Mulle kirjutas mõni aeg tagasi Kristallikoda, õigemini selle looja Kalle Landra ja kutsus enda juurde teraapiasse. No eks ma olen seda kristalliusku siin blogis varem ka maininud. Teisipäeval ma siis läksin. Käisin Evelyni juures… Ja ma ahmisin juba esimesel minutil õhku. Reaalselt.

Toimus see siis kristallikojas, seal on selline mõnus ruum, mis on üleni kristallidest. Tegin salaja pilti ka :)

Kunagi kuskil naistesaates ka näitas seda ja siis ma mõtlesin, et tahaks.. Seal kindlasti megahea energia. Nii oligi. Sul tuleb kohe selline lõõgastav ja rahulik tunne peale seal ruumis.

Läksin siis kohe pikali nagu vana kala, tõmbasin teki peale ja… Evelyn küsis, kas mul on mingi mure ka. Ütlesin ausalt, et mul on nii palju asju korraga, et ma ei suuda fokusseerida end ühele kindlale asjale, et ma ei suuda prioriteete paika panna kuidagi. See on ainuke nö mure mis mul on. Esimese asjana teatas ta, et ma olen täiesti enda kehast väljas ja.. Mul on nii palju energiaid ümber, et pangu ma heaga silmad kinni ja mõelgu ma enda südamele ja proovigu ma ainult enda energiat koondada ja nö enda kehasse minna…

„See oli aprillis.. kaks nädalat tagasi… pühapäeval…“ hakkas ta rääkima ja ma reaalselt ahmisin õhku, sest ma teadsin hetkega, millest ta räägib… „Veel neli võõrast energiat, proovi rohkem enda südamele mõelda…“

Ja siis hakkas tulema… Nagu Vändrast saelaudu. Iseloomustavaid sõnu, mida ma tunnen. Kuidas ma tunnen ja millal ma tunnen. Ta käis terve mu keha läbi, iga liikme, maksa ja põrna, suunas mu mustreid valguskeerisesse, et need minust välja läheks, et ma neid muudaks ja need armastuse, usalduse, elujõu, hakkamasaamise vastu ringi vahetaksin. Ma pidin pingsalt kuulama, mida ta ütles ja mõttes teda kordama, mida ma tahaks, et mingi tunne teeks ja millega see asendada.

Ühesõnaga, ma elan oma ema mustreid, mida ma endaga kaasas kannan enda vanusest 4-10, eriti kannan ma kaasas ühte mustrit ajast, mil olin kaheksa. Aasta oli siis 1991, kust ma mäletan. Aga mu silme ees või nagu mõttes on kogu aeg üks pilt, ma võisingi olla siis kaheksa… Kui mu isa läks maale ja mu ema nuttis köögi laua taga ja ütles, et „ta ju lubas, et me lähme turule!“ Ma ei tea, miks see mu ema toona nii endast välja ajas, et ta nuttis. Ju seal taga oli veel midagi, mida ma täna ei mäleta või ma võtsin sellest mingi mustri, mille järgi oma elu elada. Ma loodan sellele küsimusele saada vastuse kuu aja pärast, kui ma lähen hüpnotisöör Marissa juurde.

See kogemus Kristallikojas ei ole väga kirjeldamist… mitte väärt, aga ma ei oska seda sõnadesse lihtsalt panna, seal peab ise lamama ja seda tunnetama. Ta peksab sul kõrva ääres mingit kongi ja see juskui lõikaks luust ja lihast läbi, aga samas on sul tunne nagu sa poleks üldse seal. Nagu sa magaks või oleksid kuskil ära. Mul oli kohati tunne, et ma jään kohe magama, kuulsin jälle kongi ja mõtlesin, et ma ei saa ju magama jääda, ometi ei tundnud ma end üldse nagu seal olevat. Suu kuivas täiega. Etteruttavalt – „ärgates“ polnud märkigi, et suu oleks kuivanud.

Näiteks tundsin ma ühel hetkel kuidas mu alaselga lõi valu. Siis tundsin kuidas kaela peal kõdistab, tahtsin natukene pead liigutada ja ma olin nagu telliskivi kõva, ma ei saanud liigutada. Kui ma seansist välja tulin, siis ta küsis, kuidas mul enesetunne on ja kui ütlesin, et selg valutab ja käed on kanged, siis ta lõi jälle kongi ja ütles, et neljandast elust see sama tunne on mul seal seljas ja kätes… Ta lõi kongi ja rääkis jälle, kuidas ma pean need tunded vabaks laskma ja valguskeerisesse juhtima ja need asendama enda jaoks ja valu kadus lihtsalt hetkega. Nagu päriselt. See on nii sürr kui ma seda kirjeldan, aga see oli nii vabastav ja mu keha muutus nii pehmeks.

Kuna uus inimene juba ootas, siis läksime kristallitoast teise tuppa. Ta palus mul käed üles tõsta, enda omadega kohakuti panna ja ütles, et ma võin kõikuma hakata… Järgmisel hetkel ma tundsin kuidas ma täiega tuigun. Jalad olid kindlalt maas, aga keha tuigerdas. Ta naeris, „need on energiad, ära karda!“ Mu käed surisesid ja järgmisel hetkel tundsin raskust oma õlgadel. Ma ei jõudnud seda mainidagi kui ta ütles, et miks sa teiste muret tahad kaasas kanda… Ma olin nagu wtf… Ta tuli mu selja taha, pani käe mu selja lähedale (ei puudutanud) ja ma tundsin kuidas pinge nagu liivana alla voolaks mu selja pealt. See oli lihtsalt niiii awsome.

Kuigi öeldakse, et pärast kristalliteraapiat tuleb see nö tõelisus välja pärast esimest pikka und, siis juhuslikult läksin ma järgmisel päeval Kirsti Timmeri juurde ja ta pani mulle kaarte – ja seal oli ainult hea ja helge tulevik, kirjutasin sellest lähemalt siin!

Ma olen just viimasel ajal mõelnud hullult palju oma emale, tema käitumisele ja nendele nö mustritele ja kristalliteraapias selguski, et ma elangi tema mustreid. Samasugust elu, tunnen samu emotsioone. Evelyn andis mulle näpunäiteid, kuidas neid nö vältida või kui ma tunnen, et ma tunnen niii.. aga see pole see minu tunne, siis mis ma tegema pean ja kuhu selle suunama. Et mustreid mis tulevad teistelt, saab nö üle kirjutada, eemale lükata ja asendada.

Ühesõnga, ma soovitan soojalt minna seda asja testima, sest ma arvan, et minu kirjeldatud asi on puhtalt minu asi ja iga inimene saab seal hoopis oma kogemuse, mis on kindlasti seda väärt.

Ära tulles nägin uksel Kristallikoja loojat Kallet, kes ütles, et annab mulle ühe kinkekaardi, et saaksin selle välja loosida.

Jube raske on välja mõelda mingit teemat, kes seda väärt on. Aga jagage oma kogemusi, kas olete käinud mõnes kristalliteraapias, hünotisööri juures abi saamas, mõnes sellises alternatiivses kohas (mitte psühholoogi või psühhiaatriga rääkimas), mis te kogesite, mis muutus… Või kui te ei ole, siis mida te selliselt kohalt ootaksite.

Kinkekaarti ei saa parima loo rääkija või suurema murega inimene, vaid ma loosin selle välja lihtsalt ühele kommentaarile, kes oma mõtteid jagab :)

Loosimise teen 11.05.2017 siin samas blogi kommentaarides ja annan märku ka marimelli FBs.