Kuna me teeme sel aastal kingitusi ainult lastele (no ma tean, et Meelis nagunii mulle teeb, siis ma pean talle ka tegema..) ja leppisime kokku naabritega, et teeme nö perepakid – kus sees peab olema midagi tervele perele ja midagi isetehtut. Lisaks vahetame jõulupakke ka mu lemmik suunamudijaga (väike, aga väga tuusa sisuga – @lemettikatja), seal on meil ka teemad – kodu, ilu, toit. Ja me lööme kaasa ühes heategevuslikus projektis, siis tahan ma teha veel ühe kingituse.

Kui ma mõtlesin sellele ühel hommikul kui uni ära läks, et mida teha ja kuidas teha, siis mul tuli meelde, et eelmine aasta, vahetult enne jõule, kirjutas mulle üks tuttav, kes palus abi.. Nimelt oli üks naine astunud välja vägivaldsest suhtest ja pidi jõulud veetma lastega ja neil ei olnud mitte midagi. Ma ei osanud tol hetkel ka muudmoodi aidata, kui pakkusin, et saadan neile süüa – ma katsin nende jõululaua, pluss tellisin veel sellist igapäevast kraami, et nad saaksid mõnda aega süüa – hakklihast alustades ja kuivainetega lõpetades. Ma ei kujuta ette, mitu kotti see Barbora vend vedama pidi, aga ma usun, nad sain kenasti päris pikalt söönuks.

Ma ei ole mingi heategevusetalon, ma ei jaga kunagi mingeid kasse ja koeri ja vähihaigeid ja imeravi ootavaid lugusid edasi. See ei tähenda, et ma ei panustaks. Mul on sellega mingi imelik komme – ma kannan alati oma arve tühjaks. Ehk siis kui mulle jääb ette lugu haigest lapsest, siis sel hetkel kui minus tekib see tunne, et vot, sinna ma tahan anda, avan ma pangakonto ja teen ülekande, jätan endale ala 5-10€, et ma saaksin hädavajaliku piima ja leiva osta, sest ma tean, et ma saaksin täna vabalt vähemalt nädala või isegi kaks söönuks, kui ma poodi ei pääseks.. Ja ma ei saa öelda, et sellist emotsiooni pealt tehtud heategevust juhtuks harva. Kamoon, ma olen kandnud isegi blogilugejatele laste sünnipäevade korraldamiseks mängutoarendi raha. Aga see lugu peab mind kõnetama. Siis ma murdun ja tulgu või veeuputus, nemad peavad abi saama.

Sel aastal tahan ma katta samuti kellegi jõululaua. Ja ma ei taha, et mulle kirjutaks inimesed, kes saaksid selle ise endale lubada, aga tahaksid, et ma saadaksin neile pardifileed.. Mul on üks väga halb kogemus, kus ma Instagramis enne kolimist tahtsin ära anda hulga kuivaineid ja konserve, et ma vähem asju kolima peaksin ja mulle kirjutas keegi, kes väidetavalt abi vajas.. Täna olen ma kindel, et ma tegin vale valiku ja seetõttu eelistaks ma hoopis seda, et sina kirjutaksid, miks keegi teine seda vajab. Mitte, et abivajaja ise küsib (nad ei taha tavaliselt küsida ka..), vaid, et sina soovitad kedagi, kes seda väärt oleks ja miks. Võite jätta siia kommentaaridesse või panna mulle meili (info@marimell.eu). Ja kellegi jõululaua ma hea ja paremaga täidan.

Kui palju teie heategevust aastas teete? Annetate igakuiselt? Annetate taararaha? Mis teid enim kõnetab? Lapsed? Loomad? Haigused?

Reaalsus:

Ma soovisin ühte peret aidata, lõpetasin sellega, et kuus peret said veidi rõõmsamad jõulud. Väga palju kirju tuli privaatselt ja see on uskumatu, kui paljud tahavad teha head teistele. Üks lugu, mis tuli kohe esimesel päeval ja mis ajas mind nutma, ma ei nuta üldse kergelt.. Olin kindel, et see on see. Aga neid lugusid tuli ja tuli ja iga järgmine oli ka justkui väärt aitamist ja nii ma aina lubasin, et jaa, temale saadan ka.. ja temale ja temale. Lõpuks ma võtsin postituse maha Facebookist, et ma ei saaks enam neid kirju ja enne kui ma arugi sain, olin ma lubanud katta kuue pere jõululauad. Kui lubatud, siis lubatud.

Mulle kirjutas ka vorstiabi.ee ja pakkus, et aitab mul lauda katta. Sel hetkel oli mul plaanis üks söögilaud täita ja ühele perele ühes projektis kaasa lüües ka süüa saata. Nende lastele tellisin ma Mapedist, Taibuterast ja Juku mänguasjapoest erinevat kraami meisterdamiseks – vildikatest plastiliini ja voltimismängudeni. Teisele perele lisasin uisuplatsi kinkekaardid, sest ma arvan, neile kuluks üks mõnus tund teineteise seltsis ära. Ma detailidesse ei lasku, aga see lugu läks mulle maksimaalselt hinge.

Vorstiabi poolt mega armas lüke, seega kaks peret said vorstiabilt kraami ja ülejäänud neljale perele saatsin Selveri kulleriga kõik mis jõululaual olema peaks – seapraest ja sinepist, kartulite, kapsaste, kõrvitsa, süldi ja mädarõikani välja. Muidugi ka piparkooke ja mandariine ja.. Ma loodan, et keegi ei lasknud mind üle ja ei tellinud endale söögilauda kurva loo taustal, aga kui nii, siis pole midagi teha. Loodan, et kõikidel nendel peredel on jõulude ajal kõhud on täis ja nad saavad seda õhtut nautida, ilma, et peaksid muretsema.