Kuigi me oleme sel aastal mitu korda reisil käinud ja ennekõike just soojal maal, siis sellist Euroopa “sutsakat” pole me pikalt teinud. Õnneks aga avanes mul see võimalus ning sain korraks Berliinis käia. Üksinda.

Olgu siinkohal taaskord mainitud, et mulle väga meeldib teatud asju üksinda teha. Näiteks kinos käia ja jalutada. Berliinis oleme alati käinud kas Leenuga koos või sõpradega. Seekord oli siis ka see sõit teistmoodi – põnevam.

Läksin laupäeva õhtul ja tulin teisipäeval. Siinkohal ütlen kohe ära, kes soovivad minna shoppama, siis see vahemik ei ole hea. Pühapäev oli tegelikult suhteliselt “surnud” päev. Miks? Esiteks on terve minu teadliku elu olnud Saksamaal suurem osa kohti pühapäeviti suletud. Teiseks on meil jätkuvalt Covid. Ei ole ka Berliin sellest pääsenud ja piirangud ootavad sind nii mõneski kohas.

Esiteks oli pühapäeval väga ilus ilm. 18 kraadi ja ei ühtegi pilve. Võtsin siis ette jalutuskäigu kuhugi muuseumisse. Tegin hotellis endale nimekirja, et mis tasuta, mis tasulised jne. Aga millega ma ei osanud arvestada oli siis Covid ja piirangud. Nimelt lasti inimesi jao kaupa sisse ehk siis sa oleks pidanud eelnevalt omale “koha” broneerima. Mina seda loomulikult ei teinud. Aga heaks uudiseks oli, et saab muuseumisse sisse ka siis kui sa järjekorras ootad. Läksin mina siis ja ootasin. 45 minutit ootasin. Näitasin ette oma vaktsiinipassi ja saingi kenasti sisse. Läksin pileti kassasse ning sealt teatati, et minu “aeg” on broneeritud 15.40. Aga sellel hetkel oli kell 12.50. Ehk siis ma seisin 45 minutit järjekorras, et teada saada, et tegelikult saaksin ma sisse alles 15.40. Tänan, ei.

Kuna ilm oli ilus siis mõtlesin, et jalutan niisama. Täiesti teadmata suunas. Õnneks joppas ja sattusin kuskile kunsti “laadale”. Tänaval müüdi mitmeid erinevaid asju – ehteid, maale, särke, plakateid, keraamikat jne. Tegelikult oli see tore vaatamine ja jalutuskäik.

Eneselegi ootamatult sattusin ma Madame Tussauds muuseumi kõrvale. Ja no kui ma juba seal olin, siis mõtlesin et lähen hüppan jälle sisse. Jälle selles mõttes, et paar aastat tagasi oleme seal perega käinud. Aga mõtlesingi, et lähen vaatan uuesti, kas on uusi tegelasi või muud põnevat.

Tõesti, oli ka uusi ning kokkuvõttes jäin ma sellega väga rahule. Miinuseks oli see, et inimesi oli kuidagi jube palju. Sellest distantsi hoidmisest ei tulnud küll midagi välja. Pilte ka ei saanud rahulikult teha – kõik kooserdasid kogu aeg ees.

Loomulikult käisin ma ka poes ning soetasin omale paar hilpu. Kus ma käisin? Eks ikka klassikalised Primark ja TK Maxx. Kuid lisasin nende sekka ka Zalando Outlet’i. Selle koha olemasolust sain tegelikult teada täiesti kogemata kui ma Google Mapsi vaatasin. Ja kuna meie armas sõber Ženja nendega koostööd teeb, ehk olen näinud nende pakutavad kaupa, siis mõtlesingi, et miks ka mitte läbi minna.

Ütleme nii, et tasus käia, sest ma sain sealt kaks väga lahedat asja mida ma isegi ei oleks osanud tahta. Steve Maddeni suhteliselt ekstra välimusega jalanõud ja Steve Aoki teksad. Isegi ei teadnud, et tal mingi teksakollektsioon on ilmunud. Hinnad olid okeid, aga mõnes kohas oleks oodanud suuremat allahindlust. Arvestades, et tegemist oli outletiga.

Laupäeval muideks oli linn rahvast puupüsti täis ja kõikjal võis näha Halloweeni teemalisi silte ning loomulikult ka inimesi, kes kuhugi peole kõndisid või taarusid. Kõige ägedam vaatepilt kostüümidest oli tegelikult väga lihtne kostüüm ning ilmselt ka selle hooaja populaarseim ehk Squid Game valvurid. Nimelt oli seal üks kuuene punt kostüümides, kes samuti peole läksid ja tegelikult oligi see vaatepilt nii äge kui nad kambakesti seal kõndisid. Pilti ei õnnestunud teha, sest reaalselt kõik pildistasid neid.

Korraks peatun ka linna teemal, ehk mis oli see uus asi mida oli ka varem, aga nüüd kindlasti kordades rohkem. Ja nendeks olid kodutud. Näiteks Alexzander platzi silla all oli neid ikka väga palju. Kui eelmistel kordadel nägime ühte-kahte seal magamas, siis nüüd oli neid ikka 20 kanti. Ma ütleks, et lausa terve suguvõsaga magati.

Berliinis söömisega oli tegelikult väga lihtne, sest kui sa oled juba Saksamaal, siis kebab on lausa kohustuslik. Siinkohal olgu mainitud, et ostsin ka Leenule ühe Eestisse kaasa. Ei saa ju nii, et ainult mina saan ja söön. Seega tõin tallegi ühe rulli. Ühel õhtul tahtsin välja restosse sööma minna ning valisin välja ühe Mehhiko restorani. Sinna ma aga ei jäänud, sest pooled toidud olid otsas, samuti ka joogid ning teenindajal oli hästi kiire. Seega läksin üle tee Itaalia omasse. Ja see oli täiega hea valik. Mõnus väike ja eriti hubane koht. Veidike kentsakas oli seal üksinda istuda, kui kõik teised olid kambakesti, aga no mis sa ära teed. Kindlasti lähen tagasi kui võimalus on ja sinna kanti satun.

Nüüd aga peatume hotelli teemal. Ööbisin sellises kohas nagu Hampton by Hilton Berlin City Centre Alexanderplatz. Leenu bronnis mulle selle seetõttu, et ikkagi Hilton ja asukoht hea jne. Ja see oligi hea asukohaga ja toad uued ja ilus interjöör. Aga nagu Covidi ajale kohane, siis mida ei olnud? Töötajaid. Hotell oli ilmselgelt üle broneeritud ja töötajaid liiga vähe. Seega olid probleemid ja nurinad kerged tekkima. Eriti hull oli olukord hommikusöögi ajal.

Noad kahvlid said otsa, kasutatud nõusid sai küll kärudele panna, aga kuna need olid täis ja keegi ei tühjendanud, siis seisid inimesed köögi ukse taga, et neid ära saaks anda. Kohvimasinaid oli kolm, aga töötas ainult üks, sest kaks vajasid “midagi”. Nõud tulid küll nõudepesust välja, aga võis juhtuda, et neil olid kellegi teise pudrujäätmed peale jäänud.

Vastuvõtt “suri” check-outi ajal, sest teenindajaid oli ainult üks. Ehk siis tegelikult oli hotell okei ja kindlasti võite sinna minna, lihtsalt need murekohad, mida ma nägin on tingitud puhtalt Covidist. Kes see riskiks tööle minna, kui kohe-kohe võib tulla kuskilt otsus, et ikkagi paneme kinni või piirame. Ja oledki jälle töötu.

Senistest ööbimisest on mulle enim meeldinud üks hubane korteri-hotelli laadne koht. Seal tegime Leenuga ka paar aastat tagasi ka pilte.

Selline oli siis minu kiire sutsakas Berliini. Kuhu riiki teie sellise lühikese linnareisi teeksite?