Olgu öeldud, et see postitus on meil Meelisega kahasse kirjutatud.

See nädalavahetus möödus ausalt pidutsemise tähe all. Meie lugejad on ilmselt juba harjunud, et kuigi meil on laps, käime me ikka väljas ka. Üldiselt on kujunenud nii, et kui Meelis on väljas, olen mina lapsega kodus ja kui mina olen väljas, on Meelis lapsega kodus. Kaks korda + üks pulm, oleme me väljas käinud ka nii, et laps on lapsehoidjaga :) Igal võimalusel võtame ikka lapse kaasa.

Sel nädalavahetusel oligi meil vahetustega pidutsemine. Reedel läks välja Meelis.

Meelis: käisin kassi saba all

Tegelikult ei olnud mul absoluutselt plaanis reedel välja minna, aga neljapäeval uudiseid lugedes sain teada, et Tallinn Fashion Week raames toimuva Diana Arno show avab Carmen Kass. Ja no ma olen seda naist alati imetlenud ja talle niiöelda kaasa elanud. Ta on ju ikkagi Eesti kõige esimene tõeline supermodell ja nagu models.com ütleb siis on ta tööstuse ikoon. Sellist võimalust ei saanud ju maha magada, et näha legendi kõndimas Eesti suurimal moesündmusel.

Loomulikult olin ma nagu peata kana kapi ees, mida selga panna. TFW on selline imelik üritus, et sinna võid põhimõtteliselt kartulikoti selga tõmmata, kuldne vöö peale ja tossud või hästi jubedad sandaalid ja voilaaa – oledki stiilikunn.

Foto: Kalev Lilleorg

Paar aastat tagasi oli see lihtsalt õudne, mis massid käisid ringi mingites pikkades kampsunites. Õnneks sellel aastal oli seal ka normaalseid outfitte. Ja minu üllatuseks oli seal palju naisi ka lastega (beebidega). Ka Carmeni õde oli tulnud sama vana beebiga kui meie oma oma tädi catwalki vaatama. Aga selga panin ma suht suvalised riided – kingad, teksad ja kampsuni – aga et ikka väike kiiks oleks, siis olin ma üleni oranzis. Nagu sügis. Enamik inimesi oli muidugi mustas.

Aga see selleks, jõuame tagasi Carmen Kassi ja Diana Arno moeshowni. Mis mulle meeldis oli see, et inimesed ikkagi plaksutasid kui Carmen lavale tuli, aga siiski oleks see aplaus võinud olla suurem. Ja Carmen oli tasemel, eriti meeldis mulle moeshow lõpp, kui meeter eespool kõndis üksinda Carmen ja teised modellid järel. See oli kuidagi selline väga vinge vaatepilt.

Kuna Eesti on väike ja kõik tunnevad kõiki, siis otsustasin, et mina tahan Carmeniga koos pilti ka teha. Aega läks, mis läks (sest ta pidi vahepeal veel mitu intervjuud andma ja pissil käima), aga oma pildi ma kätte sain. Ehkki jah, mitte sellise nagu ma ideaalis soovinud oleks, sest fotograafil olid kõik seaded paigast, aga no parem kui mitte midagi. Ja kuigi mu nägu on seal kentsakas, siis nagu alles hiljaaegu Katrin Lust ühe saate intervjuus ütles, sa ei saa öelda staarile, et oota, teeme veel viis kaadrit…

Ma ütlesin Carmenile, et kuule ma niisama pilti ei taha, et mina seisan ja sina seisad, teeme midagi naljakat. Enne kui ma olin jõudnud lause lõpetada, oli mul juba Diana Arno uue kleidi saba ülepea. Ehk siis jah, ma olin kassi saba all.

Fotod: Viktor Burkivski (Elu24)

Aga see ei olegi vast kõige olulisem, kui see, et ma nägin Carmenit kõndimas. Jah, ma tean, et ma kõlan nagu väike teismeline aga noh, ta on olnud selline lapsepõlve armastus või fänlusobjekt. Ma oleks ikka väga-väga kahetsenud, kui ma ei oleks läinud. Kunagi ei tea millal selline võimalus uuesti avaneb.

Seega suured tänud Diana Arnole, kes tõi Carmeni Eestisse. Kogu Diana Arno uue kollektsiooniga saab tutvuda siin!

Edasine plaan nägi ette, et lähen linna klubitiirule. Mul sõber ja teised töökaaslased pidasid firmapidu ja ka nende programm nägi ette väikest afterpartyt. Esimene peatupunkt Amigo. Pole kunagi väga suur Amigo fänn olnud. Ja ega ma seekordki mingit erilist elamust ei saanud. Imelik on see, et joogid on seal naistele ühe- ja meestele teise hinnaga. Ehk siis nagu te aimata võite, meestele maksis rohkem kui naistele. Ja kuna see esimene jook mis ma tellisin, oli täielik lurr, tellisin vana hea Long Islandi* kokteili aga ka see oli täielik morss. Hind oli suure joogi oma aga koostisosad olid küll väikse joogi omad. Seega jälle pettumus.

Vähemalt kutsus üks naine (40ndates) mind tantsule. Seda pole kunagi varem juhtunud. Aga nagu üks tuttav ütles, et Amigos on trend selline, et kui naine sind tantsule kutsub siis üks tants ja siis ma pean talle joogi ostma. No mul tõesti ei olnud soovi veel kolmandat klaasi morssi juua.

Seega edasi klubisse Teater. Nagu ma aru sain siis oli see ikkagi ametlik firma afteka koht, sest pool ettevõtet oli seal. Rahvast oli seal muidugi metsikut ja raske liikuda, aga õnneks sai niiisama juttu räägitud ja sotsialiseeruda. Ja miskipärast on alati nii, et kui mul on peotuju ja tahaks linnas olla, siis kõik teised on mingid vingatsid ja halavad, et no ma ei tea, pole tuju ja pole raha ja sada häda ja nii mu sõber koos naisega koju läkski.

Seejärel, kuna ma veel koju minna ei tahtnud, võtsin suuna hoopis uue klubi – Club Butterfly poole. See on tuttuus klubi ja reedel oligi esimene pidu üldse – testpidu kui selline.

Aga kuna selleks ajaks oli mul tuju juba suht nullilähedane, siis lihtsalt läksin klubisse, jalutasin paar tiiru, käisin pissil ja läksin minema. Polnud kedagi kellega koos klubitada. Järgmisel päeval sain muidugi teada, et umbes kümme tuttavat olid veel samal peol. Mina kedagi ei näinud ja nii ma poole nelja ajal hommikul koju vantsisingi.

Leenu: uus parim avastus – kilusushi!

Mul oli ammu plaan 24. oktoober välja minna, sest… Amigos oli Koit. Ma muidu ei viitsi väga klubides käia ja olla, aga Koidul käin ikka. Aga seda ka tegelikult ainult siis kui ta Amigos on. Mulle kuidagi sobib see klubi. Lähen, kuulan, tulen ära. Aga eilne algas vähe varem…

Esiteks tegin ma elus esimest korda parti, sõbrad tulid külla ja oli plaanis suure karjaga Koidule minna. Lõpuks läksimegi seitsmekesti ja liikusime pärast seda edasi Club Butterfly teisele testpeole.

Aga rääkides veel korra Amigost, siis… Nagu Meelis kirjutas, jookide hinnad on seal tõesti näo järgi. Ma olen alati käinud Koidul kas sõbrannade ja selle naabripoisiga. Iga kord võtame me Long Island Ice Tea*, ja iga jumala kord olen ma selle eest maksnud 13€. Eile, kui läksin leti äärde ainult naistega, oli kolme kokteili hinnaks 21€! Saate siis aru jah. Naistele seitse, meestele 13! Päris hea ikka. Nüüd ma tean, et never ever ma ei lähe sinna baarileti äärde mingi sõbraga enam ukerdama.

Naljakas, kui ma kellelegi mainin, et Club Butterfly, siis kõik küsivad, ah, nad tegid loungest klubi? Ei, ei, sõbrad. Lounge on ikka olemas, klubi on lisaks. Meloni majas, seal Kaubamaja juures. Seal, kus vanasti oli mingi AG ja Espriti jne outlet, seal on nüüd klubi. Ja megalahe klubi. Esiteks saab seal terve öö sushit süüa. Ja palun, proovige kilusushit, see oli imeline!

Ma ei jõudnud kõike ära süüa ja võtsin koju kaasa, Meelis ka kiitis!

Laupäeval oli Club Butterflys nõks vähem rahvast kui reedel, kui Meelis käis, aga oligi kergem klubiga tutvuda. Mulle igaljuhul väga meeldis ja kui kunagi kuskile välja minna, siis mul enam pole küsimustki, et ma sinna lähen.

Ja nagu Meeliski päev varem, poole nelja paiku tellisin ma takso ja tulin koju ära.

NIPP klubiööks: tehke garderoobinumbrist pilti, või tehke pilti oma mantlist/jopest.

Meelisel juhtus see, et üks tema sõber kaotas ära garderoobi numbri ja ta ei osanud kuidagi seletada, mis tal seljas oli. Tumesinine ja libe materjal ei aidanud väga kaasa. Õnneks oli tal siis telefonis pilt, kus tal see jope seljas – nii ta selle lõpuks riidevirnast leidis. Mul oli sama keiss, sõrbranna kaotas numbri ära ja kuna mina olin just enda mantli kätte saanud, siis ma enam numbrit ei mäletanud, aga kuna ma olin teinud pilti… Siis voilaaa, see oli paar nagi minu omast edasi ja nii sai ka tema oma mantli kätte.

*Long Island Ice Tea on viiest valgest alkoholist (gin, rumm, viin, tekiila, triple sec või cointreau (apelsini liköör)) koosnev kokteil, mida originaalis serveeritakse kokakoolaga, aga tellige see õunamahlaga – palju parem. Koola intensiivistab alkoholi maitset, õunamahl tõmbab just maha. Imeline!

Kas teie ka nädalavahetusel väljas käisite? Kus? Kas uut Butterfly klubi ka tšekkasite? Kas olete Amigos või kuskil mujal hinnaerinevust märganud?