Paar kuud tagasi kirjutas üks blogija, et ta kasvatab tšillisid ja keegi neid osta ei taha ja Töötukassa muneb ja ühesõnaga, enne lähevad tšillid halvaks kui ta üldse millegini jõuab, sest kõik venib.. Koduleht venib, tšillid on valmis, aga kellele müüa pole ja mis kujul, st mida teha, ka ei tea. Ma ütlesin, et kui on head ja kanged nagu õige värk, siis saatku mulle, küll mina juba kasutust leian. No aga ilmselgelt ei tarbi mina ära kõiki neid koguseid, mis ta suve jooksul hoolikalt kasvatanud on.

Nüüd paar päeva tagasi kirjutas ta uuesti, et kas on keegi, kes tahaks ta tšillisid siis päriselt ka mekkida. Ja mina polnud teda unustanud, kirjutasin, et saatku aga. Ja täna hommikul kui pakiteatis tuli, ma olin nagu niiiii kade, et Meelis sai paki ära tuua ja ma juba ei näe neid imelisi punaseid kaunakesi. Meelis saatis mulle veel õrrituseks pildi, et vaata kui äge pakk:

Igaljuhul kirjutas keegi juba Insta pildi peale, et kas sooduskoodi saab ja nii ma Peipsi pipra perenaisega rääkima uuesti sattusin ja palusin tal mulle postitusega nädal-paar aega anda, et ma tahan kõiki tooteid proovida ja nendega kokata jne..
Sel samal hetkel kui Meelis ja Hedon uksest välja astusid, et inglise keelde minna, haarasin ma lusika ja esimese purgi..

Ma ütlen ausalt, ma olin väga-väga-väga skeptiline, sest minu vürtsitase on teadagi Tais… Aga pohla-tšillimoos oli niiiiiiiiii hea! See oli täpselt parasajagu vürtsikas ja hapukas, ja üldse mitte liiga tšilline. Verivorstiga oleks see super. Ja paar nädalat tagasi käisime Maks ja Mooritsa uute toodete tutvustusel ja neil tulevad uued verivorstid – ploomidega, ja need kaks kokku – ausalt, ma ei söö järgnevad paar kuud muud :)

Mõtlesin, et okei.. joppas! Avasin järgmise purgi – tšillimoos – see oli minu jaoks liiga magus. Siis taipasin, pekki, see ongi ju moos. Pannkoogile seda samas ei paneks, aga juustu jaoks minu jaoks liiga magus. Aga no problem, ma leian sellele kindlasti kasutuse.

Tšilli-sool – teate, ma olen neid soolasid näinud igasuguseid, tavaliselt on nad ikkagi sool ja ilma mingi maitseta, välja arvatud see roosa (vist Himaalaja), mis on muna maitsega. Aga see sool, juba lõhnab tšilliselt. See on päriselt ka maitsekas ja pole lihtsalt lihtlabane sool.

Järgmiseks purgiks osutus kõrvitsa-pirni moos habaneroga – no ma olin juba enne purgi avamist kindel, et ma ei pea pettuma.

Milline värv. Ilus sügiskollane. Minu jaoks jälle liiga magus. Ma ei tea, mis mul arus on, et ma soolaseid moose sooviks? Aga muidu hästi kõrvitsane… Aga minu jaoks on seda va habanerot vähe.

Mine pekki.. Ma avasin järgmise purgi ja ma olin müüdud. Jälle. Ploomisinep! Mine metsa. Never ever ei osta enam muud sinepit. See on nii hea kange! Mitte mingi lurr. See on nagu see kollases tuubis sinep, Põltsamaa oma vist, eks, aga kümme korda parem. I am done! Mul on kohe praegu vaja seapraadi!!!

Nagu te vist aru olete saanud, ma reaalselt kirjutan seda postitust samal ajal kui ma proovin neid asju. Järgmiseks tomati-tšilli kaste. Konsistentsilt mu jaoks nats liiga vedel. Ja tšillit võiks rohkem olla. Aga samas saabki pastat teha ja selle peale valada ja Hedon saab ka süüa, mitte ei karju „emme, see on liiga kangeeee!“ :)

Viimane purk – marineeritud chillid. Meelis enne ütles, et raudselt see vedelik on megahea. Proovime. Kui ma päris aus olen… Ma kardan, äkki on mingi megagigaspicy. Holy shit! Vot see on hea! See on kuradima terav. See on seest soojaks tegev. Sitaks hea. Sorry, et ma söögi juures sellist sõna kasutan, aga mine pekki, see on tõesti megamegamegahea! Kui tärnidest rääkida, ma paneks neli julgelt, aga tõsiselt, see sobiks mingi toidu kõrvale, mis on selline leebeke, ja siis võtaksid salati asemel hoopis ampsu marineeritud tšillit. Mmm!

Vaene Meelis, peab nüüd pettuma, et ma talle seitset rooga erineva toote jaoks ei valmista ja peab ka lusikaga mööda purke käima.

Alles see oli kui Paksuke (sorry, ma ei tea muud nime) kurtis kuskil Facebookis, et miks Eestis üldse vürtsikaid toite ei saa. Kuna antud blogija on teada-tuntud clickbait pealkirjadega, siis ma ei teagi, kas tal tõesti pole õnnestunud saada või ta niisama kirjutas, aga nüüd ma tean, kust kindlalt saab – Peipsi pipar tooted on tšillised nagu peab. Tellige kui te vürtse armastate.

Mis mulle purkide juures meeldib. Need on väikesed, mitte mingid pooleliitrised, et kui toode ei meeldi, siis viska suur hulk minema. Ideaalsed kuskile jõulupakki pistmiseks, mis sobib koos jusutuga kinkida. Jaaa, miks mitte kinkida juustusõbrale juustu-veini-tšillimoosi, mulle kunagi naabripoiss kinkis kilose suure Forte juustu, jumala hea oli kasutada! Või miks mitte kinkida seda sinepit koos.. Ma ei tea, ma kingiks vabalt mingi koduse suitsulihaga ja mingi Muhu leivaga vms.

Selle soolaga ma tahan hommikul proovida võileiba teha, mulle meeldib alati panna võileivale tomat ja soola-pipart. Huvitav, kas sellest saab mu uus traditsiooniline koostisosa võileival?

Nii et, keda nüüd kõnetas, siis vut-vut nende Facebooki lehele tellima, nagu ma ütlesin, koduleht venib veel veits. Aga tellida saab. Kui soodukat tahate, siis öelge, et marimelli blogist lugesite ja teil on 20% kohe soodsam. Koodi MARIMELL otseselt veel kuskile sisestada ei saa, peale messengeri akna, aga abiks seegi.

Ma olen täpselt sama amazed pärast kõikide nende purkide maitsmist kui enne, kui kadetsesin, et Meelis paki enne mind kätte sai :)

Aitäh, Peipsi Pipar, sellise mõnusa tšillikoguse eest, millest jagub tükiks ajaks. Aga jõulukingid ma tean kust ma ostan! :)