Taisse – kahtlused ja kõhklused
Mõnda aega tagasi kirjutasin ma siin plaanist Taisse reisile minna. Tookord jättis üks kommentaator soovi, et ma lahkaksin reisimisega kaasnevaid hirme.
Vastukaaluks võiks Mari-Leen nüüd kirjutada ka postituse sellest, mis ta reisile minnes kardab ja mida pelgab, kui otsustab sõita. Täiesti siiralt kirjutada, mitte teeselda, et miski ei lähe korda. Laps, kes muidu on üksik ja panna ta kolme lapsega kokku elama, milline stress võib see talle olla, kuidas uneajad saavad mõjutatud jne, võõras keskkond kaa Oleks huvitav lugeda. V-o muutub ka otsustamine sellevõrra kergemaks. Ja küsida ka kogemusi inimestelt, kes on nii toiminud, mitte võtta tõepäraselt inimest, kes alustab postitust sõnadega…mul lapsi pole v mul on lapsed ja nii ise ei teeks, aga sina mine ja nii on õige. Ole hea Mari-Leen võta nüüd kõik need kahtlused, mis siin on toodud kui laps jääks koju ja teie läheks reisile ja kirjuta ja põhjenda neid samuti sellise kirega, nagu sul see postitus on tehtud.
Olgu teema alustuseks öeldud, et Hedonist on saanud “memmekas”, ta nutab kui ma silmapiirilt kaon, rahuneb maha mõne aja pärast, aga algul nutab. Tahab kogu aeg süles olla ja ninnunännutamist. Ajan selle muidugi hammaste kaela, sest just siis pidid nad räiged seelikusabas-olijad olema. Noh, ja olgem ausad, eks need hambad tulevad ka, kolm on juba kohal. Aga reisiplaanist pole me sellegipoolest loobunud. Ja endiselt on mõttes kahenädalane kauge reis, mitte nädalane Egiptus. Njah, sinna ei saagi praegu. Dubais on kohapeal kallis… Ja üleüldse… Tai on meie suvila, seal on meie süda…
Lapsehoidja valik – keda võtta, keda jätta?
Esiteks tuleb leida lapsehoidja, keda ma usaldan 125% ja kelle puhul ma olen kindel, et ta saab hakkama.
On sõbrannasid, kellele ma viin Hedoni paariks tunniks või päevaks hoida – pole üldse probleemi. Ma tean, et neil on lihtsalt fun lapsega chillida ja nad tegelevad temaga ja kõigil on lõbus. Aga nad ei ole sellised, kellele ma annaksin lapse kaheks nädalaks. Miks?
Esiteks, neil pole endal lapsi, nad ei hooma seda pinget ja stressi mis kaasneb sellega, et nad ei pruugi kaks nädalat saada normaalselt magada, et elu käib ainult ümber lapse – tahad poodi minna, õhtul sõbrannaga veinitama (seda saad ilmselt ainult kodus teha, kellele sa ikka võõra lapse veel hoida annad?), kõigepealt sööda laps, tee ta puhtaks, pane riidesse.. Kiiruga proovi ennast ka samal ajal riidesse saada. Oih, sa pole veel süüa jõudnud, wc-s käigust rääkimata… See on minu igapäevane elu, millest lapseta inimene aru ei saa. Seega, ma ei taha neile sellist stressi ja pinget, et ta kolmandal päeval hea meelega lapse aknast välja viskaks.
Mul on paar varianti: üksikema Tallinnas vs kolmelapseema metsasalus
Liis, minu üks uuemaid sõbrannasid, kolme lapse ema. Saaks ilmselt ideaalselt hakkama ka siis, kui tal oleks neljas põnn seal karjas. Hedoni pärast ma ei muretse, et ta stressi satuks, et võõras koht ja võõrad lapsed. Küll ta harjub. Ja ongi tegevust. Kujutan juba ette, kuidas need suuremad lapsed tahaksid teda aitada ja hoida ja temaga mängida – nunnu väike põnn ju.
Liisi puhul on minu jaoks miinuseks see, et ta elabki kaugel metsa sees. Äkki midagi juhtub? Laps jääb haigeks? Jah, tal on auto, ta on ema ja reageeriks helikiirusel, aga.. Lähim haigla on Rakvere haigla, millest ma ei ole mitte midagi head kuulnud ja siis mu laps peaks sinna minema?
Loomulikult, ideaalis ei juhtu Hedoniga midagi ja ta ei jää haigeks ja ei kuku pead lõhki, aga.. selline väike hirm on küll.
Ja siis on variant üksikema Tallinnas, kelle tütar on Hedoni kõige suurem fänn ja kes annaks oma viimase jäätiseampsu ka ilmselt nunnunäoga Hedonile ja mängiks temaga hommikust õhtuni ja ilmselt nad saaksid kolmekesti ilusti hakkama.
Plussiks on see, et ta on Tallinnas ja haigla pole kaugel. Aga ma muretsen natuke, kuidas ta oma elu saab sättida – last lasteaeda viia kui tal on käruga Hedon, kelle uneajad ilmselgelt kogu selle värgiga ei klapi. Kuidas ta suudab oma elu kaks nädalat nii manageerida, et tema elu väga sellepärast ei kannataks, et tal on meie põnn ka.
Kas laps lepib hoidjaga?
Guugeldasin ka veits seda teemat ja suurim mure, mida uuritakse või kirjutatakse on see, et kas laps lepib hoidjaga või ei?
Mulle tundub, et lapsed on erinevad. On seltsivamad ja memmekamad (see tuli ka kuskil foorumis välja). Ühed on leplikumad, teised rohkem emme kleidisabas kinni. Ma ju näen kasvõi enda beebigrupis/sõbrannade pealt, et üks tuleb välja ja laps jääb vabalt isaga, teisel jälle laps karjub ja ilma emata magama ei jää. Ma arvan, et see ei ole isegi kuidagi kasvatuses kinni vms, lapsed on ikka ju alguses rohkem emaga, kes on kodune, aga lapsed lihtsalt on erinevad.
Ma arvan, et Hedon on üsna seltsiv ja rahumeelne ja lepib hoidjaga. Jah, kui ta meid minemas näeb, eks ikka tuleb nutt peale, aga see kaob esimese une ja uue ärkamisega, võimalik, et paar päeva ta ei saa aru, miks meid pole, kolmandal unustab ära ja kahe nädala pärast tuleme taas meelde. Seega, sellepärast ma ei muretse, et ta kaks nädalat nutab ja meid taga igatseb. Enne ulume meie teda, kui tema meid.
Kes keda igatseb? Kes läheb stressi ja kas puhkusest saab puhkus või hullumaja?
Väidetavalt läheb laps ilma meieta stressi, unustab meid ära ja tagasitulles ei tea, kes me oleme. Igatsus tapab meid ja puhkusest saab hoopis igatsusreis…
Okei, see kõik võib olla. Ma ei tea, pole temast pikemalt kui 12h lahus olnud. Aga ega ta Alzheimerit ei põe, et me talle meelde tagasi ei tule. Jah, see esimene hetk võib tõesti kurb tunduda, et ta meid hetkeks ei mäleta, aga ma arvan, et ta ikka mäletab.
Ma mõtlen alati kõige sitemat stsenaariumit – oletame, et minuga midagi juhtub, siis ta ju igatseb samamoodi, et kus emme on.. Kui ma auto alla jään ja ära suren, siis ma ei tulegi tagasi. Taisse ma elama ei plaani jääda!
Kui palju ongi neid naisi või ka mehi, kes oma lapse juurest minema lähevad? Ja lapsed ei sure kurbusesse, vaid elavad edasi nendega, kes on nende kõrval. Ehk siis sellepärast ma eriti ei muretse, et ta meid ei mäletaks vms.
Kes siis sellist kiisupalli ei igatseks?
Loomulikult igatseme me teda seal olles, olen selles enam kui kindel. Mul oli juba see üks öö imelik olla, et teda pole. Aga samas oli nii hea magada ilma “äratuskellata”. Ma arvan ausalt, et meil on seda oma aega vaja. Ma tunnen kuidas ma olen öösiti stressis, et ta ärkab ja magama ei jää. Ma lihtsalt olen nii unesegane, kussutan ja mõtlen, et no nahhui, sa ei maga, miks sa pead üleval olema.. Aga kui ma olen üdini aus, ma ei taha nii mõelda. Ma tahaks olla öösel üleval, teda kussutada ja mõelda, et küll sa oled nunnu kiisupall ja küll sa varsti magama jääd uuesti. Nii nagu ma mõtlesin siis kui ta oli kahekuune. Siis mind ei ajanud see närvi, et ta öösel ärkas. Nüüd ma tunnen, et ma tahan magada, miks sa ei või magada?!
Kas Skype’ida või mitte?
Ühed ütlevad, et Skype’ige ja ta ei unusta teid; teised ütlevad, et ärge tehke seda, et ta näeb teid, aga samas teid ei ole olemas, lapsehoidjal seda raskem. Ma olen pigem seda teist meelt – milleks talle tõesti tekitada seda, tsau-tsau, meie siin, aga ei ole ka.. Pigem las ta olla ilma meieta ja meid nägemata ja näeme siis kui tagasi oleme. Tal võibki muidu megaigatsus peale tulla kui ta meid näeb ja nutma puhkeda. Pole lapsehoidjal ka seda vaja.
Ma usun, et pildimaterjali vahetame me nagunii päevade viisi ja oleme kursis kõigega, mis nad teevad ja kuidas neil läheb. Eks saab Skype’i kõnesid teha ka lapsehoidjaga, lihtsalt siis kui Hedontsik magab.
Miks te koos lapsega ei lähe?
Sellest ma olen juba kirjutanud ka… (vana postitus on siin – miks just Taisse ja miks ilma lapseta!) Punkt üks – esiteks läheks see reis kordades kallimaks, millest ta kolme aasta pärast ei mäletaks mitte midagi. Punkt kaks – ehk me olemegi liiga egoistid ja ausalt, tunneme et meil on seda vaja. Vaja puhata, vaja omaette olla, vaja lihtsalt olla ja tagasi tulla ja veel paremad lapsevanemad olla.
Aga kui teiega midagi juhtub?
Käisime just külas siin ühel paaril kellel kaks last ja see naine oli seisukohal, et never-ever ei läheks lasteta reisile. Äkki midagi juhtub, ala lennuk kukub alla…
Ma olen alati olnud seisukohal, et kui surm peab tulema, siis ta tuleb, olenemata sellest, kas ma olen lennukis, Kristiine keskuses, autos, kõnniteel või metsas puu all – kui on ette nähtud, et mul on päev surra, siis ma suren.
Aga kui tõesti, peaks see juhtuma, siis me arutasime Meelisega, et ju peame koju ümbriku jätma – avada kui meiega midagi juhtub ja sisse kirjutama, mis me tahame, et Hedonist edasi saaks… Aga see on pikem teema, millest Meelis kunagi juba kirjutas (siin – kellele pärandada laps?).
Õnnelikud vanemad = õnnelik laps
Väga palju jäi guugeldades silma ka seda, millele ma ise varasemates postitustes rõhusin, et õnnelik vanem = õnnelik laps, ehk kui mina olen puhanud, on ka lapse eest hoolitsemine suurem lust ja rõõm, kui see kui ma olen stressis ja näiteks lähen närvi, et ta pudru endale näkku määrib. Selline asi võiks pigem nalja teha kui närvi ajada. Hetkel ajaks see mind närvi.
Jagage siis nüüd enda kogemusi… Ja palun, ärge tulge jälle ütlema, et me läheks kuskile lähemale ja lühemaks ajaks. Ma pole nii rikas, et endale mitut reisi aastas lubada ja raisata raha mingi mõttetu Egiptuse, Türgi või Bulgaaria peale, kus lõppkokkuvõttes läheb ainult natuke vähem raha…
75 Kommentaari
Mul on mees käinud Kreekas ilma meieta(nautis, aga kui koju tuli siis väitis, et reis ilma pereta, pole mingi puhkus);) ja Türgis käisime 2009 ka ilma lasteta, ka enda jaoks ja vaid nädal. Ütlen kohe, et minul polnud sellest sooja ega külma, õde tuli seniks meiel elama, oma lastega ja minu 5 aastane pliks ja suurem pole olid kenasti ima probleemideta hoitud. Aga terve selle nädala jooksul mu abikaasa vaatas väikseid laps või kui kusagil basseini ääres väiksed naersid, siis mainis, et näed meie plika häälega. Ühesõnaga, tema andis oma sõna, et ei iial lapseta. poeg juba täiskasvanud, aga ka nüüd jõuluks tõi meiel jõuluvana Türgi ja sooviks, et poeg oma elukaaslasega kaasa tuleks(nemad siiski ei tule)ja ikka kolmekesi, Tema jaoks on pere nr.1(mitte, et m sinu valikuid laidaks, kindlasti mitte. Aga tema väidab, et tema saab vaid siis rahuliult olla, kui ta näeb, et kõigil on ühtmoodi hea, edu!
Mina arvan (ja see ei pruugi õige arvamus olla), et iga selline otsus mõjutab lapse psüühikat, eriti kui laps tunneb põhjendamatult vara hüljatustunnet. Neljasele-viiesele veel võid selgitada, et peate ära käima, aga nii väike laps ei saa aru, miks teda ometi hüljati, miks ta ei tunne su lõhna enam jne. Kas mäletad, et lapsena läks aeg väga aeglaselt? Iga päev, mis ootama pidid, tundus nii pikk. Kujuta nüüd ette, kui pikk tundub 2 nädalat tema jaoks. Sellisest asjast võivad psühholoogiliselt kasvada välja suuremad isiksuseprobleemid, kui praegu arvata võid. Kas ei jaksa 2 aastat kannatada? Lapse ju tegite ja teadsite, et pärast seda ei saa elu täpselt samamoodi edasi minna.. Muidugi saan aru, et tahate puhata, aga kammoon, ka inimesed, kes käivad 13h päevas tööl tahavad puhata. Kui ei ole võimalust, siis ei ole. Teise inimese psüühikaga, mille eest TEIE ju ometi vastutate, ei tasuks nii vastutustundetult ringi käia… Minu arvates. Ja loomulikult kujundavad veel palju pisemadki asjad lapse isiksust, aga see ei tähenda, et kaheks nädalaks hülgamine oleks vähe või sama tähtis. Pigem ikka väga palju tähtis. Kindlasti tuleb siit pikk vastuarvamus või lihtsalt sõnad “ei huvita” vms. Aga loodan, et kui ikkagi lähete, siis tal on tore. Mis oleks muidugi teistmoodi veider, sest nii väike laps ikkagi sõltub enda hooldajatest, kes olete TEIE, mitte teie sõbrannad, keda ta on näinud mitu korda.
Kusjuures ma ei mõelnud oma kommentaari absoluutselt ründavalt või solvavalt teile kui vanematele, vaid pakkusin oma vaatenurka ja kirjutasin, millega mina ettevaatlikum oleks. Pigem arutelu mõttes. Kindlasti võib mulle ka vastu väita, aga põhjendatult…
Meie käisime reisil Itaalias 2 nädalat kui laps oli 6.kuune. Meil oli vägaaaa rahulik ja leplik beebi !
Nàdala hoidis last vanaema ja teise nädala minu tädi. Esimese nädala õhtud olid rasked(iga õhtu nutsin)
Skypesime vaid korra kuid olime siis mägedes ja levi oli kehv, ning laps ei saanud eriti ka midagi aru..
Ei oleks seda reisi koos temaga ette kujutanud-pidevad ringi sõitmised ja oh lähme vaatame sinna ja sinna(oleks olnud ikka väga tüütu koguaeg hälli toppida ja uuesti välja)
Lisaks autos olev konditsioneer poleks hästi mõjunud jne..
Nii kui laps 1a sai mõtlesin ma , et ma ei lähe enam KUNAGI ilma temata reisile! Et kuidas ma üldse siis suutsin kui ta niiiiii pisike oli?? Ilmselt ainult sellepärast , et ta oligi niiii pisike ega saanud asjadest mittemidagia aru.
Nüüd ma ei läheks ilma temata kohe kindlasti!!
Esiteks ta on juba niiii inimene ja saabkõigest nii hästi aru, issi uksest välja läheb siis on meeletult kurb , emme silmapiirilt kaob siis on juba häda..
Vot sellised minu mõtted !
Täiesti teemaväline, aga mind ajas see koht nii naerma “mõtlen, et no nahhui, sa ei maga, miks sa pead üleval olema..” :D :D :D :D
Naljakas, aga õnneks aus kirjeldus emade öistest üleval istumistest.
Usun :), saan seda rõõmu ka alates suve keskpaigast tunda
Jagan oma kogemust, ma polnud küll pikalt ära aga kolmel päeval käisin tööl asendajaks, 8tundi.
Esimene päev hoidja juures laps ainult nuttis. Keeldus söögist ja ka piimast. Lõunal magas ilusti, ilmselt oli nutmisest väsinud.
Teine päev hoidja tuli meile, eeldasime et nii on lihtsam kui oma keskkond, mänguasjad. Keeldus söögist aga jõi piima. Magas lõunat ilusti.
Kolmas päev jälle meil. Laps oli rahulikum, sõi ja jõi aga ei maganud lõunaund.
Ma ise soovitaksin väga hoidja pigem koju kutsuda, lapsel tundub olevat kergem.
Soovitan kindlasti reisile ilma lapseta minna, vanemad vajavad puhkust.
See kyll variant kui hoidja tuleks teie koju.
Kui ma oleks lähemal, pakuks end hoidjaks :) mul oli taoline kogemus oma sõbranna lastega, üks laps oli siis tal 10k ja teine 2a ei olnud häda midagi. Minu 2 last olid esimesel päeval solvunud, et ma suht kinnu olin beebiga,aga see läks üle ja järgmisel päeval olid suurimad sõbrad. Pisike oli öösel suht rahutu, aga selle ühe öö elasin üle ja järgnevalt saime ilusti kõik magada. Kuigi vanemad ei käinud välismaal ja puhkasid eestis, aga siiski kinnitasid, et hea oli olla eemal ;)
Minumeelest väga õige suhtumine! Lapsevanem on ka siiski inimene kes vajab puhkust! Aega endale, et jõuaks lapsele anda rohkem! Tublid! ☺
Olen reisinud nii lapsega kui lapseta. Lapseta olin nädala horvaatias ja laps jäi vanavanaema hoida. Kõik oli hästi ja nad said kõigega hakkama. Teine reis oli USASse 1,5aastase lapsega. See oli veidi hirmutav. 3 lendu oli vaja lennata. Esimesel lennul laps tahtis lennukis edasi-tagasi liikuda, lubasin seda talle. Enamus aja õnneks istus paigal ja oli vaikselt. Pikima lennu ajal (10h) enamus aja ta magas. Reisil olles oli natuke keeruline kuna pidi lapse uneaegadega arvestama. Pidin ka mõndadest väljasõitudest loobuma, sest sinna lihtsalt ei saanud väikese lapsega minna. Ka elas laps üle kaubanduskeskustes käimised mis kestsid 7-8h. Pigem ma läheksin järgminekord lapseta, sest ma nagunii olen temaga koguaeg koos ja vajan ka aega iseendale ja puhkust.
Muidugi, minge ja puhake, kui võimalus! Olen 1,4 aastase lapse ema ja tean mis tunned. Ma vajaks ka üht Tai reisi !
Mina ei suudaks jätta nii kauaks last kellelegi hoida, minu põhjus on ilmselt sellepärast selline, et minu ema ka jättis mind ja ei tulnudki tagasi, tuli paari aasta pärast ja kadus jälle ja nii mitu mitu korda, ilmselt ma oma peas kohe mõtlen, et mu laps tunneb seda sama tunnet, et emme nüüd läks ja ootab tagasi mind. Mina küll tuleks ja tulengi alati tagasi.. aga see tunne kui mu ema koguaeg läks, kuidas ma teda ootama jäin.. seda tunnet lapsele ei taha. Kuigi ta nii väike ja ei pruugigi üldse mõelda nii, aga ikkagi see hirm kuidagi on..
Aga mis puudutab teid, mina arvan, et puhkus on vaja; olgu see saaremaal või tais, aga seda on vaja. Ja mis tähtsust sel vahemaal ikka on, mida sa ikka teha saaksid rohkem kui lapsehoidja nt. õnnetuse puhul..
Lapsehoidja parim variant oleks ilmselt see, kel suurem laps/ed, kes ise juba oskab/vad enda eest enamvähem hoolt kanda ja ilusti mängida ja
vaadata tervama pilguga ka väiksemat(ei laseks midagi suhu toppida, kuskilt kukkuda jne).
No nii õnneks ongi :)
Meie olime mehega 2 nädalat Tais, jõulude ajal, kogu puhkus oli supper aga õhtul leidsime end telefonist lapse pilte ja videosid vaadates :) Igatsus oli suur aga tagasi vaadates ütlen, et meil oli seda kahekesi olemise ja käimise aega vaja.
Loomulikult kui olime rannas ja pisikesed lapsed vees möllasid siis tuli ka tahtmine et laps oleks siin. Kui nüüd uuesti läheme siis kindlasti laps kaasa.
Ma usun ka, et vahime pilte ja rannas õhkame, et ta võiks siin olla, aga samas on vaja seda omaette olemise aega. Ma ausalt ei mäleta, millal ma sain viimati jalad seinal istuda ja Meelisega niisama lobiseda (mitte tööst ja lapsest ja päevatoimetustest) ja ei pidanud valmis olema, et kohe võib üks põngerjas ärgata.. Seda aega ongi vaja. Ja ma olen üsna kindel, et ka meie järgmine reis on koos lapsega. Ja lühemale reisile kindlalt lapsega, lihtsalt nii kaugele ja pikaks, pigem kahekesti :)
Pani imestama lause,dubais on kohapeal kallis.Tulime just dets.dubaist ja meie arus oli just kõik niii odav.Lisaks saab sinna soome kaudu norwegianiga väga soodsalt.Lennuk oli uus,ruumi oli palju ja isegi wifi oli lennukis.Ja ilma lapseta on ka tore reisida,igatsus on suurem alguses ja siis kui reisi lõpp käes.Olen käinud ilma lasteta 3 reisil,üks neist oli miami mis on ka päris kaugel.Kõik reisid on 2 nädl olnud.Muide soetasin Sinu postituse järgi makita käsitolmuimeja ja I love itMis muud kui toredat reisi
Kahju, rt nii kaugel elate. Hea meelega ulataks ka abikäe :)
Aga rääkides reisist. Nagu tead siis mul ka kolm last, üks sama vana kui Hedon.
Ma saan magama õhtul hilja ja ärkan hommikul vara, pesema saan korralikult siis kui mul jaksu on. Muul ajal kõnnin juuksed kinni kuna need on mustad. Jõuan ainult kiiresti dušši all keha pesta kui juba jonni kuulen. Söömine ja rahulik kohvi on minevik.
Ja kui ma tahan rahus süüa teha, pesta või mis iganes siis pean ootama kuni mees koju tuleb. Teistega lihtsalt laps ei lepi ja õdedega mängib ta heal juhul 10min rahulikult. Muul ajal istub seelikusabas.
Seega ma leian, et see reis on ära kulunud. Nagu ütleb mu sõbranna siis korralik puhkus vanematele muudab nii lapse(d) kui vanemad rahulikumaks ning samas annab ka suhtele palju kaasa.
Liitke või maha, aga teatud piiril siiski lapse tulek ajab ka vanemad üksteisest natuke kaugemale. Sa ei saa suvel hetkel last kõrvale visata, et koos mehe/naisega olla.
Ilusat puhkust Teile ;)
Okei vabandage vead :D
See pagana telefon muudab mu sõnu :D
Oi, kui tuttav… pessu minek on ikka täielik teater. Mul õnnestub ainult nii, et ta istub basseiniga kõrval ja mulistab. Rääkimata sellest, et saaks korralikult laua taga istuda ja hommikukohvi nautida.. Ei mäleta seda aega enam!
Minul on 4 last, noorim aastane. Reeglina kaime koos lastega reisil, viimane kord koos kaidime USAs 3 nadalat, siis olu meil veel 3 last, noorim 2.a. Vaga hasti pidasid lapsed koik lennud vastu ( kaisime Miamis, Orlandos ja NYCis), aga pisut vasitav oli. Seekord ( 3 kuud tagasi) kaisime mehega kahekesi Miamis ja jatsime lapsed koju. Hoidjatega harjusid hasti, aastane meid ara ei tundnud esiti kui koju saabusime ja 5.a ja 10.a igstsesid meeletult terve aeg meid taga. Ei viitsi siin pikalt jahuda aga mehega molemad saime aru, et ilma lasteta minna on jama, eriti veel tanapaeva maailmas ja jargmine reis juba martsis koos lastega ja edaspidi ka USA koos lastega. Ytleme nii, et tagajargi lapime siiamaani oma kahekesi tehtud reisist.
2 nädalaks oma laps jätta sõbranna juurde on veider minuarust. Käituda lapsega nagu koeraga . Ja mõelda et nahhui ta öösel karjub on asja juures veel veidram.
Kas sul on lapsi? Millal sa viimati kaheksa tundi järjest ilma segamata magasid? Sorry, minu jaoks on oluline ka see, et ma ise oleksin terve ja puhanud, sest nii saan ma olla parem vanem ja vähem stressata mõttetute asjade pärast – täpselt nagu see öine üleval olek. Veel pool aastat tagasi oli mul suva, et ma öösel netis pidin istuma, titt süles. Täna ma tunnen, et ma tahan magada, palun maga sina ka! Kui sa ei ole ise selles situatsioonis, siis ilmselt ongi veider. Minu jaoks pole :)
Mulle meeldib ka selline suhtumine, sest olgem ausad, laps väsib ka sinust/vanematest ja tõesti see mitte Skypetamine oleks õigem.
See kui sa lapse kuhugi jätad ei tähenda, et sa ei igatseks teda :) Varsti läheb (kui läheb :D ) laps lasteaeda, siis sa juba planeerid puhkuseid nii, et saaks teda ka kaasa võtta, sest õhtul sellest paarist tunnist jääb väheks ja laps tahab ka lasteaiast puhata :P
Mul tuttav jättis minust hoolimatu lapsevanema mulje, sest viisin lapse 1,6-lt lasteaeda ja ise jäin koduseks..sorry aga ma ei ole kanaema :D
Njah, ka mul on sama plaan. Sügisest lasteaeda, emapalk lõppeb ja millestki peab elama ka :)
Jaaaa, ma arvan ka, et 1 aastane laps on oma vanematest juba nii väsinud et kindlasti vajab eraldi puhkust. No nii siiber samade inimestega päevast päeva elada :)
Ning see, kui sa lapseta puhkama lähed kindlasti ei tähenda seda, et sa teda siis ei igatse. Laps kindlasti teab ka seda, et ta järsku ära kadunud vanemad teda hirmsasti samal ajal igatsevad. Ah ja, ma unuastasin, tegelikult on ju lapsel suva, sest ta on niigi nendest vanematest juba väsinud :) :)
Mis värk seal eestis on? Mu laps sai sept. aastaseks ja läks novembris lasteaeda :-) mis seal paha, pealegi lapsel seal tore :-)
Aga Teile, Leenu ja Meelis, ilusat reisi. Mul kohe(14.02) kuueseks saav ja ühene, endiselt lasteaias :-D tunnen, et vajan ka üht piisavalt pikka reisi :-P
minul käisid vanemad reisil, kui ma olin ca 4-aastane, õde siis alla 2. olid ka umbes 2-3 nädalat ära.
ei ütleks, et ma erilise trauma oleks saanud sellest. mäletan, et olin vahepeal natuke kurb, sest pidin vanaema juures elama ja ei saanud koju minna. ja täiskasvanuna olen pigem tige, et krt mind soojale maale kaasa ei võetud:D mõnes mõttes vbla on isegi parem käia reisil, kui laps ongi veel väiksem ja ei oska paljusid asju igatseda ega viriseda
Minu kogemus on selline: kui laps oli aastne, sündis tema õde ja esimene laps veetis neli päeva sugulaste juures, kus on kolm last. Ettevalmistus ja selgitustöö oli minu hinnangul maksimaalne. Inimesed ja koht tuttav. Kaasas olid päevaplaan, tema reisivoodi, tekk, padi ja voodipesu ja lemmik mänguasjad. Tal oli tore, kõik toimis, olin ühenduses, magas hästi, tülisid, arusaamatusi polnud. Tagasitulles oli laps muutunud, rippus minu küljes kinni, magas katkendlikult, nuttis öösiti (seal olles mitte), hiljem polnud nõus jääma lastehoidu, ainult nii, et paar tundi mängib, aga magama mitte. Siiani pole nõus kuskile mujale ööseks jääma kui koju. Sugulastega, kus ta oli, saab suurepäraselt läbi kutsub oma parimateks sõpradeks, räägib siiani, et kui õde sündis, siis oli seal. Aga mingi plokk on ees, kui mina või mees ära läheb kohe küsib mis kell tagasi, kas ööseks tuled koju. Kui külla läheme, siis kas me jääme ööseks, kas saame ikka koju tulla jne. Et mingi alateadlik värk, Nüüdseks laps neli ja küsimused on ikka, aga lasteaias käib nüüd ilma hirmuta, et järgi ei tulda. Ööseks kuskile ikka jääda ei taha eriti. Minu mõte selles, et ükskõik milline on laps, ükskõik kui hea on ettevalmistus ja ükskõik, mida me ka ise ei loodaks/arvaks, läheb nii kuidas läheb. Mõnel ei saa laps midagi aru, mõnel jälle võib see lapses alateadlikke hirme esile kutsuda. Minu viga oli see, et ehkki ta oli olnud sugulaste juures päeval hoida ja ka mitu päeva järjest, ma ei proovinud teda kordagi enne, et jätaks ööseks kaa. Ma ei tea v-o oleks siis olnud parem, v-o halvem, ei tea. Sellisesse situatsiooni ma teda enam pannud ei ole, samas, polnud tookord paremat lahendust ja inimesed ja koht olid oma. Lihtsalt oma kodu ja oma ema on veel omamad. Nüüd kui vaja öösel ära olla mõlemal mehega, on sugulased lastega meie juures ja nii on sobinud meie lastele paremini (nende lapsed juba koolilapsed).
Ma mõtlesin ka, et harjutaks teda enne öösiti eemal olema, samas ma mõtlen, et kui see kaks nädalat ongi trauma ta jaoks, mis ma siis teda mitu korda traumeerin…
Mina ja mu elukaaslane käisime Philipiinidel kui laps oli 1 aasta ja 3 kuud, laps jäi hoida vanaema ja vanaisa juurde. Ütlen ausalt, et ei oleks kujutanud ette koos lapsega reisimist. Meile väga meeldis ilma lapseta, sest see oli üks korralik puhkus, olime 2,5 nädalat ja lapse igatsust ei olnud väga palju, muidugi kui vanaema saatis pilte ja videosid siis ikka tekkis aga üldjoontes me lihtsalt nautisime oma puhkust, sest me ei olnud oma last andnud hoida väga aasta ja kolme kuu jooksul ja oli väga mõnus. Mina ei soovita skypida sest laps läheb segadusse, kui me tagasi tulime siis laps ei saanud aru kes me oleme ja mis me tahame, kuskil päev läks aega enne kui harjus aga pärast maksis meile umbes nädal kätte, iga asja peale nuttis ja hästi tujukas, samas olime meie puhanud ja see ei häirinud. Minu soovitus on minna ilma lapseta isegi kui see kõlab nagu rongaema siis tõesti õnnelikud vanemad on palju paremad ja puhkama peab. Laps ei naudi pikka lennureisi ja seda väntsutamist, kui on võtta hea hoidja siis miks mitte ja see, et laps saab trauma kui oma vanematest on eemal,seda ma ei usu, sest peale nädalat kodus oli laps nagu laps ikka ja kõik on vägagi korras. Ise tuleb reisi nautida :)
“kui me tagasi tulime siis laps ei saanud aru kes me oleme ja mis me tahame, kuskil päev läks aega enne kui harjus aga pärast maksis meile umbes nädal kätte, iga asja peale nuttis ja hästi tujukas, samas olime meie puhanud ja see ei häirinud.”
APPI! Mida ma just lugesin?! Laps ei tundnud teid ära, ei saanud aru kes TEIE olete, nädal aega nutti ja oli tujukas aga pole hullu meie olime puhanud?! :O
Kusjuures hoidu läks ta kaheselt kolmeks päevas nädalas hommikupoolikuti, st aasta hiljem, kui ta kolm ööd ära oli. Ja rääkima hakkas kaa kaheselt umbes, nii et esialgne reaktsioon oligi öine rahutus, pinges laps, sammugi maha ei jäänud ja hiljem siis enda verbaalne väljendamine. Aga kindlasti ei vaidlusta ma puhukuse vajadust ja olulisust lapsevanema jaoks. Mina leidsin enda jaoks mediteerimise, mis aitab mul ennast lastest ja olmest välja lülitada, eks see selline asenduspuhkus oli, aga aitas mul ree peal püsida.
Sattusin hiljuti uuringu peale, kus vaadati kuidas mõjutab last emast eemalolek nädal ja kauem. Kindlasti tehke oma otsus ise ja enda asjaoludest lähtuvalt, aga panen uuringu lingi kui keegi teine peaks ka huvitatud olema http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3115616/
[…the occurrence of a mother-child separation of a week or longer within the first two years of life was related to higher levels of child negativity (at age 3) and aggression (at ages 3 and 5). The effect of separation on child aggression at age 5 was mediated by aggression at age 3, suggesting that the effects of separation on children’s aggressive behavior are early and persistent.]
Ma olen täitsa kindel, et need kes siin seda mõtet maha laidavad, neil kas 1.)pole lapsi või 2.)pole võimalust reisida. Siis ongi ju kerge tänitada, et mina ei suudaks ja mina ei läheks :d iga inimene, kellel on võimalus, kasutaks seda. Muidugi on mingilmääral raske ka..aga see on äraminemise hetk ma arvan :D Kui oled juba kohal ja lapsehoidja kinnitab, et laps on rõõmsas tujus ja kõik on hästi, siis on teil endalgi rahu majas.(ja lapsehoidja ei ütlegi teile, et ta on nii kurb ja nutab).laps vajab ka puhkust oma emast(muidugi lühemat). Aga arusaadav, et Taisse ei lähegi lühemalt ja nii väikse lapsega oleks see pigem peavalu. Eriti mõttetu, sest ta isegi ei mäleta seda reisi hiljem.
Ma siis olen erandiks. Lapsed on, võimalus reisimiseks oleks, aga ei ole hetkel huvitatud :) Ja kui lapsehoidja jätaks mulle mainimata lapse pikemaajalise nutu ja kurvastuse, siis edaspidi ma last selle inimesega ka ei jätaks. Muidugi ma ei pea silmas, et igast pisarast tuleks teada anda, aga kui laps ikka nt. seitsmest päevast viiel nutab, siis sellest tahaks teada küll. Kasvõi selleks, et teha korrektuur ja last enam mitte niiviisi jätta. Vastasel korral arvad, et laps oli rõõmus ja roosa ning lähed ja reisid veel ringi, laps samal ajal jälle nutab ja elab seda läbi ning ise ei saagi teada.
Ma olen oma lapsi hoida jättes alati öelnud, et ma tahan teada kui midagi pole hästi ja õnneks on seda soovi siiani ka austatud.
Tegelikult ma polegi kindel kas Sandra soovis üldse sulgudes olevaga sellele viidata, et lapsehoidja ei ütleks, aga ma lihtsalt toon omapoolse teemaarendusena sisse, et mina sellisel juhul solvuksin.
Samuti olen ma pikalt mõelnud selle “talle ei jää nagunii mälestusi” asja peale. Muidugi ei jää, aga minu meelest on ju tore kui lapsel ka antud hetkes tore on. Minu suuremale meeldivad väga printsessid ja kaalun temaga kevadel Disneylandi minekut. Mis siis kui ta aastate pärast ei mäleta, pildid ju jäävad ja tol päeval saab ta kindlasti rõõmus olema. Muidugi pole mõtet võrrelda Disneylandi ega Taimaad :P
Ja eks siin tuleb mängu ka see, et erinevatel inimestel on erinevad vajadused. Ma ütlen ausalt, et olen kohati ka väga väsinud ja mõnikord on ikka väga kibe madalseisu tunne, aga üldiselt suudan end väga kiiresti ümber häälestada. Ma teadsin juba enne laste saamist, et väikelapseaastatel on nad tõenäoliselt meie külge väga tugevalt seotud ja enamik otsuseid/plaane tulebki teha seda arvestades. Ma olen selles vallas küll paar viga suutnud teha, aga julgen loota, et õppisin neist. Ühesõnaga mis ma tahtsin öelda on, et inimestel on erinev taluvuspiir. Ju ma talun väsimust siis natukene paremini, et ei tunne vajadust oma lastest paar nädalat puhata :) Samas ei saa hukka mõista neid, kel on teisiti, sest ma lihtsalt pole nende kingades käinud.
Brittiga nõus. Me käisime JJ-ga reisil ja paari kuu pärast uus reis, ka 2 nädalat (meil täpselt sama vana laps Hedoniga). Ma olen seda teemat siin ilmselt juba täiesti piisavalt kommenteerinud ja ei hakka jälle otsast peale, aga ilmselt on meie elu lapsega lihtsalt lill, et ma ei tuleks selle mõtte pealegi, et läheks 2 nädalaks kuskile puhkama ilma lapseta. Ja kui tema hetkel ei jää seda reisi mäletama, siis meie jääme ja mulle meeldivad ilusad ühised mälestused. Me käisime suvel Muumimaal ka, ega ma ei arvagi, et tema sellest midagi mäletab, aga piltegi on tore kunagi suuremana vaadata ja rääkida, et mis ja kus seal oli.
Jah sõnastasin pisut valesti. Mõtlesin ikka seda, et iga tühja nutu peale kohe paanikat ei tehta:D muidugi, kui laps oleks terve aja kurb ja mitte “tema ise”, on normaalne ja loogiline, et hoidja annab sellest teada:) Inimesed ongi erinevad jah. Mina isiklikult broneerisin nädalase reisi soojale maale koos lapsega. Aga minu laps on kohe kahene ja see on juba teine asi. Taimaale aastasega ma ei läheks:)
Ma võtaks Hedonsiku enda tiiva alla,aga ma pole tallinnast.
Mina seevastu tahaks teada, millal tulete ? Ise elan koos mehe ja 5 kuuse pojaga Phuketil, Rawail. Tore oleks Teiega kuskil kiire tom kha teha ;)
eks ma annan märku kui kohal oleme :)
Oleme käinud reisidel lapsega korduvalt, esimesed reisid läksid väga libedalt, aga viimasel, kui ta oli aastane, oli lennusõit juba tükk tegu, sest paigal enam püsida ei tahtnud ja pidev tegutsemine oli suhteliselt tüütu.
Olen ka üksinda nädalastel reisidel käinud, siis kui ta oli aastane ja kui pooleteisene. Meil küll jäi ta sel ajal isaga koju, mis ei võrdu päris teie plaanidega, aga võin rahulikult öelda, et laps oli kõik see aeg rõõmus, rahul ja õnnelik. Skype’isime ka ning lehvitasime lapsega rõõmsalt üksteisele, mitte mingit nuttu. Koju jõudes ei ole probleemi ka ära tundmisega olnud, oleme taaskohtumiste üle mõlemad väga õnnelikud. Ja mis peamine, mina olen tagasi tulles puhanuna kindlasti parem ja rahulikum lapsevanem!
Meeleolukat puhkust! :)
Ma ütlen ausalt kaheks nädalaks ma ei suudaks.Vanem poeg juba viis,temaga mul emotsionaalselt probleeme ei tekika aga pisem 5 kuud ja mitte mingi hinna eest ei j2taks last isegi paar tunniks praegu.Esimese laps jätsin vanaemaga 3 päevaks,kui laps mind nägi siis vaatas mind suurte silmadega ja ei teadnud,kas ta peaks nüüd nutma vōi naerma,natukene aega oli vanaema kallim kui emme.Usun,et teile on see puhkus vajalik,mõistan mida tähendab magamatus aga minu arvamus on lihtsalt see,et esimene kord v6iks natukene lühemalt.
Mul on kodus kaks 6 aastast, üks 3ne ja ühe hambaga 9 kuune. Paar päeva tagasi käisime ühel suuremal üritusel, kus õnnestus kohata käputäis tuttavaid, kes järgemööda kõik tähelepanu pöörasid mu “uuele soengule.”
Naljakas oli lõpuks,kuigi igapäeva toimetuste juures on asi tegelikult naljast vääga kaugel! Mingit uut soengut polnud! Olid ainult üle pika aja pestud ja sirgendatud juuksed, tavapärase peadligi hoidva krunni või hobusesaba asemel! Niisiis pole ka mulle võõras see väsimus, mida beebi toodab oma nappide ja rahutute öötundidega. Ega pole ka võõras soov-minna, ning laadida akud korralikult heatujulist D vitamiini täis. Sai soetatud nädalane reis Kanaaridele märtsi alguseks ja olen juba nüüd paar head peatäit nuttu löristanud mõttest, et lapsed jäävad koju vanaemade valvata. Aga teades,kui suure laadungi armastuse ja tegevustega nad sel ajal üle valatakse ning KUI oluline on ühe ema ja isa ( või siis eelkõige ikkagi mehe ja naise) kahekesi olemise aeg, saab mindud ja usun et ka nauditud! Ja need, kes oma irooniast punnis kommentaarides üritasid selgeks teha, et laste planeerides pidid vanemad ometi arvestama, et elu muutub ja käimistele peab saabuma lõpp ( või kui, siis ainult lastega), ma tahan öelda: Naine jääb ikkagi naiseks ja mees meheks ka siis,kui nad jõuavad lapsevanema staatusesse! Ja nii, nagu väsinud sportlane, olgugi et proff, ei jõua medalile- ei suuda ka väsinud lapsevanem anda endast seda, mida ta laps väärt on! Niisiis- minge ja nautige! Ja PS! Kui Liis nõus oli, siis on Hedon heades kätes ja usun et haiglakülastuste pärast ette muretsema ei peaks ;)
Minul umbes sama vana laps kui Hedongi. Ei tea, kas olen kanaemaga aga mina ei ole jätnud pojat rohkem kui päeval mõneks tunniks kellegi teisega, õhtuti ja öösel olen kogu aeg tema juures olnud. Ise arvan, et alla 3 aastane on liiga tilluke nii pikalt emata olemiseks.
Minu arust ei ole väga hea võrrelda ka lapse emata jäämist surma tõttu ja puhkusele mineku pärast – puhkus on vaba valik, õnnetus/surm seda enamasti ei ole.
Kas proovihoidmise ka teete Hedonile enne? Noh, et katsetate 1 päev+öö kuidas tal seal hoidjaga läheb või jätategi kohe pauguga kaheks nädalaks?
Mina olen käinud erinevatel aegadel reisidel nii lastega ja ilma, probleeme ja tagajärgi on olnud ka erinevaid ja siinjuures ma leian, et ainsad inimesed, kes saavad otsuse teha,kuidas teile kolmele parim viis puhata on, oletegi ainult teie. Sest me kõik oleme erinevad, lapsed on erinevad ja mitte keegi ei saa ette näha, kuidas asjad kujunevad. See on asi, mille puhul peate usaldama oma kõhutunnet. Aga ühte ma soovitaks küll – ikkagi järgi proovida enne reisiplaanide lõplikku kinnitamist, mismoodi Hedon hoiuperes mõned päevad üksi hakkama saab. Kolm päeva on selline paras aeg – aeg harjuda ja näha, mis toimub. See on mõlemale poolele vajalik kogemus – ka hoidjale. Sest võõra lapsega omapäi olles saab näha, milliseks elukorraldus kujuneb, kas on asju, mida saate ette juba arvestada ja mugavamaks muuta jne ning mis on need murekohad, millele üldse pole osanud mõelda. Jah, sa ütlesid, et kui Hedonile kujuneb äraolek traumaatiliseks, siis miks seda teha 2 korda, aga siin peitub ka osaliselt vastus. Kolme päevaga sa kuuled, mis toimub ja sa oled siin, et vajadusel kiiresti reageerida. Kui sa oled aga Tais ja kuuled kolmandal päeval, et olukord on mingil X põhjusel kriitiline, siis sa ei saa reageerida kohe. Ja nii nagu sa ei teadnud enne lapse saamist täpselt, milliseks kujuneb su elu lapsega, siis ka praegu ei suuda sa ette kujutada, milliseks kujuneb su elu puhkusel ilma lapseta. Kolm päeva annab ettekujutuse, mismoodi see süsteem kõik töötab. Kui Hedon ja hoidja saavad kenasti hakkama 3 päeva, siis saavad nad hakkama ka 2 nädalat. Ühtlasi ei ole ka hoidja stressis, kui on saanud enne Hedoniga koos olla ilma teieta, sest võõra lapse enda vastutusele võtmine pikaks ajaks on tegelikult paras stress. Ja mõtle kui rahulik on teil selle teadmisega minna puhkama. Kui sa aga näed, et 3 päeva on tõeline põrgu kõikide osapoolte jaoks, siis saad veel hetke mõelda ja otsustada, kas minna just nüüd ära või leida muu lahendus puhkamiseks.
Minu poeg on kohekohe saamas 8-kuuseks. Käin viimast aastat kõrgkoolis, kaugõppes. Nädala aega kohapeal, iga kuu on kool, detsember ja jaanuar jäid vahele. Olen üksinda koolis, st ei vea poissi kaasa. Esimene kord septembris sõitsin teisipäeva õhtul koju, sest lihtsalt ei suutnud kauem olla eemal. Edaspidi sain hakkama. Loomulikult mõtlen koguaeg oma lapsele, tunnen süümekaid, et miks ma pean seal olema. Samas on mul võrratu lapse isa, kes mind toetab ja tagant utsitab, et tuleb lõpuni käia. Päeval on poiss oma onu pere juures, seal kasvamas 1-aastane tüdrukutirts, õhtul oma isaga. Mind on sõimatud tagaselja rongaemaks, kes ei hooli oma lapsest jms, aga ma saan ka aru, et kui ma sel aastal kooli ära ei lõpeta, siis ei tee ma seda tõenäoliselt kunagi. On raske, aga saan hakkama. Laps nädala lõpus vaatab korra kahtlevalt, rinnaga toitmise ajal oli jube olla. Samas on nii vähe jäänud. Teie tehke küll täpselt nii, nagu teie tunnete, et on vaja. Usun, et ta võib küll Teid korra võõristada, imelikult vaadata, aga kui Teie ise ennast välja puhkate, korraks tavaelust välja lülitate, siis pole selles midagi imelikku. Alati on neid, kes vaatavad viltu või neid, kes sada protsenti toetavad! Ilusat reisi, Teile!
Sa oled lihtsalt uskumatult **** ema, ma ei saa aru kuidas üks ema saab sedasi mõelda. Kahju lihtsalt, kahju. Vaene laps.
millal te lähete? Ja kui juba lähete, siis nautige täiega ja ärge rikkuge puhkust ära sellega, et muretsete lapse pärast. Temaga on kõik korras ja väike kurvastamine käib asja juurde. Kui mulle keegi pakuks praegu võimalust minna, siis ma läheks, kui teaks, et lapsed on kindlates kätes, inimestega, keda ma usaldan. Endal on praegu suur stressiperiood paljude asjade pärast kokku ja soovitatakse just reisile minna, ilma lasteta. Meil jääb asi finantside taha hetkel.
No minu laps on veel nii pisike, et suudan heldimusega öösel mõelda, et küll ta varati magama jääb, aga siiski ei kujutaks ma nii pikka reisi ette enne, kui laps on vähemalt kolmene ja võimalusel veel rohkem. Nii väikse puhul siiski sitt ema on parem kui üldse mitte ema või isa.
Ennem juba käia kord kuus üks nädalavahetus spaas või kuskil akusid laadimas või võttagi laps pikale reisile kaasa. Ei ole jah samasugune puhkus nagu vanasti, aga parem kui mitte midagi.
Mina veel uuriks, et kas mõni inimene tahaks kaasa tulla, nt hüvitada talle pool lennupiletitest ja vastutasuks hoiab ta mõnel õhtul või päeval last, et saaks mehega kuskil kudrutada ka.
Asi ei ole minu jaoks mingis paariõhtuses kudrutamises, vaid selles, et ma saaks end välja lülitada ja olla korraks mina ise!
Sorry, ma ei tunne, et ma peaksin ise sisemiselt surema lihtsalt seepärast, et mul on laps.
miks sa sisemiselt sured? väga veider suhtumine . Lugedes Su postitusi siis on Sul Hedoniga väga vedanud, pole olnud öiseid söötmisis ega gaasirallisi ega midagi…ka on vedanud mehega, sest minu arust tuulutamas oled saanud ikka päris tihti käia.. aga ikka on vähe ja sured sisimas kui ei saa 2ks nädalaks ilma lapseta Taisse. Kui laps on juba tehtud siis võiks vähemalt paar esimest aastat last endast veidi rohkem tähtsustada…kurb, lihtsalt kurb kui isekas üks ema suudab olla.
Njah, eks inimesed ongi erinevad. See, et ma iga päev blogis ei hala, gaasivaludest, hambavaludest ja magamata öödest, ei tähenda, et mu elu lust ja lillepidu on. Aga eks Hedon on olnud natukene parema unega ka kui nii mõngi teine sõbranna laps. Mis seal ikka. Nagu ma ütlesin, on inimesed erinevad. Vajadused erinevad. Puhkusest arusaamised erinevad jne.
Ma olen mitme postituse kohta mõelnud et vaaaauuu, nii päriselt ütlesidki? Ja enamikes teemades ma tõesti ei nõustu sinuga, aga jah, ikka tulen ja loen. Aga nüüd ei saanud enam keelt hammaste taga hoida. “Sorry, ma ei tunne, et ma peaksin ise sisemiselt surema lihtsalt seepärast, et mul on laps.”Ma ei ole vist kunagi lugenjd kohutavamat, nukramat ja õelamat lauset… mida peaks üks laps kunagi tulevikus tundma kui ta loeb, et ta ema sureb tema pärast sisemiselt? Kindlasti tekitab väga armastatud ja tahetus tunde…
Ma ei ole öelnud, et ma lapse pärast sisemiselt suren… Vaid elust enesest on kopp ees, tahan puhata. Korraks juhtme seinast välja tõmmata. Jalad seinale visata, kohvikruus näpus hommikut vastu võtta, õhtul üks mojito rohkem teha kui tavaliselt, sest ma tean, et ma ei pea olema valmis esimese piuksu peale kuskile kargama. Kui raske ja hirmus see siis on, et üks inimene tahab puhata. Olgu ta sealjuures ema, isa, mees, naine, vanaema, täid, õde, vend, saekaatri keevitaja või pangadirektor. Igal inimesel on oma elu ja oma mina ja oma hetki vaja.
Mind teeb kurvaks juba lapse kurvastusele mõtlemine..muidugi pole kellegi asi kobiseda, minulgi pole õigust midagi ei kiita ega laita..jagan vaid oma kogemust-
Olude sunnil, kui olin 1kuu vanuse pojaga 10päeva haiglas, pidi mu toona veel 3poolene olema mu õe hoida..koht tuttav, samaealised lapsed seal jmt peaks ju tore olema.oligi..esimesed 3päeva..me polnud küll kaugel, kui kaugel see tallinn pärnust ikka on? Aga ei hakand ka seda vahet sebima, et käiks meil nö külas vm…4päevast alates jäi neiu lausa palavikku, oksendas ja nuttis..käisid ka kodus, et äkki oma asjade keskel parem, ei aidanud see…oli väga raske aeg.ma ei teagi, mis teinekord teisiti teeks..vabatahtlikult oma lapsele nii enam ei tee.
Naljakas, et nimetad Türgit näiteks mõttetuks maaks. Saan aru, et loomulikult Tai kaugemal, ilusam loodus ja rohkem ehk vaadata, kuid Türgi nüüd küll mõttetu maa ei ole. Samuti väga kauni loodusega, erinevate tegevustega ja odav maa!!! Aga kui raha nii palju üle, siis loomulikult läheksin ise ka Taisse.
Kahekesti Türki minna nädalaks – läheb suht sama raha lõppkokkuvõttes. Ja mõttetu all ma ei mõelnud, et need kohad mõttetud on, vaid raha mis sinna kulub jms
Tsau!
Ma nüüd esimest korda võtan kätte ja kommenteerin su postitust. Ma olen muidu 100% kanaemaduse vastane, minumeelest on okei kui ema saab ennast vajadusel tuulutada, ei vaata kunagi viltu kui noor ema läheb beebi kõrvalt välja või okei tõesti – kas või linna peo peale. Joogu või pidutsegu (peaasi et rinda ei anna muidugi), mina arvustama ei hakka, pole minu laps, pole minu asi. Ma olen jumala kindel, et teeks ise täpselt samamoodi. Kui noorelt laps saada, siis see on loomulik, et elu kohe plaksust seisma ei jää, on omad tegemised, väljaskäimised. Samamoodi reisidel käimine. Varakult tööle/kooli tagasiminek ja laps varakult sõime. Absoluutselt arusaadav. Peaasi et laps hoitud on. Soojade ajudega või rahatut ema ei ole kellelgi vaja.
Aga vastates nüüd sulle – ma ausalt sinu asemel ei läheks reisile. Vähemalt veel mitte. Ja seda mitte lapse pärast vaid teie enda pärast. Sinu kirjast kumab juba läbi see kahtlus, et “me ei saa ilma temata hakkama”. See kahtlus ja igatsus rikuks teie reisi. Istuksite pidevalt telefoni otsas, muretseksite, pahurdaksite ja tahaksite teada kuidas poisil läheb. Ja siis veel see hiljem mitte äratundmise lugu? Milleks traumeerida ennast? Tai on veel nii kaugel ka, et sa tead, et sa ei saa sealt igal hetkel tagasi tulla kui asi juba väljakannatamatuks muutub. Miks mitte natuke edasi lükata seda reisi? Praegu minna nt. kuskile spaasse paariks päevaks (kahekesi). No teha ikka full lux pakett, massaazid, hoolitsused, saunad, mullivannid, restoran, võimalikult privaatne värk otsige välja, et oleks ikka puhkuse tunne ka. Ja siis kui laps natuke suurem, et juba aru saab sellest “emme ja issi lähevad natukeseks ära” jutust, siis minna.
Või tegelt, Marokosse ei tahaks minna? Cran Canariale? Äkki Kreeta, Küpros? Aga siis lühemaks ajaks – nädalaks. Ma tean et ei taha tegelikult, ma tahaks ka Taisse :D
Kes võtab vastutuse kui lapsega midagi juhtub, ka siis kui midagi tõsist? Ütled, et kolme lapsega sõbranna on suht uus. Peab ikka julgus olema – ja see ei ole paranoia, vaid kas sa tõesti jätaksid rahuliku südamega oma 1aastase kes on siiski sisuliselt veel beebi, inimesega keda sa isegi ei tunne nii kaua? Miks? Sa ei tea mitte kunagi, mis kellegi kodus tegelikult toimub. Kas sõlmite mingisuguse ametliku kokkuleppe? Miks sa enda õe juurde ei jäta või Meelise vanemate, nemad on ikkagi vähemalt veresugulased ja saaks natukenegi rahulikuma südamega lapse nende hoolde usaldada?
Mu õde elab välismaa ja Meelise vanematele ma oma last ei usalda! Kui nad ei salli tegelikult mind, siis miks nad peaksid minu last sallima? Ei riski!
See “uus” ei tähenda, et ma teda kaks nädalat tean. Lisaks olen ma korduvalt neil külas käinud, suhelnud, lasknud tal lapsega olla ja tegeleda – ta on parim valik!
Hedonivanustel lastel tekkib “memmekaksolemine” sellest, et nad on muutunud mobiilsemaks, iseseisvamaks, nad mõistavad, et saavad ise vanematest eemalduda, ammugi saavad vanemad eemalduda lapsest! Ja tema turvatunne väheneb. Laps alles õpib, et vannituppa, kööki jm minek on vaid lühiajaline ja et tegelikult on enne või issi ikkagi seal. Aga sinna läheb ikka kaua aega, enne kui lapsed oma iseseisvuse ja liikumisvabadusega nii harjuvad, et emme-issi igal sammul silmapiiril olema ei pea. Sellisel ajal reisile minna…. no palju õnne! Mna oma lapsega nii ei katsetaks. Ja võrrelda sellega, et aga kui midagi teiega juhtuks niisamagi, siis peaks ta nagunii leppima…. Siin on üks SUUR erinevus. Reisileminek on teie enda valik, aga nt avariis vms hukkumine mitte. Laps ei tea ega saa aru, miks vanemad ära kaovad. Mitte kuidagi ei tee nii pisikesele selgeks, et 2 nädala pärast on emme-issi tagasi. Tema jaoks on see sama traagiline. Aga ma parem enam ei mõtle. Oma laps, ise teate.
Mul esimese lapsega polnud mingit probleemi teda jätta vanaema-vanaisa hoolde umbes pooleteise aastaselt, seda küll viieks päevaks ainult. Aga käsi südamel, mul polnud isegi mingit mõttepoegagi, et vaene laps, peab ilma meieta mõni aeg olema.
Nüüd, seitse aastat hiljem kolme lapse emana tagasi vaadates saan aru küll milles asi. Olen emana kasvanud, ja kontakt lastega on ka kvalitatiivselt teine. Mul oleksid hoopis teised tunded pooleteise aastase lapsega seoses. Sest olen näinud ja kogenud rohkem, ja oskan ka tähtsustada varase lapseea kogemusi rohkem. Ma kindlasti ei läheks kaheks nädalaks ära. Elu käib faasides, ja see faas kus Hedoni baasturvatunne on nii haavatav, on väga varsti möödas. Ainult paar aastat, ja ta on psüühhiliselt hoopis tugevam ja saab ka ennast väljendada. Praegu tal kõik süsteemid puuduvad – nii toimetuleku mehhanism kui ka arusaamine, miks teda jäeti.
Ma alati mõtlen, et kui raha pole, pole vaja reisida. Seda siis Hedoni kaasavõtmisega seoses :)
Kui ma olin poolteist (noh, peaaegu 2), pidi minu ema minema ennast paariks kuuks venemaale täiendama. Tuli tagasi, ma polnud teda ära tundnud ja rippunud vanaema seelikusabas. Olin ka olnud väga raske esimese nädala. Rohkem ta ära ei olnud kuni minu kooli minekuni. Ei tea, kas seetõttu… aga pean ütlema, et minu baasturvatunne tegelikult ei töötagi. Mul on kogu aeg hirm, et mind jäetakse maha. Ja et ei tuldagi tagasi. On ka probleeme minnalaskmisega, lahti laskmisega. Kui sellest venemaast kuulsin, läksid asjad tegelikult mu peas paika ja sain aru võimalikust põhjusest :) Mu õde oli siis juba pea nelja aastane ja tal baasturvatundega probleeme pole.
Tahtsin veel lisada, et minu arust te natuke ebarealistlikult hindate selle reisi mõju. Kindlasti olete puhanud tagasi tulles. Aga oodata, et see mõju on pikaajaline, et muutudki emana olemuslikult kuidagi “paremaks”… Tead… ei usu. Teed oma parima emana nagunii, kindla peale. Kõik need tunded väsimusest jms on täiesti absoluutselt normaalsed ja neid ei pea “kustutama”. Reisi mõju kestab paar kuud ja oled samas kohas tagasi. Parem tee oma igapäevaellu väikseid muudatusi, et saada jälle “ree peale”. Esimesed kuud olid Hedoni ülevaloleku suhtes sallivam, sest see kõik oli nii uus ja hormoonid ka aitavad.
Like!
Kui oli vaid üks laps siis käis ta aegajalt vanaema ja vanaisa juures maal nädala kaupa. Kuna niisama lapsehoidjat käepärast võtta polnud, siis ainus võimalus oligi ta sinna saata mitmeks päevaks. Esimesed paar päeva oli ajanud vahest taga kus emme on kui meelde tulin ja käis pildi peal näitamas, et emme. Väiksemana eriti ei skypetanud, nüüd kui üle kolme on siis ikka skypeme ka kui ta maal on, ei muutu nukraks.
Ma arvan, et esimene kord oli ta nädala vanavanematega u 7-8 kuu vanusena. Enne seda käis ema meil pikalt hoidmas, kui ma magistrit lõpetasin. St nad olid teineteisega harjunud.
Nüüd kahega on kõige pikemalt nad ka nädal olnud vanaemaga, sedapuhku siis oma kodus. Pikad nädalavahetused ala 4 päeva oleme trippinud ikka ammu juba ( väiksem oli vist 4-5 kuud vana).
Kuna nad suhtlevad väga palju vanaema ja vanaisaga, siis pole migit probleemi neil nende juurde minna või nendega meie kodus olla. Vahepeal ikka küsitakse millal jälle vanasid näeb. Seetõttu meil ka hoidmine olnud kordades lihtsam, nii palju koos oldud ja harjunud.
Just käisime nädalasel tripil, nüüd mõtleme nv spad ja kevadel pikka nädalavahetust- me võtame seda enda puhkusena, sest lastega koos ei saa puhata siiski. Suvel ka planeerime 2n koos lastega puhata ja nädalaks saadame nad maale.
Oleme pooleteisesega käinud nii USAs kui ka Hispaanias, no ei ole puhkus ikka.
Harjuta lapse lapsehoidjaga ära ja minek!
Käime kogu aeg lapsehoidja juures, et ta harjuks kohaga ja nendega :)
Ei tea kuidas saab kirjutada , et sitt ema. Ei hakka panema tärne ka selle sõna kohta,kuidas saab inimene ennast nii väljendada , lihtsalt kuna inimene tahab minna reisile. Ja lihtsalt kodumaal olles on ka ju neid sitte emasi mitmeid mitmeid. Aga püsigu ikka ema kodus,see teeb temast kohe hea,onju.
Tahaks ka väga Taisse. Aga ma olen kanaema, ei suudaks lapsest eemal olla nii kaua. Laps 1,5 aastane. Ma olen valmis ohverdama mõned aastad oma unest, puhkan siis kui laps suurem. Teistele inimestele nende valikuid ette ei heida.
Inimesed on erinevad. Mõnele sobib eemalolek ja kõik osapooled saavad sellest lõpuks rõõmu. Aga mõnele ei sobi.
Ma saan aru, et magamisega on mure. Seega mina hoopis hoidjana kindlasti ei julgeks võtta mittemagavat last (eriti kui endal lapsed majas, kes tähelepanu peavad saama; tegelikult ei julgeks ka vanaemana, kes oleks ainult lapse päralt). Ja päris tegelikult ma ei julgeks ka oma mittemagavat last viia hoidjale, kuidagi natuke piinlik oleks :) Sry
Esiteks, vanaemale ei viiks ma teda ka siis kui keegi peale maksaks.
Teiseks, mu sõbranna teab täpselt, mida tähendab aastane laps.
Ja kolmandaks, ega Hedoni iga öö üleval pole ja röögi :)
Tere.Kindlasti soovitan ilma lapseta.Esiteks nii pikk sõit,teiseks nii kuum kliima ja kolmandaks ise tahaks puhata ning 4ndaks küll jõuab lastega reisida ja siis ta juba mäletab :) Skype pole hea idee.Isegi 6aastane nuttis alati pärast meie kõnet.Eks raske on süda kõvaks teha kuid hoidja saab hakkama ja poiss ka!Kus ta pääseb :)
Mul on endal kaks last esimese sain kui olin ma 18 hetkel on ta 7a. Ei tekitanud endale kunagi sellist olukorda et ma ei saa minna pesema vms kõik sai tehtud sel ajal kui mul oli seda vaja. Nüüdseks teine laps 26a saa lugu käin pesemas ja väikse virina pärast ei jookse vannitoast välja. Kohvi saab juua,süüa teha ja ka ise seda teha. Teen õhtuti ka nv ka tööd kodus . Öösiti saan vahel magada 2-3h. Ja hommikul samamoodi ärkan. Ja reisi kohta et enne teada ei saa Kuidas laps reageerib kui olete ära käinud . Mina läheks kuna ma ei ole eriline e põdeja muidugi oma lapsi igatseks jne. Kui on usaldusväärne hoidja miks mitte ja ma valiks ema kes elan mitme lapsega metsa sees kuna palju kogemust pluss väiksemal tähelepanu ja tegevust rohkem. Ja kui Vana vanemad hoiavad ega nad ei ütle kunagi et oi nuttis palju ja ei lasknud magada . Nad ei taha panna vanemaid tundma halvasti ilusat reisi :)
Olen ise aasta ja 3kuuse poisi ema ning MUIDUGI soovitan kaaslasega 2kesi reisile minna. Lapsega on juba ns poes keeruline käia,mis siis reisist rääkida. Ise unistan juba pikemat aega kas või kahekesi koos nvl kuhugi minna,et saaks magada ja puhata. Meie poiss on juba aasta otsa vähese unega. 9 jääb magama ning kunagi ei tea millal ärkab! Alguses istusime 2-4 või poole5ni üleval,sest laps lihtsalt ärkas ja hakkad mängima. Hiljem jäi muidugi magama,aga kaua ei maganud ning siis alles lõunauni,mida teen alati õues,et laps haigeks ei jää. Värskes õhus magab samuti ülimalt hästi. Nüüd on asi lihtsam,magab,AGA ikkagi peab öösiti 3-4 korda kussutama kuna hakkab nutma. See on lihtsalt kurnav ja väsitav,sest ei puhka välja. Mees ütleb küll,et jäta tuppa magama ja mine ise ka kõrvale. Mina ei suuda päeval magada. See on ainuke vaba hetk lapsekõrvalt ning siis on palju muud teha kui magada. Mina kiidan küll teie otsuse igati õigeks. Ise vist 2 ei julgeks minna esialgu,aga nädalaks läheks küll kui võimalus avaneks! Meie last hoiab vanaisa ja olen kõige kauem 3 tundi ära olnud. Ühtegi emme sõna ega nuttu pole olnud! Soovitan teilgi perekonnast lapsehoidjat!