Veiniõhtu lugejatega vol 2 – imeline söök ja hea seltskond

Eile oli meil siis Mallukaga teine veiniõhtu, kus võõrustasime vanalinna restorani Peppersacki abiga oma lugejaid.

Peppersack oli meile lauale maiustamiseks pannud kala- ja lihavaliku ning kinoa salati peedi, oliivide ja seemnetega.

Kõik need toidud olid imemaitsvad, eriti meeldis mulle kinosalat, sest seal oli nii palju seemneid ja mingi eriti hea kaste. Ja veel meeldis mulle heeringas ja marineeritud sibul. Mmm…

Vein ja õlu voolas ojadena, samuti ootasid meid ees maja kokteilid, mis kandsin vahvat nime – Piprakukk (kuuldavasti olla seal sees Kännukukk).

Minu lugejad – Swedbanki laenuhaldur Riina ja desinfitseerimisvahendite Goodpoint Chemicals müügikonsultant Marija.Malluka blogilugejateks ostusid jurist Maarja ja kuna teine blogilugeja teatas, et ta tulla ei saa, ühines meiega blogija ja Mallu sõbranna, meie babyshoweri fotograaf Kätlin (tursaplika.wordpress.com).

Kui aeg jõudis pearoogade kätte, siis oli valik nii suur ja mõnus (vaata kogu menüüd siit!), et üsna keeruline oli valida.

Kuna ma olin juba laual olnud sööke maitsnud, oli üsna kindel, et mingi suure lihakäntsakaga ma hakkama ei saa. Nii valisin ma menüüst jalopenopipra ja mango glasuuris tiigerkrevetisabad köögiviljavokiga ja no midagi nii mõnusat pole ma ammu söönud. Ma eeldasin küll, et see on vürtsikam, aga tõesti, mangomaitset oli, vürtsikust oli ja wokis olnud suhkruherned olid selles kastmes ka ülihead.

Riina valis grillitud tallekarree küüslaugu, ürdivõiga ahjukartuli, sooja köögiviljasalati ja kirsikastmega ja kiitis seda taevani. Mina isiklikult pole lamba fänn, aga sain kohe aru, et tall on noor ja värske, ja seda julgen ma tulevikus tellida ka. Maitses hästi, ma ikka mekkisin :)

Marija valis küpsetatud pardirinnafilee kartulipüree, röstitud muskaatkõrvitsa ja põldmarjakastmega. Ta soovis mediumit, lauda tuli siiski jälle nautke küpsem variant. Part oli hea, aga olla paremat saanud. No olgem ausat, kõik ei saagi kõigile meeldida. Valge majavein meeldis talle see-eest väga. 

Kätlini valituks ostusid vürtsikad vokitud veisefileetükid, ahjukartul ürdivõiga ja marineeritud köögiviljasalat, Maarja valis grillitud lihaveise marmorjase antrekoodi, ahjukartuli ürdivõiga, sooja köögiviljasalati ja kirsikastmega. Kõik kiitsid. Lihad olid mahlased ja head.

Mallukas teatas, et temal on meganälg ja tema võtaks piduroa kahele. Kuigi kelner üritas talle selgeks teha, et see on tõesti suur ja sobiks kahele-kolmele naisele söömiseks, jäi Mallu endale kindlaks. Nii toodigi lauda 900 grammine seakoot, õllese hapukapsa, kartulisektorite, hapukurgi, marineeritud kõrvitsasalati, sinepi ja mädarõikaga. Kõik said mekkida ja Kardo sai ka ilmselt öösel süüa.

IMG_6454-0.JPG

Räägin kiirelt veel söögis, enne kui jõuan selleni, et millest me rääkisime (eelmine kord minuga kurjustati, et ma lugejate elulugu ümber ei trükkinud). Igaljuhul jõudsime me ka magusani.

Lauda jõudis kaks šokolaadikooki pistaatsiapähklite, tšillisädemete ja marjasorbetiga; kaks creme brüleed maasikakastmega ja üks toorjuustu-laimikook vaarikakastmega. Ma maitsesin kõiki ja kõige lemmikum oli creme brülee. Ma ei tea, pooled meist eeldasid, et šokolaadikook on selline mõnus vedel seest, aga oli hoopis kõva. Aga see polnud halb, lihtsalt omamoodi. Marjasorbett oli imeline.


Söökidega jäid kõik megarahule. Vahepeal sai kell pool üheksa ja lahti läks pesueht mõõgavõitlus.

Selliselt on see kirjas kodulehel: Kui videviku saabudes õhtune vanalinn oma tuled süütab ja ööeluks uksed avab, muutub meeleolu elavamaks ka meie restoranis. Igal õhtul leiab aset hoogne ja tempokas etteaste, kus käib võitlus au, kuulsuse ning kauni neiu poolehoiu nimel. Kes võidab, kes kaotab ning kas pärast lahkutakse ikkagi sõpradena, see selgub juba igal õhtul poole üheksa paiku.

Uudishimu pole patt – millest me siis rääkisime?

Ma ei tea, eelmisel korral kurtsid lugejad, et miks ma ainult söögist kirjutasin. Ma ei tea ka praegu, mida teile väga pajatada. Millest me siis rääkisime? Täiesti elulistest asjadest.

Jurist rääkis seadustest, pildikasutusõigustest. Müügijuht oma imelisest tootest, mis aitab isegi kassipissi vastu. Laenuhaldur erinevatest kindlustustest. Meie blogimisest.

Ma ei oska mingeid erilisi jutte välja tuua, või noh, tehke endale kodu- ja elukindlustus, tasub ära. Riinalt kuulsime erinevaid lugusid, kuidas inimestel kas siis on/ei ole kindlustust, ja mis on juhtunud. Sain näiteks teada, et kui võtta remondilaenu, nagu Mallu, siis peab hiljem pangale pildid saatma, et sa ikka tegid remonti, mitte ei käinud soojamaareisil selle raha eest.

Rääkisime aiamaadest, õunapuudest, lillepeenardest, Mallu tööst ja Nipiraamatust, Kevinist ja kuurist, lastest, meestest, ämmadest ja emadest, kassidest ja sigadest, taksojuhtidest, seadustest ja õigustest, kohtusse kaebamistest jne. No täiesti elulised teemad.

Selleni me eile ei jõudnudki, et milline blogipostitus on kõige meeldejäävam. Aga näiteks selgus, et olin ühe oma lugejaga koos 2008/2009 aastavahetusel. Polnud meil kummalgi õrna aimu, kuidas me kokku sattusime, aga koos me olime olnud.

Uurisin ka laenusaamise kohta ja olgem ausad, meil on endiselt hetkel väljavaated nutused. Rääkisime sellest, et hinnad on laes, aasta pärast võib oodata ehk mõningast langust, aga see tähendab, et oma kodu enne 2016 kindlalt me ostma ei hakka.

 

Samal teemal

3 kommentaari

  1. No üpris kaval on ju tasuta sööma minnes hull vaagen ette tellida vabanduseks et “meganälg” ( see on ju ilmselge, et ükski noor neiu ei jõua sellist asja üksi ära süüa, kui meganälg tal ka ei oleks) ja siis hiljem lasta see kaasa pakkida, sest meganälg kadus kahe ampsuga ja nii saab terve pere tasuta õhtusöögist osa.
    Minu imestus on suur, et teile veel üldse neid tasuta õhtusööke antakse, kui nahhaalsus nii suur, et lisaks enda kõhu täis söömisele, toidate “kavalusega” ka terve pere. Ja nagu sa kirjutasid, et jooki voolas samuti ojadena..
    Ettevõte peaks sellise “tehinguga” siiski omadega nulli jääma. Hilisem reklaam blogis ja terve õhtu arve peaksid omavahel klappima, aga ma küll ei leia, et üks blogipostitus, mis peamiselt kirjeldab, mis menüüs oli, ei ole võrreldav selle arvega.
    Räägi teenindusest( kas saite piisavalt tähelepanu, kas teenindajad olid üldiselt meeldivad), olustikust ( kas oli palju rahvast, oli rahulik või pigem kärarikkam), hindadest( isegi kui sa ise neid kinni ei maksa, kas sa oleksid nõus ka oma raha eest sinna veelkord sööma minema). Need pildipostitused, mis peamiselt lihtsalt kirjeldavad, mis toit antud pildil on, ei anna väga midagi. :)

    P.S. Ma vabandan, et selline natuke kuri kommentaar nüüd sinu postituse alla läks, aga kuna Mallukas pole enda vastavat postitust veel teinud, siis kirjutan siia. Pigem läheb mu kriitika siiski tema suunas.

  2. Mul tekkis täpselt sama mõte Malluka kohta, kui postitust lugesin. Päris nahaalne! 900 gr liha ei jaksa ka täismees ära süüa.

    1. miks ei jaksa, seal kont sees ju :D see polnud üldse niiii suur. me kõik mekkisime sealt natuke ja ei jäänud sealt alles küll “terve pere söögiks”.

Comments are closed.