Kas see on nii, et vaesed annavad alati teisele abivajajale kergemini abi kui rikkad või annavad just rikkad heldemalt ja järjepidevalt? Ma arvan, et nii ja naa. Ma tean neid, kellel on vähe raha, aga alati aitavad kui saavad ja tean ka selliseid rikkaid, kes suvalt sada tuhat võivad annetada. Ja siis on selline kuldne keskmine, kes pole ei rikas ega vaene aga tal on tehtud püsikorraldused siia ja sinna.

Kui Aufort mulle ükspäev helistas (jep, ma kogemata vastasin, mulle tegelikult üldse ei meeldi telefonis võõrastega rääkida!) ja rääkis, et nad on käima lükanud kampaania, kus saab kulda annetada, mis läheb mingile konkreetsele fondile, siis palusin kõik omale meili panna, et ma saaksin veidi enam süveneda.

Mina isiklikult olen selline mega emotsionaalne annetaja – püsikorraldusi hetkel ei ole ja pigem suhtun kõigesse hetke emotsiooni ajel – olen kandnud ära oma viimase raha nii telekas nähtud mehele, kellel oli jalaoperatsiooni vaja kui mingile tüdrukule kuskilt telesaatest, kellel oli vaja võlgu maksta kui kellelegi, kelle kodu on maha põlenud või mõnele inimesele, keda on tabanud vähk ja kelle eluiga saaks natuke pikendada, kui lastega seotud asjadele kui ka Ukraina heaks.. ja ma annetan ikka nii, et kannan konto tühjaks endal. Vaatan, et mulle palgapäevani leivaraha jääks ja ülejäänud kannan ära, tavaliselt on mu panused 50-250€ vahemikus.

Kes minult raha ei saa?

Aga mul on mingid kiiksud ka, kuhu ma näiteks kunagi ei anneta. 99% juhtudest ei saa minult raha loomad, panin 99% sest 1x elus olen ma mingit xn põhjusel saatnud kassidele 123€. Ma ei ole loomade vastane või midagi, aga kui mul on valida, kas anda raha suvalisele inimesele, kellel on vähk ja kaks väikest last, saab iga kell raha see inimene, isegi kui ta saab selle minu raha eest vaid ühe päeva kauem lastega koos olla.

Minult ei saa raha suurelapselised pered. Ma olen kunagi saanud rämedalt heiti selle pärast, et ma julgesin öelda, et minu jaoks on need inimesed peast soojad kes rohkem sigivad kui tööl käivad ja suures plaanis nad mind ei segagi kui see on nende valik ja nad nii hakkama saavad, aga kohe kui tuleb jutt, et keegi ei mäleta vorsti maitset ja tööle kuskile ei saa, sest koolis käimise ja enesearendamise asemel on ta terve elu rase olnud, siis minu südames selliste jaoks kohta ei ole. Lapsi peaksid saama ajudega inimesed ja nii palju kui nad üles suudavad kasvatada. Ma ei räägi siin sellest kui suurelapseline pere peaks kodu kaotama või kui kellelgi seal peres avastatakse vähk või juhtub midagi muud traagilist, aga sellisest kõige basicumast (meil ei ole söögiraha või riideid) abiküsimisest mina aru ei saa.

Kui ma märtsis veel helistasin igal teisel korral telekast reklaami nähes erinevatele numbritele, et aidata Ukrainat, siis täna mu käsi enam nii kergelt neid numbreid valima ei tõuse. Asi pole selles, et Ukraina ei kannataks, kannatab kindlasti ja ma aitan hea meelega neid, kes siia põgenevad ja kes siin abi vajavad. Aga tsiteerin hea meelega Liina Vahtrikut. “Kas saan rahaliselt toetada? Aga siis mõtlesin, et ma ju rahastan niiviisi padruneid. Ja see mõte – rahastada padruneid – tundus liiga õudne.”

Küll aga aitan ma hea meelega inimesi, kelle lugu mulle hinge läheb ja vaimset tervist toetan ma kahe käega, sest ma iga kord haaran peast kui ma loen jälle kuskilt, et keegi arvab, et “see läheb üle” ja “pole sul ju midagi nii hullusti” ja “depressioon pole haigus” ja “võta end kokku”.. Ütleme nii, et kui te ise kogenud ei ole (kasvõi lähedase puhul), siis hoidke mokad maas. Minge annetage teie kassidele ja ärme vaidle, mis on olulisem, kas katkise hingega inimene või käpast ilma jäänud kass.

Ja Aufortis ongi teil võimalus oma valik teha, kellele te kulda annetate. Annetamise protsess on väga lihtne ega maksa osalejale midagi. Osaleja jätab Aufortile oma e-posti aadressi, misjärel eraldatakse viie euro väärtuses kulda eelnimetatud organisatsioonidele, viie euro väärtuses kulda liigub aga osaleja isiklikule Auforti kullakontole. „Saadud kulla võib osaleja juba ise mõnele konkreetsele organisatsioonile edasi annetada või ka endale jätta,“ ütleb Auforti asutaja ja tegevjuht Bert-Ken Raudberg.

Tema sõnul pistame sel aastal rinda viimase 40 aasta ühe kõrgeima inflatsioonimääraga, mis on viinud olukorrani, kus raha kaotab väärtust praktiliselt minutitega. „Sama nähtus ohustab ka seda raha, mida heategevusorganisatsioonid annetustena koguvad. Kulla väärtus on läbi ajaloo püsinud kordades stabiilsemana ja sobib seeläbi annetamiseks paremini, sest tagab annetuse ostujõu säilimise ka siis, kui kuld vahetatakse rahaks alles hiljem,“ lisas ta.

Kampaania lisainfo on leitav siit.