minu elu, pidutsen ja vaatan telekat sama lärmakalt 24/7 nagu enne või et las laps magab/sööb/mängib siis kui laps tahab. Ma tean, et et neis küsimustes on 2 täiesti vastandlikku arvamusgruppi, marimell kuulub ilmselt mu vastasarvamuse esindajate hulka. Kindlasti on ka tollel grupil omad argumendid, mida ma ei ole veel enda jaoks avastanud :) Lõppkokkuvõttes käitub iga ema siiski nii, nagu iseendale mugavam/õigem tundub.
Aga teemakohaselt niipalju, et laps on olnud alates 2 nädala vanusest oma võrekas ja oma tavavoodisse läheb ilmselt kahesena. Muidugi olen vaiksem, kui laps magab! Kui ta alles uinunud, siis räägin teises toas vaikse häälega, kõnnin ja kobistan asjadega, et ta saaks aru, et ma olen lähedal ja tal seetõttu turvaline olla. Hirmutavat haudvaikust ei tekita.
Aitäh ühele eelkõnelejale, kes kinnitas mu arvamust, et laps ei taha üksi olla oma toas, vaid vajab seltsi õe/venna näol :)
No praegu jääks mulje, nagu meil oleks iga õhtu pidu ja never-ever mingit rahu ja vaikust ei olekski.
Meil on ka reziim, aga mõnel päeval see nihkub. Ja kui ta teeb oma viimase iluune kell 18.45-19.30, siis ma ilmselgelt, kell 20.30 teda ööunne veel ei suru, kui ta on just ärganud :D Siis see nihkub natuke edasi.. Näiteks 21.30sse.
Täna öösel magas ta 12 tundi jutti näiteks – läks magama 21.45 ja ärkas 7.30 et süüa ja magas kella 10.30ni!
Ja meie telekas ei lõuga kunagi :D
Kui tütar sündis, siis elasime kahetoalises korteris. Sellegipoolest õppis tütar kiirelt magama ära, kui kisa ja kära ümber. Siiamaani saan kodus isegi tolmuimejaga koristada, kui tema magab (tütar nüüd täpselt 1aasta ja 7kuud). Mida väiksem elamine, seda rohkem lähedust ja rohkem koos olemist. Mulle ka sobib väga avatud köök, nii hea on toimetada ja samas vaadata, mis laps teeb :)
Esimese lapsega elasime 1 toalises ja imestati, kuidas laps magab lärmi sees.Ega me lärmi ei teinud suminad jutt ja teler.Poeg magas samamoodi.
Pesamuna hetkel 1a 5k.Kõik lapsed on niimoodi maganud melu sees ja õhtune aeg on beebiga sees kell 21.00 öö unne.
Külas samamoodi pesamuna magab reisivoodis õigel ajal nagu kodus.
Kuna oma rütm õhtul magama minemisel.
Päikest
Pisikesed magavad vist keset sõda ka sügavalt :D see, et miski segab ja laps tahab vaikust magamiseks, võib tulla hiljem, aga ei pruugi muidugi. Jubehea küll kui on harjunud helidega magama jääda
Meie elamine làbi kolme korruse ja see on jube :( edasi tagasi ühelt korruselt teisele jooksmine väsitab ikka ära . Laps muidu magab meie toas oma voodis öösel päeval oleneb sellest kus oleme kui õues siis vankris kui kodus siis magab elutoa diivanil . Aga väiksem elamine lapsega oleks lihtsam .
Lapse sünni ajal elasime meie mehega üldse vanemate juures. Laps magas vahest kaisus vahest oma voodis. Aga meil võib sõda ka üle käia kui laps magab ta ei tee lärmist väljagi:-D . Kui laps oli kuskil poole aastane siis kolisime kahetoalisse üürikasse jätkuvalt oli ta meiega ühes toas aga siis magas juba oma voodis ainult. Nüüd meil oma korter , kus on ka tuba ehk magamistuba, elutuba-köök koos. Kunagi ehitame lapsele toa täiesti katuse alla ehk siis nö pööningutuba:-)
Ega ta vast nah lõputult teil nii hästi melus ei maga, nagu keegi kirjutas, suuremaks saaab siis huvitab iga krõps ja uudne heli. Ja kui lasteaeda vaja minna, siis pole enam seda asja ka, et magagu kuna tahab. Samas hea, et olete rahul, saate õnnelikud olla ja elu nautida.
Kui mul poiss sündis, elasime kahetoalises korteris, kuni ajani, kui käima hakkas, oleks piisanud ka ühetoalisest, aga mida suuremaks saab, seda rohkem hakkab oma ruumi vajama ja siis tuleb see aeg, kus mänguasjad jalus on jne ;)
Poiss mul on alati maganud igal pool hästi, aga siiski vajanud magamiseks kas voodit või vankrit, süles pole ta kunagi magama jäänud ja samuti pole talle sünnist saadik pikalt süles olla meeldinud. Magas ka algusest peale omas voodis, kui v.a. korrad, kui öise toitmise ajal magama jäime :) Kui külalised käisid, panime teise tuppa magama ja saime rahulikult ise edasi chillida.
Kui poiss oli u 2,5a, kolisime majja, nüüd saab ta varsti 4 ja olen väga rahul, et meil on oma aed, kus lapsele kasvatan ´puhast´ toitu, ta nimelt mul suuremas jaos toortoiduline ja käib mööda peenraid ning sööb salatitest, marjadest jms kõhu täis :D
Tube meil nüüd jagub ja poisil on ka oma tuba, aga voodi on ikka suures magamistoas. Kuna see meil L kujuline, siis suur voodi ühes ja lapse voodi teises L tipus. Viimasel ajal on aga hakanud oma toas diivanil magama jääma, eks kolime siis varsti ringi ;)
Me küll ei ela 1-toalises ja ukse panen tavaliselt ikka vahelt kinni ka, kui ta magab, aga see ei ole küll kuidagi seganud seda, et ta ei jääks magama suvalistes kohtades suvalisel ajal kui uni tuleb. Magas suurema lapse sünnal mängutoas, kus möllas 16 5-aastast last ja lisaks mängis veel muusika. Ja no ma üldse ütleks, et kui kodus on ka suurem rüblik, siis ei ole sellist asja “tasa tita magab” :D, koguaeg mingi action käib.
Elasime 2-toalises kui laps sündis ning laps magas võrevoodis meie toas. Hetkel elame 3-toalises ja laps ikka meiega koos samas toas, ainult et võrevoodi asendus tavalise lastevoodiga.
Pole meil olnud probleemi, et laps magab ning peab vaikselt olema..kui ikka uni on, siis magas nagu nott isegi kui meil külalised vahest harva poole ööni olid.
Aga no hetkel on see boonus lapsetoal, et vähemalt üks tuba püsib enamuse ajast korras.
Eks selle asjaga (nagu ka paljude teistega) on ikka nii, et kiidetakse seda mis endal on niiöelda! :) kui sulle reaalselt pakutaks tasuta ühe- ja kolmetoalise korteri siis kumba sa tegelikult valiksid? See, et te hetkel elate ühetoalises on kül teie valik, kuid reaalselt teil ju on isu suurema ja parema järele ;)
Ja ei ole kolmetoalises korteris sugugi halvem roomava lapsega. Vastupidi on lapsel rohkem tube avastada ja rohkem pinda, kus roomamist harjutada :) meil on avatud köögiga elutuba ja ei ole ülde raske olnud last jälgida nt kokkamise kõrvale ükskõik, mis arenguetapis laps on (roomab, õpin kõndima, jookseb jne).
Selle une kohapealt ongi nii, et ma tahaks näha mis juttu sa kirjutad ta magamisest kui Hedon on nt kaheaastane ja te elate ikka ühetoalises korteris :D ja sa tahad keskööni külalisi vastu võtta aga laps kõrval jonnib ja ei suuda uinuda. Beebi ja väikelapse und ei saa võrrelda, vähemalt minu kogemuse põhjal. Beebid magavadki seal, kus juhtub ja kuidas juhtub kuigi mina siiski leian, et kvaliteetne uni on lapsele oluline! Ka magama jäämiseks on ju vaja teha teatud “rituaalid” ja last uneks ettevalmistada, meelestama jne. Vaatamata sellele oli ka meil tihti külalisi jne aga siiski ma panin lapse magama teises toas ja kui alguses rinnaga toitumise abil oli see vägagi kerge siis mida aeg edasi seda raskemaks see “külalised on küll teises toas aga katsu uinuda” asi läks.
Meie elamegi kolmetoalises hetkel veel ühe lapsega :) lapse tuba on niiöelda mängutuba. Laps magab veel võrevoodis meie magamistoas, kuid sügiseks katsume ta oma tuppa magama panna :)
No ma olen terve elu nö kitsikuses elanud ja ma ei mäleta ka oma lapsepõlvest, et ma poleks saanud magada vms
Ja külalised pole ju igaõhtune nähtus, seega ma ei lase lapsel lasta end sellest häirida. Kui on uni, mingu magama, kui ei ole, olgu üleval.
Minu lapsepõlv oli täpselt selline – magasin siis kui tahtsin magama minna. Kui keegi oli külas võisin kauem üleval olla, aga rutiin ajas ikka magama :)
Mida rohkem keelata ja käskida, seda vähem sellel asjal tulu on.. Aga see juba teine teema!
Iga laps on erinev, samamoodi on magamis harjumused.. Arvan, et mõni laps lihtsalt vajab vaikust ja rahu magamiseks. Alguses oli lapsel gaasimure mis tegi magamise pinnapealseks. Proovisin küll alato teleka või midagi taustaks mängima panna aga ikkagi vajab laps magamiseks rahu ja vaikust ja… Pimedust. Nii ongi. Kui laps magab olen toas vaiksemalt ja tõmban kardina ette. Kui on palju inimesi, siis laps ei magagi ja nutab.. Kuidas teha paarikuusele beebikooli? Ei teegi ju :) me suured inimesed magame ka ennast paremini rahus ja vaikuses välja, miks siis beebit müraga harjutama peaks? :)
Kõik saabki alguse ilmselt esimesest elupäevast, kuidas teda harjutada ja enda elurütmiga koos toimima panna. Ma ei leia, et laps oleks haigus vms, et ma peaks ta elust eemale jätma. Elab koos meiega. Meie rütmis. Ja ma lisan siis veel üks kord – meil pole ju iga päev külalised poole ööni :)
Meie elame ka ühetoalises ja ka saame ideaalselt hakkama. Ei ole probleemi et vähe ruumi. Enamus tuttavad/sõbrad uurivad ka koguaeg et kuidas hakkama saate ja ära mahute. No ega see beebi nüüd nii palju ruumi ka ei võta ja kui ta juba ringi liikuma hakkab, siis mängu ruumi on tal ka piisavalt.
Eluterve mõtlemine sul, marimell! Kui laps harjub algusest peale sumina-sagina-taustaheliga magama, siis hiljem nii koolilapsena kui ka täiskasvanuna on tal oluliselt lihtsam taustamüraga toime tulla. Ja seda mitte ainult magamise mõttes, aga ka koolis käies õppimine jms keskendumist vajav tegevus on nendel lastel kergem, kes on titest peale harjunud “oma elu elama” normaalse elutegevuse sees. Ma töötan lastega erinevas vanuses ja julgen sellepärast ka öelda, et mõistlikult mõõdukas elu lapse ümber tema uneaegadel on ainult hea.
Esimese lapse sünni ajal elasime kolme toalises korteris, kus köök ja elutuba olid koos. Kogu toimetamine käis põhimõtteliselt selles samas suures köögiga toas, mängud, vaaritamine, lõunauinak jne. Magamistoas viibisime vaid öösiti. Laps magas meiega ühes toas umbes 2 aastaseks saamiseni. Magas omas voodis, kohe meie voodi kõrval, mingi aeg oli isegi tema voodi üks seintest maha võetud :D. Kolmas tuba seisis tühjana, tähendab see oli nö lapsetuba, aga laps seal olla ei jõudnudki, sest hiljem müüsime selle korteri maha ja kolisime maale majja. Järeldus: kolmas tuba seisis nii sama tühjana, nõudis koristamist ja küttearve oli ka suurem. Magamistuba oli ainult magamiseks ehk siis sama hästi võis magada suures toas diivanil (nagu vahest lõunauinaku ajal juhtus), et siis saaks ka ühetoalises hakkama :) Suurem pind on lihtsalt mugavam asjade hoiustamisel :D ei ole kõik hunnikus ühes kohas jne..)
Või siis pole nii palju asju vaja :)
P.S Mõlemad lapsed on harjunud magama nii, et ei panegi tähele, mis ümberringi toimub. Kui lapsed magavad, siis kodus keegi kikivarvul ei käi ja ei sosista.