Väikese kodu võlu ja valu

Koristasin täna kappe… Õhtu lõpuks olin surmväsinud ja mõtlesin, et täna on see üks päev aastas (umbes viiest), kui ma tunnen, et me kodu on korras. Juba ülehomsest hakkab siia laekuma supiköögi manti ja riiulid täituvad topside, kausside, supitermoste, lusikate, kookospiima, laudlinade ja muu sellise kraamiga.

Meil kipubki nii olema, et üks projekt lõppeb, algab teine ja kuna kõige mugavam on asju ladustada enda lähedal, siis.. on selleks laoks meie kodu. Meil on kindlad kohad, kus me hoisutame “projekti” asju, aga need jätavad suures plaanis mulje, nagu me elaks kastide otsas ja elamine oleks segamini.

Koristasin täna ühte kappi, kuhu ma kuus aastat tagasi siia kolides panin kaks kasti asjadega – dokumendid, fotod, vanad albumid, märkmikud, rahakotid, kirjad… Ma polnud neid kuus aastat sortinud – ma polnud justkui valmis neid vaatama (eriti kirju ja pilte). Avastasin sealt hulganisti kraami, mida ma arvasin, et mul isegi pole – vanu päevikuid ja luuletustekaustikuid – 20 aastat vanad! Ma sirvisin paari ja tundsin, et ikka on veel liiga vara. Seal on üks 90ndate keskel türkitud ja köidetud paberihunnik – ma tegin seda teadlikult, et ma kirjastan need ühel päeval. Aga veel on aega.

Ma leidsin pakkide viisi kirju – endistelt kallimatelt, sõbrannadelt. Vanu kaarte ja märkmikke. Osad olid päris naljakad. Ma ei teadnudki, et mul nii paljude inimeste passipilte on. Naljakas, mis asju omavahel sõbrannadega ikka vahetati. No kõige naljakam leid ever – armastuskirjad Giovanni Sposatolt – ma lugesin ühe Meelisele ette ja esiteks, ma ei mäletanudki, teiseks, kamoon, mis tekst. “Miks sa ei öelnud mulle, et Katil on uus poiss, miks sa mind sedasi petsid, ma arvasin, et sa armastad mind! Ma olen sinus nii pettunud, ma ei armasta sind enam blablabla” DA FAK!?

Tegelikult oli seal nii palju asju, mida mul pole vaja, aga mida ma tahan alles hoida. Ma tahan, et mul kunagi oleks aega neid lapata ja meenutada.

Seal on näiteks terve mapitäis, ikka jõhker mapitäis vanu töölepinguid, töövõtlulepinguid, litsentsi- ja honorarileppeid, koolitustetunnistusi, diplomeid ja aukirju – kas ja kui kaua ma neid üldse säilitama pean?

Ja nüüd õhtul, Hedonit magama pannes, olin jalad seinal ja mõtlesin, et ühtpidi nõme, et meil nii väike elamine on ja teistpidi nii hea. Mul on nii vähe kraami, mida mul vaja pole, sest mul lihtsalt pole ruumi selle soetamiseks. Ma olen oma tüübilt suht emotsiooniostja ja ma ostaks igast diivaneid ja kappe ja laudu ja toole endale kokku kui mul ruumi oleks ja aina sisustaks. Jumal tänatud, et mul selleks ruumi pole. Ausalt, sest see oleks suht ebavajalik kraam.

Vaatasin “magamistoast” köögiriiulisse ja mõtlesin, et kui hea, et Hedoni “tuba” on umbes kuus ruutu ja sinna ei mahu seitse kööki ja liuväli ja diivan ja kott-tool ja kapp ja kummut ja riiul ja mänguasjakast, vaid seal on ainult üks kastidega riiul, kuhu kogu ta kraam peab mahtuma ja kui üle hakkab ajama, tuleb millestki loobuda. Ehk õpib temagi nii mitte mõttetut tavaari kokku ostma, sest ei võida mitte see, kellel on surres rohkem asju, vaid rohkem mälestusi.

Vaatasin köögiriiulisse ja mõtlesin kui palju mul oleks erinevaid köögitarvikuid ja kokaraamatuid ja serveerimiseks mõeldud taldrikuid, vaagnaid, kausse, lusikaid… kui mul oleks ruumi. Nad lihtsalt seisaks kapis ja ma ei kasutaks neid, sest saan ju nendeta praegugi hakkama. Mul on niigi ülemäära palju asju. Mul on imelisi serveerimisnõusid, aga ma serveerin nikse-näkse ikka alati oma Molami Stuudiolt kingituseks saadud lõikelaual, sest see on nii seff, aga eelkõige, sest see on käepärast võtta.

Kaks ülemist on minu oma ja alumised tellisin sõbrannadele. Ma enam isegi ei tea, mitu tellimust ma teinud olen, sest ma olen täiesti sõltuvuses nende disainimisest ja tellimisest. EBA ajal tellisin oma assistentidele need, sõbranna tütardele katsikuks, sõbrale soolaleivaks jne. Varsti on need kõigil me sõpradel :D

Ma vaatasin riiulis kahtteist sangaga kruusi, mis ma pulmalillede jaoks ostsin ja mõtlesin, et seal jälle see uus laar seisab. Alles kevadel müüsin ma sarnased pudelid (kõrred sees) maha, sest ma ei kasutanud neid. Ma loodan, et neid ma hakkan rohkem kasutama, sest tegelikult on nad ägedad.

Mõtlesin, kui palju mul oleks erinevaid purke ja karpe, kui mul oleks ruumi, ometi seisab mul praegu tornide viisi plastikkarpe, kus midagi hoiutada. Ma ei tee kunagi nii palju süüa, et mul oleks nii palju karpe säilitamiseks vaja. Viskasin millalgi suure hulga minema. Aga ikka on neid piisavalt.

Ma avastasin, et mul on umbes kaheksa kilo kotte – riidest kotte, kilekotte igas võimalikus suuruses, presentkotte… No milleks inimene neid korjab, öelge mulle. Ma sortisin nad materjali järgi ära – kilekotid lappasin kenasti kokku, need ju ei idane ega mädane, panin tallele – kui vaja Smartpostiga midagi saata, hea võtta. Lappasin kokku suure hunniku riidest kotte. Ma just täna ütlesin Meelisele, et peame Pakendikeskusest paberkotte ostma, et juhuks kui keegi tahab UMFi ajal suppi kaasa osta – see mure on lahendatud, saate riidest kotiga oma supi kaasa – mul pole nii palju vaja.

Terve hunnik presentkotte, või ma ei tea kuidas neid nimetada, neid suuri mida Rimides ja Prismades saab, neid nö tugevaid kotte. Ma ei raatsi neid minema ka loopida, samas mida ma teen kahekümne sellise suure kotiga? Eraldi kotti lappasin kõik prügikotiks sobivad kilekotid…

Ühesõnaga, mõelge, kui meil oleks maja – kui palju mõttetut tavaari meil oleks, mida me ei kasutaks ja mis lihtsalt seisaks ja oleks olemas. Jumal tänatud, et ei ole.

Head ööd. Ma olen megaväsinud ja homme… Homme lähen ma oma lemmik kalakohvikusse :) on mida oodata!

 

Samal teemal

7 kommentaari

  1. Mina olen shopahoolik ja ma armastan asju osta. Kasutatud mööblit, tibupoegi, kingi, mänguasju- u name it… Mul on umbes 30 jopet, maeiteakuipalju kingi jne. Nyyd kui kolisime viimasesse koju, mis u 300 ruutu, on asju muidugi hea hoida igal pool ja ruumi on aga paar kuud olen tundnud, et hakkan vist välja kasvama shoppamisest pigem käin restoranides rohkem ja ka lastele muidugi kulubki nende kasvades järjest rohkem raha. Aga no mulle meeldib kui mul on igat värvi mantel varnast võtta.

  2. Töölepingute it oluliste dokumentide puhul on säilituskohustus ca 10 aastat, misjärel võib teoorias need dokumendid ära hävitada.

    Ent – meile räägiti dokumentide säilitamise ja arhiveerimise loengus, et parim garantii on ISE need dokumendid siiski alles hoida kui need ära hävitada. Miks? Sest kuigi firmadel on säilitamiskohustus, mis varieerub 50st kuni 10 aastani (sõltub, millal tööd sai tehtud – 90ndatest kuni 2000 keskpaigani sõlmitud lepinguid tuleb säilitada firmadel 50 aastat, aga alates 2010ndatest juba ainult 10 aastat), siis firmad lähevad pankrotti ja ei pea säilitamis- ega arhiveerimiskohustusest kinni. On olnud ka juhtumeid, kus riigil on valed andmed või need puuduvad sootuks – sis on hea, kui saab ise tõendada, et nad eksivad.

  3. Jah, nii ongi. Mida suurem kodu, seda rohkem “pahna”. Kolisime ka hiljuti väiksest üürikast oma (suurde) koju ja nüüd kogu aeg tunnen, et kõike vaja vaja osta mis poes silma jääb ja ilus on. Kööki mingeid totsikuid-potsikuid ja igasuguseid sisustuselemente, lapsele mänguasju, tuppa liumägesid ja mida iganes veel – sest ruumi on ju, why not. Üürikas oli selles suhtes lihtne – pole ruumi, ei osta

    1. 36 vist. Aga planeering on selline justkui meil oleks kaks tuba :) see vist vanasti oligi väikse köögiga ja kahe väikese toaga, aga praegu on kamin keskel ja seinad ainult äärtes ja riietekapp justkui jaotab toa kaheks, mis jätab ta väga avaraks ühetoaliseks ja siis on tõesti piisavalt ruumi. Mitme meie sõbra kahetoalised tunduvad ebapraktilisemad ja kitsamad.

Comments are closed.