Rasedablogi 28+0: kodusünnitus, hirmud, lapse nimi
Kuna mu algne plaan oli minna 1.10 puhkusele ja selle järgselt kohe dekreeti, aga mängisin veidi päevadega, et mul hakkaks emapalk jooksma nö täiskuu kaupa lõpuni välja, siis on veel kuu aega aega mu dekreeti minekuni, aga dr Šoisi külastus oli mul planeeritud just siia ehk siis et justkui tähistaks seda vaba aja algust ühe ultraheliga.
Loe varasemaid postitusi selle kohta:
Sellessuhtes, et teine rasedus on ikka teine rasedus, kõik on kuidagi nii iseenesest mõistetav ja loomulik ja ükski valu ei aja paanikasse ja kui liigutusi on vähem, siis ma ei torma emosse ja kui täna veidi kõrvetab, siis see tundub okei ja ma ei haara rennit ja kui mõni päev selg valutab rohkem siis ma ei pane arstile aega, vaid tean ise, et tasub puhata..
Ühesõnaga on kogu see 28 nädalat kulgenud absoluutselt iseenesestmõistetavana ja ilmselgelt on beebiga kõik korras ja ma ikka aegajalt lobisen temaga läbi kõhu ja ootan temaga kohtumist väga, aga pole seda esimese lapse vaibi. Kõik ongi kuidagi loomulik, loogiline ja iseenesestmõistetav, mis kohati on nats kurb ka. Et pole seda megaärevust sees. Kõik tundub nii.. ilmselge.
No näiteks meil beebigrupis oli just arutelu, et huvitav, kas võtta eraämmakas või ei, et kui koroona mehi ikkagi haiglasse ei luba, siis ilgelt nõme, et peab üksi sünnitama ja.. Oh, kui kõigil oleks see teine laps, võtaks nad seda palju lebomalt. Mind absoluutselt ei hirmuta see, et ma pean üksinda haiglas passima. Vaadake kui palju teid on, kümneid tuhandeid, kellele laivi teha ja kes mu tuju üleval hoiaks – on see Meelis seal või teiselpool ekraani või teeb kuskil Jõuluvana (sellega oleme me nagunii arvestanud, et kui esimese rasedusega ei tahtnud ta, et veed vaibale tuleks.. tulid!, siis nüüd ei taha ta mu sünnituse alguse ajal tööl olla ehk Jõuluvana teha, siis kindel see, et ta mingi teise pere lapsi samal ajal lõbustab. Kindel see!)
Eraämmakas tundub mulle max level lamp – oletame, et ma valin välja ämmaka X, aga kui selgub, et tal on samal päeval vahetus kui mina pudenema hakkan, siis sõelub ta ikka erinevate tubade vahel ja money well spent! Ei näe pointi. Mul on üks teine plaan, kuidas ma eraämmaka asendan, aga sellest veidi aja pärast, mul eile õhtul hilja tuli see plaan alles ja pole jõudnud uurida :)
Ma tean esimesest korrast, et ma saadaks Meelise mingi hetk nagunii välja. Ma olen kuue aastaga ise vaimselt nii palju tugevamaks saanud, et mulle tundub sünnitus sama iseenesestmõistetav kui rase olemine. Ma olen õppinud hingama, oma alateadvusega suhtlema ja enda mõtteid mõjutama. Ma arvan, et see lihtsustab oluliselt sünnitegevust.. kui aega on, teine pidi teatavasti päris kiirelt tulema.
Mis see Šois siis sel korral rääkis?
Alustuseks tegi kamaluga nalja, nii et mul pisarad voolasid seal olles naermisest. Rääkis kuidas tema tütar hakkas matas kahtesid saama, et venna tähelepanu saada kui tal pruut tekkis.. Kui küsis minult, et vaata kui ilusa profiiliga tüdruk ja ma vastasin et jaaa, pole viga, siis hirnusime nagu herned, et ma olen klassikaline eestlane – ah, käib kah. Selle asemel, et ameeriklane nutaks südamest ja õhkaks minu armas kiisupall, omaigad, ütlen mina – pole viga. No ma siis lohutasin teda, et oleme võtnud seisukoha, et miinus ja miinus annavadki kokku plussi ehk siis kui ema-isa pole teab mis kaunid, siis lapsel veabki, vend kukkus väga hästi välja st ilus.
Ja kõhus kasvab mul konkreetselt Rapuntsel. Šois viitas tema pikkadele kiharatele, et vaata.. ja reaalselt ma nägin kuidas mingi juuksepahmakas vees hõljus (haha raudselt kujutasin ette ja sünnib kiilakana :D), siis tegime jälle nalja, et keegi meie perest peab ju ometi kord head juuksed ka saama, sest isal pole üldse, emal ja vennal on lihtsalt mingid maailma peeneima juuksekarvaga juuksed ja erilised lidrud..
Ühesõnaga, ma jätkuvalt tulin ära ja ei saanud aru, kuidas inimesed temaga ühist keelt ei leia ja kuidas ta nii paljudele kidakeelne tundub, aga võib-olla kui ise ka vait olla ja mitte nalja teha ja seal laual lõkerdada, siis ongi läbivaatused sellised klassikalisemad ja konservatiivsemad.
Rääkides üleüldse sellest “koroonaajal” rase olemisest, siis mul on ämmakas.. keda ma olen näinud korra elus, nüüd oktoobris peaks olema teine ametlik kohtumine. Aga suures plaanis võiks ta vabalt vabalt olemata olla, ma võin ise ka oma kaalu iga kuu kirja panna, selleks pole neid piinlikke telefonikõnesid vaja teha. “Tere, kuidas läheb, kas kaebusi on, kas kaalu teate (kui ei tea, siis ütleb et kaalu homme ja pane ise kirja), kas liigutusi tunnete, kas.. ah, rohkem polegi vist midagi. Paneme uue aja siis. St telefonikõne kirja.”
Mitte et ma kurdaks üldse selle mitte kohtumise üle, sest ajavõit on metsik, aga lihtsalt. Naljakas on selline elu. Eriti esmarasedate jaoks ilmselt. Mu jaoks küll oleks hirmutav ja õudne.
Mida teie teada tahtsite?
Mingi aeg tagasi lasin Instagramis meilt küsimusi küsida seoses rasedusega ja kuna neid tuli omajagu ja ma eelistan iga kell läpakas trükkida kui telefonis, nii et siin on hunnik vastuseid teie poolt küsitus küsimustele lisaks.
Kas said rasedusest teada tänu kodusele rasedustestile?
No ma eeldasin, et ma võin rase olla, kuna päevad ei hakanud.. Tegin koduse testi, mis oli positiivne. Kuna see oli eriolukorra ajal, siis ma isegi ei hakanud kuskile arstile pressima. Lõpuks sain aja mai lõppu. Aga sellest saab lähemalt lugeda siit blogipostitusest – 1+1=4
Kuna laps sünnib ja mis lapse nimi on?
Ma ei ole kahjuks ennustaja, ma ei tea, millal ta sünnib, ilmselt siis kui selleks valmis on :)
Lapse nimevalikuga on ka keeruline, meil on terve nimekiri nimesid, aga ei ole ühe kindla kasuks otsustanud. Lõpptulemus on nagunii see, et vaatame otsa ja otsustame alles siis kui ta sündinud on. Sama juhtus ka Hedoniga. Istusime ja ootasime haiglas koju lubamist ja nimetasime igasuguseid nimesid, mis meil kirjas olid ja olime.. „no jaa, veits on Marcuse nägu, Martini nägu pole üldse, aga kas sulle tundub, et on Maru nägu? Aga Manu? Aga Maironi? Mirami moodi pole ka üldse, eks?“
Kas beebi jaoks on juba midagi ostetud?
Nipet-näpet olen ostnud, kokku ühe sahtlitäie asju hetke seisuga. Eile õhtul veits hakkasin lappama mingeid beebiasju teiselt ringilt kui keegi pakkus mingeid riideid, mis mulle meeldisid, aga juba olid ostetud. Panin siis ühte gruppi üles, et soovin osta ühelt inimeselt palju asju korraga ja võib oma pakkumised mulle postkasti saata, et pilt mis saadaval + hind kogu kombo eest.
Ma mõned diilid olen teinud ja mõned ilmselt teen veel. Hea mugav lahendus saada korraga kõik mis vaja. Ja nagu ma olen juba öelnud, ma väga üle kuhjata ei taha. Kui igas suuruses on ca 10 valikut siis on küll. Pesumasin käib nagunii kogu aeg. Okei, meie peres reaalselt 2-3x nädalas aga point on sama, et riideid saab pesta kui vaja.
Mul tegelikult on plaanis teha mingi video ka mingi hetk, et mis mul olemas on (raudselt lõpuks jälle on liiga palju ma tean!).
Kust kohast proua ostab raseda riideid?
Otseselt raseda riideid mul polegi. Mul on kolm paari rasedate aluspükse (tellisin Lindexist) ja ühed rasedate retuusid (ostsin Maximast), kõik muu pesu on Change Lingerie’st, kust ma võtsin lihtsalt number suurema ümbermõõduga, sest kõik tundusid nii kitsad mis kapis olid.. Kleidid olen saanud kõik About You’st või Paavlist, olen valinud lihtsalt selle järgi, et oleksid venivad. Mingi villase hõlsti (all pildil), mis läheb ilmselt raseduse lõpuni eest kinni ostsin hoopis Paavlist kuue euroga.
Kuidas rasedus intiimelu muudab ja kuidas lapse sünd?
Ma mingi hetk sellest juba kirjutasin ka, et selle raseduse ajal on mul isu kogu aeg laes. Samas Hedonit oodates oli ka see häda, et mul oli platsenta previa ja pigem jätsime seksimata suures hirmus, et midagi juhtub. Hetkel kõik timm (platsenta on kenasti emaka suudmest üles tõusnud) ja seksime raudselt tihedamalt kui isegi enne st lapse tegemise ajal :)
Kuidas suures plaanis muudab? Ma arvan, et see on individuaalne. See olenebki raseduse kulgemisest ka suuresti, kui ikkagi on katkemise oht, siis ma ei soovita, vabandan väljenduse pärast aga.. koerapoosis korralikult taha saada. Tasuks ehk veidi leebemalt asju võtta.
Ja teine asi on lapse sünd. See on megapikk teema, mida mulle meeldiks eraldi postituses lahata – jutt, et laps sündis ja aega pole ja tugivõrgustik on nõrk ja mehega hakkame lahku kasvama on pullikaka. Kui sa tahad, on kõik võimalik. Ja oma aeg TULEB võtta. Sa ei saa ära unustada, et sa oled lisaks emaks olemisele endiselt NAINE. Sa pead olema mõnikord see kirglik armuke köögilaual või jultunult mehe vastu seina suruma õues ja põlvili langema.. Muul juhul lõpetategi lahkumineku ja titekisa saatel. Panen selle teema endale uuesti kirja, et sellest pikemalt kirjutada.
Varem olen kirjutanud siin:
Milliste mänguasjadega me mängime?
Kas kaaluksid kodusünnitust?
Ma olen sellele mõelnud, samas ei tundu mulle mingi bassein keset tuba eriti äge. Vannitoa põrandal sünnitada ei ole ka teab mis unistuste sünnitus. Mulle just soovitati hüpnosünnitust. Kellel kogemusi, võite kirjutada või kommentaaridesse oma kogemusi jätta. See tundub mulle rohkem minu teema, selline välja hingamine :)
Millal sünnitama?
No vat, küll oleks hea kui teaks.
Milliseid asju eelistad uuena osta ja milliseid teiselt ringilt?
Hedonil oli julgelt 98% asju teiselt ringilt – aga raha oli ka siis vähem. Kuigi mul praegu on raha, et osta uusi, eelistan ma ikkagi pigem asju teiselt ringilt osta. Olen suurema osa asjadest mis siin pildil näha, ostnud Paavlist. V.a see kookon (sain kingituseks, müügil siin) ja Ted Bakeri kombe, Bossi luti ja lutipudeli tellisin netist. Kõik muud riided on sentide eest Paavli angaarist. Kogukulu nendel Paavli asjadel ca 10€. Seal hulgas on üks komplekt, mille saatis mulle blogilugeja, et ostis lapsele kojutuleku komplektiks, aga laps sündis nii suur, et ei saanudki seda kanda.
Hedoniga kuhjasin ma asju kokku megapalju. Proovin sel korral seda vältida, et laps saab mõnda asja kanda vaid korra või üldse mitte, sest asju on liiga palju. Kümme ühes suuruses body või komplekti (särk/püksid) on kindlalt küll ja veel. Ma pean ise ka mingi hetk sortima oma asju, sest seal on praegu koos 50-56-62 suurused.
Kindlalt uuena tuleb meie majja turvavarustus, seda ma ei julgeks kuskilt grupist kellegi käest osta, sest ma never ei tea, kas sellega on mingi kõks kuskil tehtud või ei. Uuena tulevad ilmselt ka vanker ja muu kraam, kuigi mul oleks okei osta ka teiselt ringilt neid asju.
Üksi sünnitamine praegu, uus teema uue laine tõttu, mõtted sellega seoses..
Mu ainus mure seoses sellega on see, et äkki ma pean koroona testi tegema ja ma ei taha, et keegi mulle midagi ninna surub, eriti juhul kui ma arvan, et koroona on suvaline gripilaadne toode, mingi ülepaisutatud teema ja majanduslanguse jaoks väljamõeldud teema. Ma kardan ja stressan juba ette, et ma pean valudes seal Pelgulinna sünnitusmaja ukse peal olema ja jahuma, kuidas ma ei taha mingeid vatipulki oma ninna ja fain, ma sünnitan siia ukse taha..
Mind ei hirmuta pooltki see, et ma pean olema ilma Meeliseta (üsna tõenäoline stsenaarium detsembris nagunii kui jõulupeod peaksid toimuma, sest teatavasti olen ma abielus Jõuluvanaga). Sünnituse hetkeks ajaks ma ta suure tõenäosusega nagunii palatist välja. Süüa saab tellida kulleriga või nagu vanasti – lasen aga oma lina palati aknast alla ja Meelis seob korviga toidumoona sinna külge ja ma vinnan üles. Pealegi loodan ma, et teise lapsega läheb kõik kiiremini, ka koju saamine.
Esmarasedale, millal haiglasse minna?
Tead, sa saad sellest lihtsalt aru. Kui ma olin esmarase, siis kõik ütlesid, et haiglasse peab minema siis kui tunned päevade valu või limakork tuleb ära.. Ma ei teadnud mitte midagi päevade valust, mul polnud elus päevade ajal kõht valutanud. Limakorki mina ei näinud, seega – ei saa alati ka sellest lähtuda.
Minul tulid veed öösel ära ja siis helistasin Pelku, öeldi, et oota 12 tundi ja siis tule sünnitama. Nojah. Ma ei kannatanud ju ometi oodata ja panin juba neli tundi hiljem haiglasse ajama, sest mulle tundusid valud regulaarsed, reaalsus oli see, et tegelikkuses hakkaski kõik 12 tundi hiljem pihta ehk siis ma oleks vabalt võinud kodus rahulikult kulgeda järgmise päeva keskpaigani ja siis haiglasse minna ja ma oleks sünnituse ajaks saanud ca 4h mitte 14h. Kui sa lugeda ei karda, siis mul on sünnilugu kirjas siin – AVAMEELSELT SÜNNITUSEST: visake mees välja ja saate kiiremini õhtule
Haiglakoti sisu
Ehk keegi soovis, et ma jagaks “rasedusjärgsed tooted naistele, mis haiglas olemas ja mida pole, mida läheks vaja”. Sellest ma kirjutan eraldi. Mul see haiglakoti postitus pooleli.
Hirmud
Täpselt nii nagu ma ei osanud ka Hedoniga midagi karta või ma pigem ei tahtnud ette mõelda, sest ma teadsin, et kõik sünnitused on erinevad, siis ma küll lugesin erinevaid sünnituslugusid, aga teadsin, et ükski neist pole minu oma.. Mul näiteks ämmaemandast sõbranna pidas plaani kuidas ta viimase sekundini kodus on ja tal oli aasta plaan, mille aga beebi pea peale keeras, sest..sa ei saa sünnitust ette planeerida.
Ma läksin suht tuima mõtlemisega sinna haiglasse, ilma mingite eriliste plaanideta. Jah, ma tahtsin vanni ja kiirelt ühele poole saada, aga kui sulle on ikkagi ette nähtud pigem epiduraal ja 13 tundi valutamist, siis nii on.
Toitumine ja imetamine
Mina imetama ei hakka, kuna on 28s nädal, rinnapiimatilkagi mul pole tulnud ja Hedoniga mul rinnapiima polnud, siis minul “seda muret” pole. Tean, et ei soovitata juua kohvi, süüa kapsast ja veel 158 asja, mis võiksid gaase tekitada. Soovitatav on toituda ainult tatrast ja veest. Nali muidugi, aga suures plaanis kui googeldada, siis umbes sellise sisuni sa jõuad. Mina arvana, et tee kõike tunde järgi ja mõistusega. Ära mõtle üle. Kui tahad šokolaadi, siis söö. Kui tahad juua õhtul klaasi veini, siis joo. Õnnelik ema = õnnelik laps. Stressis ema = kräunuv beebi. Nii on.
Mida laps sööma peab
Hedoniga hakkasin ilmselt 4-5 kuul katsetama erinevaid asju..
Esimesed neli kuud ma peale piima midagi ei annaks. Siis võiks vaikselt püreedega katsetama hakata. Aga mäki burksi ma ka talle veel ei blenderdaks. Üldiselt teeb iga ema nii nagu tema õigeks peab ja tema tunneb, et on tema lapsele hea. Mõni ei anna enne aastaseks saamist midagi muud lapsele süüa kui piima. Eriti rinnapiimaasendaja peal kasvavad lapsed suurt midagi ei vajakski, sest see on üsna rammus kraam.. Aga iga inimene otsustab oma lapse üle ise ja mina olen viimane kes siin kohut peaks mõistma. Kui sa tahad kolmekuusele mäki burksi blenderdada, lase käia, säilibki kauem seal hauas ühel päeval. Ma lihtsalt ise ei teeks seda.
Tänud kõikidele küsimuste eest ja eks me jõuame neid beebi ja rasedusjutte veel siin blogis ajada, sest.. 12 nädalat veel minna. Käes on kolmas trimester. See viimane. Tegelikult võite ju oma küsimusi siia kommentaaridesse ka jätta, vaatan, kui neid koguneb omajagu siis saan eraldi postituse teha kui mitte nii palju, siis vastan jooksvalt :)
Ja et saaks põnevam, siis vabalt, võtke siit blogipostitusest välja mõni küsimus, mis meilt küsiti. Näiteks, kas kardad hetke situatsioonis sünnitust – koroona ja värki? Kas sul oli lapsele nimi olemas kolm kuud varem? Kas varusid lapsele liiga palju või liiga vähe asju? Millised asju ostaksid kindlasti ainult uutena, milliseid teiselt ringilt? Mis peaks kindlal haiglakotis olema? Vali mis küsimus tahad ja vasta. Mul endal on küll alati põnev teiste lugusid lugeda :)
50 Kommentaari
Kas eraämmakaga pole mitte see teema, et kui ta juhtubki sünnituse päeval nagunii tööl olema, siis ei küsi keegi sinult emaämmaka eest raha? Teoorias jäi ju teenus tarbimata.
Hm, huvitav tõesti, seda ma pole uurinud :)
Ilmselt peaks nii olema jah, sest teenust, mille eest maksma peaksid, ei saa ju.
Jah, see vastab tõele :) Minul täpselt nii oligi!
Ei, kui sul on leping tehtud, siis eraämmakas otsib endale vahetusse asendaja ja on 100% oma sünnitaja juures, ehk kes ta broneerinud on! Minul just nii oli teise sünnituse juures!
Ämmaemand võttis mu vastu ja tegi kõik vajalikud protseduurid ise, oli kogu aja meiega palatis ega lasknud sinna mingit delegatsiooni koguneda. Maailma parim viis raha kulutamiseks! Sünnitus on mõni kord elus ja siis tahan mina valida, kes seal juures on,et sellest jääks maailma parim mälestus. Tasulise ämmaka teenuse olulisust ei mõista vaid need, kel kogemus puudub :)
Minul oli ka teine sünnitus, ei tormanud kohe esimeste valudega haiglasse, esimesega valutasin 4 päeva ja kolm korda käisin haiglas – kahel korral saadeti minema kuna emakas ei avanenud. Nüüd teisega oli teistmoodi, teadsin et ei hakka siin kohe midagi jooksma kuna koroona ja värki ja samas kartsin ka seda et jälle mu emakas raudselt ei avanenud, see kord tuli mul limakork ja hakkas valud pühapäeva õhtul – no sellised kerged ja eba regulaarsed, esmaspäeval viisin lausa esik lapse lasteaeda aga kutsusin talle oma ema järgi, esmaspäeval tuli veel limakorki ja õhtul 8 ajal hakkasid valud intensiivsemaks minema liikusin kodus edasi tagasi, et ei veel ei lähe, saatsin mehe magama ise pikutasin elutoas diivanil ja talusin oma valusid, öösel kahe ajal ma enam ei jaksanud koll oli ees ajasin mehe üles et lähme ma ei jaksa. Läksime siis itksse- turva ukse peal kas sünnitama – ma mingi jah vist, mees las ootab õues.. Kuna keegi oli veel ees ootasin mingi 20 min tõmblesin ise aknalaua ääres, tuli minukord kraaditi võeti andmed, sain kontrolli, katsus avatust oiplää kui valus see oleks palgiga seal sees käidud , avatus 4cm oi vao kui tore, istusin siis 30 min ktg all, okei sünnitustuppa aga teeme koroona testi, toppis siis ühte ninaauku mulle selle aga ma ehmusin ja tõmbasin tagasi, ütles aii peame uuesti tegema, polnud hullu midagi. Siis sain mehele helistada et võid tuppa tulla – saime maskid läksime sünnitustuppa, sünnitustoas võisime maskid aga eest võtta koheselt.. Pool neli siis umbes olime haiglas sees, ämmakas käis mingi max 2 korda enne kui asjaks läks, palusin isegi epiduraali mees ütles et vara veel vara veel, tegelikult ei olnud siis ämmakas tõi mulle naerugaasi, no see veits aitas aga vb tõmbasin üle ka nägin mingeid imelikke unenägusi puhke hetkel ja samal ajal sonisin nendest, aga noh kolmveerand kaksteist siis tuli poja välja ise kõik puhas kena terve. Tahtsin saada ema ja lapse palati ei olnud neil pakkuda, et järgmine päev vast on-okei nõus. Viidi siis neljasesse ühis palatisse oli vabsee piin. Tean et pelgus oli kahene palat. Järgmine hommik tuldi vaatama öeldi vb saab koju ka täna, okei ei võta seda ema ja lapse palatit, siis aga öeldi et homme, no mis seal ikka kannatan ära selle ühe öö veel, no ja nii 4 päeva öeldi et homme ja homme ja homme saame koju. Nii ma tiksusin täis palatis, mega palav, ilma tekita magasin. Söök paras sitt, kohvi sai vb kaks korda selle aja jooksul ja no kui see minuni jõudis oli see juba külmunud, õnneks said mehed saata toidupakke või mis iganes asju alla lille poodi või kuhugi, lasin tal kohvi saata ja ristsõnu ja muud kraami, haiglas olles sai isegi mu interneti maht täis kuna vaatasin telekat
suht segapuder aga noh mis teha
Minul oli tasuline ämmaemand ja jäin ülirahule. Esiteks oli ta terve sünnituse minu kõrval ja tegeles sellega, et leiaksime õige poosi, kus valusid oleks vähem ja sünnitegevus aktiivsem. Kokku kestis mu sünnitus tund ja kakskümmend minutit ja arvan, et ilma temata oleks tunde selili voodis valutanud . Tema oli ka samal päeval graafiku järgi tööl aga kohe leidis endale asendaja ja tegeles ainult minuga.
Joppas :)
3x sünnitanud. Valutamise ajal väga ei tahaks üksi olla, aga sünnitamise ajaks olen alati mehe ukse taha saatnud
Nimed on mul ka nii kui sugu teada, kohe valmis mõeldud ja paika ka jäänud..
2 viimasega käisin ka seetõttu võimalikult varakult Šoisi juures uh-s.
Mulle ta meeldib väga
Kui peaks veel saama lapse, teeks kõik samamoodi.
Asjadega/riietega on nii, et aina vähem läheb tarvis. Aina lihtsamate asjadega lepib. Brändid jne minetavad tähtsuse.. peaasi, et katab ja kasutada kannatab
Esimene sündis Tln-s. Peale lapse sündi olin üksi ja kahjuks nii loll, et isegi vett polnud kaasa võtnud (abikaasa sai alles teisel päeval tuua). Tänu verekaotusele oli mega halb ja raske algul. Teine sündis nüüd Lõuna-Eestis. Aa.. Esimese lapsega hakati ka kohe seda ajama, et võtke ikka erakas jne.. Et pm lõpuks ei saagi aru, mida see arst seal siis teeb, kui mees toeks ja erakas ka kaasas. Igatahes. Teise lapsega vedasin kotis kaasa 5l mahla, haiglast anti ka kohe pudel vett ja mahla.. Jõudsin haigla valudega… Sain kontrolli tehtud ja sünnitama. Esimesest valust sünnini alla 2 tunni. Kaasas oli sõbranna, kelle ülesandeks pidi olema tuletada meelde hingamist (keha tõmbub pinge ja hinge kinni) ja vee andmiseks. Õde, kes seal oli, tuletas ise seda hingamist meelde, aga peale lapse sündi jäeti küll nii ~2 tunniks omaette ja siis oli hea, et sõbranna kaasa oli ja juua andis :)
Tasulise ämmaemandaga on minul Pelgust super kogemus teise lapsega.
Lepingut sõlmides sain info, et neil on omavahelised kokkulepped asendamisteks, kui peaksid tema töövahetusel sünnitama hakkama, siis tema on ainult sinu päralt ja keegi tuleb asendusena välja. Äärmisel juhul (perekondlikud põhjused jms) on variant, et tuleb teine ämmakas tema asemel, kui oled nõus.
Mina oma kogemuse põhjal ei kaaluks enam kunagi ilma erakata sünnitama minemist. Ta on täpselt nii palju sinuga kui ise vajad/soovid ja sina oled kõige tähtsam, mitte see kuidas mõnel ämmakal oleks kergem oma tööd teha.
Keda sa soovitad?
Tegin valiku puhtalt nägude ja sisetunde järgi, saatsin 3 nime ja ainult 1 neist oli veel vaba. Minu juures oli Olga.
Täpselt nagu soovisin, eesti keelne, väga paindlik ja empaatiline, lähtus 100% minu soovidest.
Mingeid tagasisidesid pole mõtet lugeda, iga sünnitus on erinev, selle esimese vestluse käigus saad aru enne lepingu sõlmimist, kas on sulle sobiv või mitte.
Eelis on veel see ka, et erakas valib kõige mugavama sünnitustoa vabadest, teised suunavad su esimesse vabasse.
Ma soovitaks lisaks püreedele ka näputoitumisega tutvuda. Kui teile on toit tähtis, siis nii saate ka beebit kaasata kohe toidu avastamise maailma.
Vt nt https://minuseitseasja.ee/naputoit-ehk-alternatiiv-pureedele/
Noh, minu jaoks loogiline ja õnneks, kes meid jälgivad, need hakkavad minu ja meie pere beebiga koos kasvama ja targemaks saama selles vallas :)
Heipa!
Aitäh, Annika, et meie veebi soovitasid. Kui sealne artikkel loetud, siis olete alati oodatud http://www.naputoit.ee lehele, kus tasapisi põhjalikumalt näputoidu teemat käsitleme.
Kõige vahetuma kontakti ja hulga nippe ning uusi teadmisi saab tegelikult veel meie IG lehelt: https://www.instagram.com/naputoit.ee/. :)
Tervist & jaksu!
Kadi Pärna
Naputoit.ee asutaja
” Kui sa tahad kolmekuusele mäki burksi blenderdada, lase käia, säilibki kauem seal hauas ühel päeval. Ma lihtsalt ise ei teeks seda.”
ei saaks just öelda, et te ise paremad olete. Hedon ei käi veel kooliski ja juba sööb päris pikka aega(viimased aastad kindlasti?) iga reede mäki burksi/eineid.
Ta on viis, mitte kolmekuune :D
Ei ole meil sel aastal kombeks igal reedel mäkis käia nagu eelmisel aastal. Sel aastal jätkame traditsiooni, et reede on patupäev st kommi, kokat, krõpsu, kõike mida hing ihkab.. Aga kuna ta on terve päeva lasteaias, on “manustamiseks” mõni tund.
Tegelikult ma näen, et see keelamine teeb asja hullemaks, oleks meil kogu aeg need kõik asjad laual ja vabalt saadaval olnud, poleks praegu sellist “tahan kommi” juttu.
Ei pea keelama, mõistlikumaid alternatiive saab tutvustada. Meil tänapäeval päris lai valik päris burgereid saadaval, ei pea pakkuma seda Mäki ja Hessi sodi burgeri pähe. Meie tutvustasime oma lastele kohe algusest peale, et näe, õige burger on selline, kus on kasutatud värskeid naturaalseid tooraineid. Ja me pole Mäkki ja Hessi keelanud, aga nad ise ei taha neid. Sest nende maitsemeel on harjunud normaalse toiduga.
Sisuliselt sama jutt limonaadide ja ükskõik, mille kohta. Patustada ja maiustada saab ka nii, et see pole päris rämpstoidu põhjakiht. Ja lapsevanem saab neid valikuid lapsele tutvustada.
Laias plaanis pole väga suurt vahet, kas sa annad lapsele Mäkki viieaastasena või varem. See on saast ja sodi, mida pole ühelgi inimesel süüa vaja, vanusest hoolimata.
Nii paljud korduvsünnitajad ütlesid koroona ajal, et nad väga rahul, et meest kõrval polnud
ma olin pärast sünnitust üksi haiglas, sai rahulikult üksi omas tempos toimetada beebiga, väga mõnus oli. Sünnituse juures oli kõrval ja kuna ei läinud kõik plaanipäraselt, siis olen väga tänulik, et ta minuga sai olla.
Ma ei saa üldse aru, miks mõned mehe sünni hetkeks palatist välja ajavad…. Ta ei pea midagi vaatama ju, kui nii ebameeldiv on. Ja üldse võib ta ka vaikselt veidike eemal olla, kui naisele närvidele käib miski. Mu mees on ise tahtnud küll kõigi laste sündide juures olla. Kahe esimesega eelistasin teda tuhude ajaks ka appi, kolmandaga tundsin, et tahan selle osa üksi veeta. Tund enne lapse sündi helistasin ja ütlesin, et tulgu kohale, kui tahab sünnist osa saada. Lendas kohe. Kogemus see taemalegi ju :) Pole ka nagu mingi igapäevane sündmus. Täiesti eriline ja väestav hetk.
Mul pole midagi mehe vastu ja ta ei peagi midagi vaatama, aga mul endal on mugavam end ilma temata täis lasta :D
Ega enamusel ei olegi mingit ternespiima eritumist raseduse ajal.
Ma just olen aru saanud, et 99%l on mingi eritumine.. mul õde väänas juba 7ndal kuul särki seljas välja kuna uppus piimasse
Ma olen ka just aru saanud, et neid on pigem vähem, kellel raseduse ajal rinnad juba immitsevad.
See protsent on küll jama jutt, veel enam, et piim tekib alles 3-5 päeva peale lapse sündi. Seda küll nüüd ennustada ei saa, et piima ei tule, kuna enne ei eritu midagi. Kui laps rinnale sündides panna, siis saab ta Colostrumi* ja ühtlasi saadab kehale signaali, et piima hakkaks tootma. Kindlasti ei annaks enne lapse sündi alla, et mul piima pole ega tule ja vsjoo. Kui just ei taha rinda anda, siis teine asi muidugi.
Olen ka aru saaud, et see pigem harv. Meie beebigrupis kirjutas mingi paar-kolm naist sellest ainult, enamikel polnud midagi. Piim tekib reaalselt enamasti peale sünnitust ikka, kui laps nõudma hakkab
Just nii! Mul kaks rasedust olnud, kummagiga pole raseduse ajal “leket” olnud :D küll aga esimesega ei tulnudki piima, siis teisega oli küllaga ;)
Mul on kolme lapsega piim tulnud alles 4ndal päeval peale sünnitust, enne sünnitust mitte tilkagi.
Vahest ma loen ja mõtlen, et te peate olema kosmosest. Nii eluvõõras jutt ja samas nii deklaratiivses toonis ÜHE lapse kasvatamise kogemusega.
Elud, inimesed ja olukorrad on nii erinevad ja ometi on olemas vaid üks tõde.
Mul on hea meel, et me su elu rikastame! :)
Esmarasedana tulid veed, valu polnud (kui siis nõrgalt ebamugav) aga uudishimu ikka… Läksin haiglasse ja opa, 9cm :D tund pärast Verde tulekut laps rinnal. Igaksjuhuks mainin, kui mõni esmarase satub lugema et harva vb läheb ka nii ja ei lähe 12h + :D
Tekkis huvi imetamise teemal, et miks Sa eeldad, et 28 nädalast peaks juba rinnast piima eritama?
Ma ei teagi, mäletan kuueaastatagusest ajast kui Hedoni beebigrupis ka paljud juba tilkusid ja ma ei osanud midagi mõelda, hiljem selgus, et mul polnud ega tekkinud piima.. siis eeldasin, et ilmselt tekib varem.
Seoses rinnapiimaga.. mul ka ei tulnud ühtegi tilka raseduse ajal ja rinnapiim jõudis kohale alles 4 päeva pärast sünnitust (eks ternespiim tuli varem, sest laps võttis algul küll kaalust alla, aga siis vaikselt juurde). Lisaks ei tundnud ma, kuidas “piim rinda voolab” või et “tiss on täis” tunnet pea kordagi (1-2x max 10 kuu jooksul) imetamise perioodi jooksul, mida enamik naisi rääkisid. Laps võttis iga kuu 1kg juurde, kuigi mul “selliseid sümptomeid” ei olnud.
Minul tulemas teine sünnitus, alles detsembris muidugi. Seekord arvan, et meest kaasa ei taha, noo eelmine kord oli ta nagu kits autotulede ees. Aga mu meel võib veel muutuda ka. Mu eelmine sünnitus(pea 8a tagasi) käis üsna kiirelt seega ma ei tea millal haiglasse täpselt minna. Veed tulid umbes 22 paiku kodus ära ja laps oli käes juba 00.20.
Seekord olen nö rohkem ettevalmistunud. Olen lugenud palju, tegelenud hingamisega, käin rasedate vesitreeningus. Eelmisel sünnitusel jäi kibe maitse suhu, kõik haigla töötajad olid nii külmad ja ülbed, midagi ei seletanud kuidas olla hingata jne.Ma reaalselt arvasin, et kui valud hakkavad ei tohi voodist püsti tõusta, aga polnud ju küsida ka kellegilt.Ei teadnud, et saab ka erinevates poosides sünnitada Peale sünnitust sain veel sõimata, et põranda ära määrisin.
Uue beebi nimi oli mul valmis juba enne rasedust lihtne Eesti nimi, mitte väga populaarne.
Nipet-näpet asju olen juba ostnud, enamus siiski uued, kuna siin kus elan pole häid kaltsukaid ja noh kasutatud asja eest ikka uue hinda ei maksa, mida paljud ikkagi küsivad.Tallinnas käies sain Sinsayst palju asju. Turvahälli ostan kindlasti uue, vankri osas olen veel kahevahel.
Minul on olnud 2 sünnitust. Lihtsalt selle vahega, et esimene kord sain 2 korraga ja nüüd 11 aastat hiljem sain ühe. Sünnitasin täpselt enne koroonalainet, ehk siis mees oli haiglas kaasas. Kuna aga minu sünnitused kiired, siis olen mõlemal korral mehe koje välja ajanud. Ma lihtsalt ausalt ei viitsiks mingit loba ajada seal. Seda saab kodus ka teha kahe sünnituse vahe lihtsalt selles, et eelmine kord tulid veed, seekord läksin oma õrnade päevade valudega haiglasse. Mõtlesin, et raudselt vara, aga nii igaksjuhuks. Tegelikult oli kohale jõudes (35 km nii Võrru, kui ka Tartu. Otsustasin Võru kasuks) täisavatus. Kuna lapse südamelöögid olid aeglasemad, kui peaks/võiks olla, siis mõeldi ka keisri peale. Õnneks ämmakas palus, et hakka lihtsalt pressima. Tehti veed lahti kell 4.10, hakkasin mingiaeg siis pressima.. Ilma valudeta seda suht keeruline teha, aga hakkama sain ja 5. 17 sündis.
Mehe lasin kutsuda, kui ilupisted tehtud said. Minu arust kõige valusam osa sünnituse juures ongi õmblemine teed raske osa ära ja siis tuleb mingi tädi oma niidi ja nõelaga, et davai, lapime nüüd.
Aga pmts olen mõlema raseduse ja sünnitusega olnud selline rahulik kulgeja. Ette ei saa ju kunagi ennustada ja läheb kuidas läheb.
Esimene sünnitus 3t10 min ja laste vahe 51 min.
Teine sünnitus läks kirja 1t 20min.
Itk-s on supper ämmaemad – Siiri Ennika. Ta teeb ka kodusünnitusi. Mulle ta väga meeldis.
Ja mul ka ternespiima enne sünnitust ei tulnud. Tean vaid ühte, kellel tuli.
Siiri Ennika on tõepoolest üks imeline inimene ja ämmaemand!! Ta võttis vastu minu esimese lapse ja on ka teise sünnituse juures.☺️
Seda kuulen küll esimest korda, et raseduse ajal piima tilgub kellelgi, nii et särk märg ja kui 20+nädalal piima pole siis ei tulegi. Minul ei olnud piimatilkagi enne kumbagi sünnitust ja imetasin ikkagi mõlemat last edukalt.
Niipalju kommenteeriks küll, et pole enne kuulnud, et kui limakork eraldub, siis peaks haiglasse minema. See võib juhtuda nädalaid enne sünnitust. Päevadevalu on emakakaela avanemine ja võib samamoodi nädalaid kesta. Ikka regulaarsed valud ja äratulnud veed on üldiselt märguandeks. Ja imelik, et haiglast öeldakse, et 12 tundi pärast vete tulekut peaks minema hakkama – mul esimene sünnitus kestis u pool tundi kokku. Nii kui veed tulid, hakkasid ka valud ja kohe kaapisin minema ja laps kohe käes ka. Teised kaks 1h ja 2h. Paljud sünnitavad ja esimese lapse väga kiiresti. Teiseks soovitatakse just rpa-l olevale lapsele hakata varem lisatoitu pakkuma, rinnapiim on rammusam. Aga loodetavasti keegi terve esimese eluaasta ainult piimaga oma last ei toida, tekiks tõsine toitainetepuudus. No ja see piimatekkimise teema ka jah, pole m@rk,et piima ei tekigi.
Aa, nimedest ka – Hestia, Herta, Hendra kui soovida Hedoniga sarnast. Enda lemmikut ei avalda, sest loodan, et peale 4 poega saan kunagi ikka tütre ka
Mina sünnitasin mai kuus eriolukorra ajal kui mehi (ega ka eraämmaemandaid) sünnituse juurde ei lubatud. Kuna oli teine sünnitus siis väga seda ei põdenud, aga abi oleks ära kulunud küll – kes juua annaks, arsti kutsuks jne. Pärast sünnitust kästi kohe jalad alla võtta ja oma asjad ise sünnitustoas kokku pakkida, vot siis tundsin ka mehest puudust:D Haiglasoleku ajal ka oleks kahekesi ikka lihtsam toimetada. Esimese sünnituse järel ma ei saanud kaks päeva jalgugi alla, mees pesi ja tegi kõik toimetused lapsega, v.a. söötmine siis :) Seekord tundsin ennast õnneks paremini ja beebiga toimetamine oli ka juba tuttav, esimese lapsega oleks seal üksi ikka suht paanikas vist olnud. Hommikul korra tehti ringkäik ja vaadati-kaaluti laps üle, ülejäänud aja pidi ise hakkama saama. Korra helistasin ämmaemandate tuppa abi saamiseks kui laps ei tahtnud kuidagi sööma hakata ja nuttis (palatist väljuda ei tohtinud), aga öeldi et vahetuse aeg ja kedagi ei ole praegu. Tunni pärast tuldi siis vaatama et mis probleem oli. Samuti pidi hakkama saama haiglasöögiga, kullerid ega saadetised polnud lubatud. Nälg oli peal küll:D Peale sünnitust oli hundiisu (sünnitasin öösel ja peale sünnitust anti üks kohupiimakreem, alles hommikul sai süüa) ja see haiglasöök polnud ka ikka kõige maitsvam. Pakkisin küll veits sööki kaasa, aga see sai kiirelt otsa :) Vähemalt 48h pidi haiglas olema, õnneks me kauemaks ei pidanud jääma ka. Aga kõige rohkem kahju oli ikkagi sellest et issi nägi pojakest ja sai süles hoida alles kolmandal päeval :( Kokkuvõttes minu jaoks ei olnud kuigi tore kogemus ja just eelkõige esmasünnitajate pärast ma loodan et selliseid piiranguid enam ikkagi ei tule.
Raseduse ajal ei tekkinud mul mingit piima ja esimesele lapsele pidin ka 2 kuud rpa juurde andma kuna piima oli vähe (pärast 2 kuud imetamisnõustajate juures käimist, pumpamist ja rinnapiima teket soodustavate preparaatide tarbimist sain lapse täielikult rinnapiimale). Seekord andsin rpa juurde esimesel nädalal ning siis tekkis piima piisavalt. Seega see et varasemalt pole piima olnud ei pruugi tähendada et ka seekord nii läheb :)
Sa kunagi uurisid, mis teemasid võiksid veel käsitleda blogis seoses uue beebiga. Ja pudelitoitmine on üks nt, mis on nii stigmatiseeritud, et kuskil ei ole infot leida a la, mis segusid kasutada, mis trikid ja nipid. Rind on nii püha, et kust küll need, kellel ei õnnestu/saa/taha, peaksid selle alast infot saama.. Aitaks kindlasti paljusid :)
Tead, sellega on meganaljakas lugu, mul JUST oli kogemus. Ma küsisin NÕU, et blogida ja ma sain eitava vastuse, sest on teemad, millele ei tohi reklaami teha, üks neist on RPA. Kuigi, kui mitte keegi mulle ei maksa ja lugu ei telli, siis jääb selline maik külge ja firmad ei taha seda. Nii et ma ei tea kuidas sellest ja veel paarist teemast kirjutada :D
Kui vôtad eraàmmaka, siis pole vahet, kas ta on tööl vôi veedab oma vabat pàeva restoranis, helistad talle ja ta tuleb kohale. Endal nii oligi, oli just koeraga metsas jalutamas, helistasin talle ja tuli kohale.
Ise teist last oodates otsustasin, et meest kaasa ei vôta (esimese lapsega oli kaasas ja oli kûll hea, et kaasas oli aga teist korda ei tahtnud). Miks ei tahtnud? Esimesel korral oli abiks aga vb ei lasknud ma ennast liialt vabaks ja selletôttu kestis ka sûnnitus 22h. Oi kuidas mulle öeldi “issand, miks sa ei vôta?!?ta ju peaks nàgema kuidas sina piinled!” ♀️ no miks?!? kellele sellest kasu oleks?
Kui esimene sûnnitus oli vàga pikk ja vaevaline ja aastaid ei tahtnud kuulda ka uuesti sûnnitamisest, siis peale teise lapse sûndi olin valmis kohe uuesti sûnnitama. Tundisin ennast vàga vabalt ja mônusasti, àmmakas kuulas ja tegi tàpselt nii, kuidas mina soovisin (lasi mul palju ka ûksi olla, sest soovisin nii), mul
oli olemas nupp, soovisin
kasvôi vett, siis
vajutasin ja kohe tuli. Kogu protsess kestis veidi ûle 3 h.
Hind küll 500€ aga see igat senti vàárt ja soovitan kôigile kellel vàhegi vôimalik. Omal nahal olen proovinud môlemad variandid ja vôrdleks seda kui puhkusreisi, kus puhkad samas linnas ainult, et ühe veedad 2 tàrni hotellis ja teise 5 tárni hotellis :)
Piima tekke osas, siis minul môlema lapsega on tekkinud piim
alles nii 4 vôi 5 pàeva möödudes, haiglas olen pidanud lisa juurde andma, sest liialt kaalu kaotanud. Raseduste jooksul pole kordagi rinnad lekkinud. Paljustki
sôltub sellest, kas viitsitakse jànnata selle piima tekkisimsega vôi mitte. Aga selle otsustab iga ema ise, kôrvalistel isikutel piimapolitseid pole vaja màngida.
Tänud jagamast. Mul sama tunne, et Meelist ma pigem sinna palatisse valudes mind vaatama ei taha. Pigem siis juba ämmakas või üldse ei midagi ja hingan ise seal oma valud ära.
Minul ei tulnud raseduse ajal tilkagi rinnapiima, ei immitsenud kuskilt midagi ja rinnad olid ka täiesti tavalised- ei mingit suurenemist ega midagi.
Ka piimapaisud olid mul pmst olemata, kui laps sündis.
Pumbates ei tulnud KUNAGI üle 30 ml.
Ometi võttis laps iga kuu kenasti juurde vaid rinnapiimal olles.
Ka minu nibud olid nö. sissepoole ja laps ei saanud eriti hästi haarata- alguses jamasin nibukaitsmega (soovitati ju haiglast!), SEDA EI TOHIKS KASUTADA, sest laps ei jõua tegelikult läbi selle imeda ja piima ei teki nii nagu vaja.
Ma ei oleks nii etteruttavalt negatiivne ja prooviks siiski, kui on tahtmist :)
Tead, asi polegi niivõrd tahtmises kui selles, et eelmine kord tekitas see nii räigelt stressi ja masendust, et mulle tundub lihtsam sel korral ennast ja last sellest säästa :)
Mina sünnitasin juulis esimese lapse. Koroonatest oli kökimöki sünnitusvalude kõrval, kuigi pelgasin ka seda pulka oma ninas Ja kusjuures mina läksingi pmst kohe pärast limakorgi eraldumist sünnitusmajja, mingid viimased asjad pakkisin veel ära ja läksin. Enne ei olnud mingit märki ka, et sünnitus pihta hakkab, polnud mul libatuhusid ega midagi. Aga üks hetk käisin öösel wc-s, tuli limakork ja kohe hakkasid ka päris intensiivsed ja regulaarsed valud. Veed tulid kuskil 5 tunni pärast. Limakorgist kuni lapse sünnini läks veidi alla 12 tunni.
Koju nõudsin juba järgmisel päeval, ei meeldinud mulle seal olla. Oli küll perepalat ja saime mehega seal rahulikult olla, aga ei sobinud mulle see, et söögitädi koputamata uksest sisse marssis jms. Kirjutasin mingi avalduse, et olen teadlik riskidest ja vastutan ise ja 24h pärast lapse sündi olin oma mõnusas ja turvalises kodus Lapsega oli muidugi kõik korras ka, kaalulangus normi piires, ise tundsin end hästi, kui midagi oleks muret tekitanud, siis loomulikult oleks veel sinna jäänud.