Ei lähe elus nii nagu planeerid

Läksin uljalt uuele aastale vastu mõttega “marimell oma koju 2017 muidu suren”, aga nagu elu varemgi tõestanud on, kõik ei lähe nii nagu planeerid.

Ma olen tegelikult alati olnud mingite plaanide ja veelhullem viisaastaku plaanide vastane, ma ei usu neisse lihtsalt. Spontaansed otsused ja “lähme, teeme, oleme” on alati olnud meie elus nö esikohal. Okei, me pidasime plaani abielluda ja laps saada jne, aga ma mõtlen, et üleüldiselt oleme me pigem sellised go with the flow inimesed.

Näiteks oli Meelisel kunagi üks töökaaslane, kellel oli reaalne viisaastaku plaan kirjas (võin aastaarvudega eksida, aga point jääb samaks):

2012 leian mehe
2013 me kihlume, ostame korteri ja ma lähen ülikooli
2014 ma vahetan tööd, abiellume
2015 jään rasedaks, ostame suurema korteri
2016 ma lõpetan ülikooli ja sünnitan kohe pärast seda

Tegelikkus: leidis mehe, ostsid korteri, kihlusid, läks vist kooli ka, abiellusid.. ja lahutasid kuu aega hiljem!

Ehk et sellised utoopilised plaanid mitmeks aastaks ette teha, ma ei usu neisse. Pole võimalik elu sedasi planeerida. Või noh, on. Aga kui õnnelik sa sellises planeeritud elus oled?

Me tegime ka 2012 aastal plaani – lähme elame talve Tais, tuleme ehk mais tagasi, leiame uued töökohad ja elu on lill.

Reaalsus, 11 tuhat eurot taskus läksime me Taisse. Kaks kuud hiljem avastasime, et pole see elu (kui elada), nii soodne midagi. Jah, elamine on odavam, söök on soodne, aga kui sa tahad blogida ka millestki muust kui sellest, et elame siin 200€ses korteris, käime iga päev rannas ja turul söömas, siis kulub raha. Ja mitte vähe. Läksime siis vahepeal Austraaliasse, kus pidid pudrumäed ja piimajõed ees ootama.

Karm reaalsus: normaalse palgaga töö ja elamise saime alles neli kuud hiljem. Kuus kuud hiljem olime valiku ees – kas riskime kolmeks kuuks veel jääda ja võime kogu teenitud ja kogutud rahast ilma jääda, või tuleme Eesti ja elame edasi. Tulime tagasi.

Ja kuigi meil oleks toona olnud korteri sissemaksuraha olemas, siis polnud kumbki meist Eestis tööl käinud viimase aasta jooksul, et laenu saada. Uue töö leidmine ei olnudki nii kerge. Kaheksa kuud läks aega! Kaheksa! Ja siis saime me suht lihttööd, mitte nö erialased. Elasime ära. Saime hakkama. Täna oleme me jälle situatsioonis, kus tegime plaane ja… no milleks?

Ma ei teadnud aasta lõpus, mis saama hakkab. Uskusin ideaali – saame 2017 aasta jooksul oma kodu kätte. Paneme kõik raha kõrvale pärast reisi. Ma lähen ka tööle, laps lasteaeda ja veebruarist augustini rügame selle nimel. Et Meelise ema annab oma Tallinna maja üürilepingud ajutiselt, kuueks kuuks, Meelise nimele (pangas soovitati, et kui selline variant on, siis saame sellega näidata tulu kasvamist (mitte, et me selle raha reaalselt Meelise emalt ära oleks võtnud), aga panga silmis oleks see olnud sissetulek ja kasvatanud oluliselt laenusummat), samal ajal saaks panna blogist tuleva ja minu raha sissemaksuks kõrvale. See, millest me pärast laenumakset maksame ei koti panka, peaasi, et makstud on.

Kuue kuu pärast ehk sügisel hakata kodu vaatama ja aasta lõpuks oleks oma kodus…

Kuigi unistustel on kombeks täituda, siis näib, et mitte meie omal “2017 aastal oma koju”. Ma ei teadnud kuu aega enne aasta lõppu, kui ma neid grandioosseid plaane tegin, …

• et Meelis jääb depressiooniga koju ja jumal teab mitmeks kuuks, mis tähendab seda, et pangasilmis oled sa maksevõimetu ja mingit sissetulekut sel ajal tegelikult pangale nö ette näidata ei ole

• et arstiaegu peab kolm kuud ootama ja kui aega pole, et oodata, tuleb minimaalselt 35, halvemal juhul 80 eurot rahakotti kergendada – mis läheb teadagi kust, senini kogutud rahast, sest kust mujalt? Okei, korra näpistad ühest fondist, siis teisest, lõpptulemusena same same but different, eks.

• et Meelise ema on teinud oma valiku juba ammu, siis kui mina olin rase, otsustanud, et tema laps pole midagi väärt, veelvähem tema lapselaps; kogu oma vara on ta otsustanud anda kellelegi teisele.

Põhiline, et samal ajal on ta rääkinud kuidas meie oleme kõik, mis tal on, kuidas ta nii igatseb Hedonit ja… Tänks, dude!

Minul isiklikult on üldse Meelise ema varast täiesti savi, kuigi ta on alati arvanud, et ma seepärast Meelisega koos olen. Aga Meelisel pole kunagi olnud savi, tema jaoks ongi see olnud tema lapsepõlvekodu, mida ta on mõelnud anda edasi nö oma lapsele, et tema lapsel oleks ka oma kodu. Asi pole rahas või majades, vaid põhimõttes.

Funfact: kui ma seda maja tahtnud oleks, ei oleks ma sealt ju ära kolinud ja oleksin ta ema hakanud moosima ja tahtnud temaga to the max läbi saada… Minu jaoks oli oma elu olulisem, kui kellegi kontrolli all elada.

Ma ütlesin ammu, meil pole vaja seda maja ja vara, saame ise hakkama. Aga Meelis ikka lootis seda nagu lotovõitu, et siis oleks algkapital olemas. Noh, nüüd teame kindlalt, et ei ole ja elu on kohe lihtsam. Ei ole seda lollitamist ja hea näo tegemist ja siis hiljem kuulmist, kuidas me nii halvad oleme. Oleme mis me oleme, head või halvad, me ei kuva teiste ees mingeid maske, ei aja kahepalgelist paska hommikust õhtuni suust välja ja suhtleme nendega, kellega tahame, mitte kartes, et sõbranna saab teada ja oh, seda kisa. Nagu halloo, kus me elame?

Meelis vihastas end esimest korda „seaks“ Hedoni sündides, kui ta ema õnnesoovide asemel ta läbi sõimas, et mis kuradi nime te lapsele panite. Rikkusite lapse elu ära. Ja kui Meelis ütles, et mul oli verejooks ja raske sünnitus, siis ta ema oli „ei surnudki ära jah?“ Nagu what?

Täna, teades kõike seda, mida ta tegelikult meist mõtleb ja mida ta „meie (eelkõige Meelise) heaks teinud on“, on Meelis võtnud vastu otsuse ta enda elust välja kirjutada. Kuigi võib-olla andis sellele suurema tõuke hoopis isa surm (pole kohustust justkui suhelda, isa enam pole, isa ei karistanud teda mõttetute asjade eest jne) teraapiates uuesti läbikogetu ja nö arstide soovitus…

Meelis aga käib jätkuvalt teraapiates ja ravib seda, mida on ta juba lapsepõlvest saadik maha surunud, kuid mis nüüd esile on kerkinud. Ja nagu ütles talle üks terapeut “see mida sinuga tehti ei olnud karistamine vaid puhas sadism.”

• et äriplaani kirjutamine polegi nii kerge, et sups ja valmis. Et iga asja tuleb kirjutada nii, et aru saaks ärimees Kalle ja tädi Maali. Kes tahab aidata mul selle lõpuni teha? Ma ausalt olen omadega nii puntras, aga aeg tiksub peale ja ma tahaks sellega ühele poole saada ja selle ära esitada ja kui ei lähe läbi, siis ei lähe. Matan maha selle mõtte ja saan ilma hakkama. Praegu ma tunnen nagu Meelis oma ema varaga, et äkki ikkagi saan sealt selle algkapitali, et oleks kergem alustada. No ei saa, siis ei saa, leian ise mingi muu lahenduse. Hetkel hoiab see kuidagi kinni, sest ma tean, et toetusega oleks 10x lihtsam kui ilma. Aga no kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

• et peame hakkama saama 380 euroga kuus (just nii palju sai Meelis kuu aja eest haigusraha), okei, ma sel kuul ja järgmisel saan veel 250€ töötukassalt, aga pärast seda.. ma ei tea! Otsin tööd. Samas kui ma nüüd tööle saan, on äriplaanil kriips peal, sest selleks, et töötukassalt starditoetust saada, pean ma olema töötu. Täiesti surnud ring!

Ma ei teadnud, et sellised asjad meid ees ootavad. Ja seepärast olengi ma jälle seisukohal, et plaane pole mõtet teha! Tuleb lihtsalt elada, go with the flow. Elus tuleb ikkagi see, mis tulema peab ja järelikult on nii ette nähtud. Tuleb lihtsalt olukorraga kohaneda ja hakkama saada. Oleme enne saanud, saame nüüd ka. Vähemalt oleme teineteise jaoks 150% olemas ja nagu meie moto on: koos on lihtsam!

Nüüd tuli kahjuks veits halapostitus, aga kui elu teeb selliseid keerdkäike millega sa ei arvesta, siis võib juhtuda jah, et ei saa kõike mida tahad. Kohe. Küll kunagi saame. Ega ma mõtet maha ei mata, aga kui lotovõitu ei tule, siis ilmselt aastal 2017 marimelli oma kodu ei tule. Lihtsalt ajaliselt ei mängi välja. Või noh, kui ma just kohe homme päev tööle ei saa ja meganormi palka ei hakka saama, et laenu saaksin siis võtta hoopis mina.

Aga elu ongi lihtsam, kui elad päev korraga, oled täna õnnelik, nagu see oleks su viimane elupäev. Ainult nii vist ongi võimalik elada. Ja sealjuures õnnelik olla. Vähemalt oleme me teineteisel olemas, heas ja halvas, rikkuses ja vaesuses, tervises ja haiguses … oma elupäevade lõpuni. Nii me ju lubasime, eks :)

Samal teemal

131 kommentaari

  1. Issand kuidas üks ema oma lapsega käituda võib. Nii kurb.

    Tahaks teid kuidagi aidata, aga ei oska. Soovin siis lihtsalt hästi kõvasti, et teil ikka peatselt paremini minema hakkaks!

  2. Mina usun, et kõik tuleb õigel ajal. On vaid natuke oodata vaja. Tee plaane ja saatus naerab nende üle.
    Mina usun, et ühel päeval loksub kõik paika ja sa loed seda postitust siin ja mõtled, et oleks ma vaid teadnud, mis elul mulle kõike pakkuda on.
    Samas. Oma kodu on üks asi. Ja see asi ei võta sind õhtul kaissu. See asi ei lohuta sind, ei naera koos sinuga ega tee sind õnnelikuks. Ja mul on hea meel, et sa saad sellest ka ise aru. Sa hindad asju, mis on elus olulised. Oma kalleid, kes seisavad su kõrval ja on koos sinuga.

  3. Kõik asjad loksuvad paika ja saavad korda. Olles alla orgu jõudnud, saab minna edasi vaid ülesmäge! Nii armas on lugeda, kuidas teineteisel olemas ja toeks olete! Selle oma koduga võtke rahulikult – tuleb see õige ja oma, siis kui on aeg :)
    Meelisele jõudu võitlemaks depressiooni-koletisega!

  4. Käisin Meelisega koos ühes klassis ja olgem ausad, see ema vägivallatsemine ei tule mulle üllatusena. Sellel ajal jah ei osanud seda nii vaadata, aga nüüd kui olen vanem ja targem saan aru mis toimus. Ei olnud ju harv juhus kui Meelis tuli kooli ja käed olid sinised. Mäletan ühte korda kui tal oli kõrv täiesti sinine ja paistes. Sellel ajal ei osanud keegi midagi küsida ega muret tunda. Klassi poisid said sellest aga indu juurde et teda mõnitada.
    Imelik oli vaadata, kuidas kõik pärast tunde koos aega veetsid ja Meelis kabuhirmus koju põgenes. Ilmselgelt ei tohtinud ta ka teistega suhelda ja koos aega veeta.
    Mul on temast lihtsalt nii kahju ja kui saaks siis tuleks ja kallistaks sind ning ütleks, et sa oled väga tubli olnud, et kõike selle üle oled elanud.

    1. Kooliaeg oli Meelise jaoks raske aeg jah. Seda nii koolikaaslaste kui kodus toimuva pärast.

    2. Käisin ka samas koolis, klass allpool. Kuna elasin samuti kooli lähedal ja Meelis oli nö “oma küla poiss”, siis sattusime Meelisega ikka vahest jututama nii kooliteel kui koridorides ja lahkemat ja sõbralikumat inimest ma sel ajal ei teadnudki :) Vahest ajasime niisama lolli juttu ja lõõpisime :D Tundsin end ise põhikoolis tihti veidi outsiderina (oma suure kehakaalu ja välimuse pärast võrreldes klassiõdedega) kuid Meelis suhtles alati vabalt ja kui aus olla siis oli üks väheseid vanematest klassidest, kes üldse märkas, et ma ka olemas olen…

      1. Mul tuleb nutt peale.
        Miks ja kuidas saab keegi kodus oma last tümitada, et laps on siniseks pekstud…
        Milleks sellisele emale lapsed?

  5. Ära äriplaani kirjutamist küll maha mata, ausalt. Kui see, mille nimel, seda kirjutad, on midagi sellist, mis su silmad särama paneb, siis see on pingutust väärt. Ja paneb ju? Ma ise võtan kuus kuud hoogu, et äriplaani kirjutada, aga ma ei oska. Sa kirjuta minu oma valmis ja mina lõpetan sinu oma:) Ja usu mind, ma tean omast käest, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

    1. Tänks ;)) Mul oleks ainult vaja abi, mingit inimest, kes teaks, kuidas see täpselt olema peaks. Mul on nagu teada, kuidas see peab olema, aga samas ma ei oska :D

      1. Tahaks teid kohe kuidagi lohutada, aga see virtuaalsete kallide jms saatmine on nagu nats lame ja noh tegelikult ka paljad sõnad.
        Igal juhul depressiooniga võitlemisel jõudu. Kui on hea arst ja toetav pereliige kõrval, siis saab kõik korda. Minul tulid poole aastaga värvid tagasi, muidu vaatasin nagu must-valget telekat, ja küll see värvilise pildi tagasitulek oli hea tunne. Värvilise pildini!

  6. Kõige inimlikum postitus,mida sinu sulest lugenud olen!
    Usun siiralt,et nii kaua kui üksteisel olemas olete,läheb kõik kenasti.

    Küsimus-kuid kas Meelise ema kirjutab need varad ümber ka juhul,kui näeb selliseid arvamusi enda kohta siin blogis?

    1. Ta tegi oma valiku aastal 2014. Kui Meelis rääkis temaga enne aasta lõppu üürilepingute ümbertegemisest, ei olnud ta sellest huvitatud. Arvas ainult, et tahame ta varast tühjaks teha :D Mingi vanainimeste kiiks, et kohe kui paned maja tagatiseks või teed kinkelepingu vms, siis oled kõigest ilma ja kindlasti tõstetakse sind kodust välja jne.

  7. No aga oleme ausad, seda oli ju arvata. Vaadates, kuidas te igasse ilmakaarde raha pillate.

    Ütled, et tulite Eestisse tagasi ja teil oli sissemaksuraha olemas. Ehk siis ilmselt vähemalt 20 000 eur. Ja lasite selle kõik 8 kuuga laiaks?

    Rõhutad mitu korda, kuidas Meelise ema raha ja varandus sulle korda ei lähe, ometi tõid ka tema ühe tegurina välja. Et kuna tema teile varandust ei anna, siis teie uude koju sel aastal ei saa.

    Võin natuke saladusloori kergitada: kui sellise pillava elustiiliga jätkate; samamoodi üle oma võimete elate, nagu praegu, ei saa te ka 2018 oma koju. Ega 2019. Ega 2020. Ega 2021. Ega 2041… Vaid jäämegi selliseid postitusi lugema, nagu siin ja praegu. Karm, aga ilmselt pead isegi tunnistama, et tõsi.

    Mina soovin teile edu ja et te end lõpuks kokku võtaksite, kui te tõesti seda kodu soovite. Kes midagi tõeliselt soovib, see leiab lahendusi. Kes nii väga ei soovi, leiab vabandusi.
    Nii ongi.

    1. Kes ütles, et me selle kaheksa kuuga laiaks lõime? Esiteks me ostsime auto, mis tundus sel hetkel mõttekam investeering, kui see raha lihtsalt ära raisata. Teiseks millestki pidime ka juhuslikult elama sel ajal kui tööd otsisime, või oled sina harjunud ilma rahata elama? Meie mitte :)

      Ma ei tea, mis pillavast eluviisist sa räägid, see et blogile saadetakse mingeid asju, ei tähenda ju, et ma enda kukrut kergitan. Ja seda ma juba olen ennegi öelnud, et jah, kui me poleks kaks aastat reisinud, oleks meil osaliselt sissemaksuraha olemas, aga.. Nagu varasemates postides on ka välja tulnud, me ei saanud laenu oma palkade juures. Ja me jõuame jälle tagasi punkti, kus idee oligi sel aastal, et ma ka tööle ja koos teenime nii palju, et saaks laenu jne

      Meelise ema varadest on minul sajaga savi, kuna Meelis neile lootis, lootsin siis koos temaga. Ja sa vist ei lugenud üldse, miks me oma koju sel aastal ei saa – mul ei ole täna tööd, Meelis on hetkel ilma sissetulekuta… sellepärast! Meelise ema üürilepingud oleks lihtsalt olnud üks variant sissetulekut panga silmis kasvatada, ega see meile lisaraha poleks andnud.

      Ja kui ei saa, 2021 ega 2041, siis järelikult polnudki meile ette nähtud. Siis on elul meiega muud plaanid.

      1. See viimane lause on küll natuke kummaline. Inimesed pingutavad ja panustavad selleks, et elu läheks nii nagu nad soovivad.
        Mu sõbranna tõmbas kõik kulud miinimumi, ei ostnud 2 a uusi riideid ja jalatseid endale, pani pool palgast kõrvale ja sai siis sisemakse kokku kogutud. Ta ostis kahetoalise korteri ja Tallinnast välja. Te pole nõus iial väljaminekuid nii palju kokkupoole tõmbama ja eeldate, et saaksite suurema korteri ostmiseks Tallinnas omafinantseeringu kokku aastaga? See eeldus iseensest oli täiesti mööda juba.
        Selleks, et aastaga koguda kolmetoalise korteri sissemaks kokku, peaksite te mõlemad tööl käima ja väga kõvasti oma tarbimisharjumusi korrigeerima.

        1. Ja mida ma siis kirjutasin? Et käiksime mõlemad tööl, laps lasteiaas, saaksime hakkama nii nagu varem Meelise palgaga ja minu palga saaks kõrvale panna jne. Ah, ma ei viitsi! Jumala suva mida ma kirjutan, ikka olen a) elan pilvepiiril b) unistan võimatust c) ei saa nagunii kunagi mis ma tahan

          1. Mulle tundub, et sulle on ka suva, mida teised kirjutavad, sest mõttega sa seda ei loe. Su viimases lauses on öeldud, et järelikult polnud ette nähtud. Kui midagi tahta, tuleb selle nimel VAEVA näha, vähestele kukuvad asjad lihtsalt sülle ilma, et millestki loobutaks. Vahel tulebki elada väga-väga kokkuhoidlikult selleks, et lubada endale midagi, mida väga-väga tahad. Teie puhul ei saa ju rääkida ainult täiesti vältimatute kulutuste tegemisest. Kuni te nii ei ela, pole võimalik öelda, et te olete teinud kõik endast oleneva, et soovitut saavutada. Ja seni pole ka mõtet väga halada ja meelt heita.

          2. Ma ei räägi tänasest päevast, vaid aastast 2041.. kui selleks ajaks ka pole saanud, siis järelikult polegi ette nähtud vms

    2. hei ahjaa.

      Kui sa nii aus oled, siis ära ole silmakirjalik ja soovi edu, kui tegelikult parastad :)
      Ole see kes sa oled, mitte ära ürita näida sellena.

      Leenu sina aga…teie olete teistmoodi, palju elurõõmsamad ja toredamad, kui keskmine eestlane. Küllap saate ka selle korterita hakkama, nagu siin keegi mainis, see on ainult asi ja kõik need korteri ostu soovitajad on ainult sinnamaani targad, et kuidas end laenuorjaks teha. See, mis sinu ja Meelise vahel on, neil ilmselt ei ole ja ei saa ka (kommenteerija “ahjaa” kui loed seda, siis ilmselt ei saa sa ka seda aastal 2041, sest selline õel inimene ei oska ka oma suhetes nii siiras ja soe olla kui Leen ja Meelis ;) ) Elus on muid väärtusi, kui kinnisvara ja muud asjad. Kahju on lugeda, et Meelisel on selline elu olnud ja nagu ma olen aru saanud ei ole sul ka alati elu mee lakkumine olnud. Seega sedaenam hoidke üksteist ja Hedonit, andke edasi see mis teil on puudu olnud ja õpetage talle kaugemale vaatama oma südamega. Ärge laske end defineerida mingi kinnisvara või selle puudumisega vaid sellega kes teie ise olete! :)

      1. Ma enda elu pärast käisin ka psühholoogi juures… Peaks veel minema, aga kuna veel ajudele ei hakka, siis las olla “maetud” praegu. Aga ma vähemalt tean, et see võib ühel hetkel välja lüüa.

  8. Ma pole Meelist näinud, ma arvan 12 aastat, aga tean teda lapsepõlvest, mil veetsime Mustvees suvesid koos.

    Nüüd ma hakkan alles aru saama, miks sa/te emaga suhelda pole tahtnud viimased aastad. Olen siiani kuulnud hoopis teist versiooni, kuidas olete laisad, tööd teha ei taha, abis käia ei taha. Aga näed, koer puhta mujale maetud.

    Ka 20 aastat tagasi oli kõigile teada, kuidas tema ema teda karistab ja mille eest. Need harvad korrad kui ta teiste lastega mängima läks, lõppes see tema jaoks alati mingi karistusega. Tihti tegid teised lapsed midagi, mis viitaks süü Meelisele ja pääseks ise seeläbi puhta nahaga.

    Meelise ema närvihaigus/kontrollvajadus/meeleolumuutuste tõus ja langus oli tervele Mustvee linnale teada, aga ega keegi midagi teinud. Siis ei teatudki bipolaarsusest midagi, depressioonist, või skisofreeniast. Sellist asja ei tunnistatud lihtsalt.

    Palun vabandust, Meelis, et ma toona midagi ei teinud. Aga olin ise laps. Ei osanud. Kartsin võibolla su ema. Ma ei tea. Loodan, et saad oma hingehaavad parandatud ja eluga tervelt edasi minna.
    Marit, ehk mäletad

    1. Mäletan :) Mis sest enam, mis olnud see olnud, enam ei muuda seda miski. St ma pole su peale kuri, et issand, sa ei teinud midagi. Keegi ei teinud. Kõik nägid ja teadsid.

  9. “Teiseks millestki pidime ka juhuslikult elama sel ajal kui tööd otsisime, või oled sina harjunud ilma rahata elama? Meie mitte :)”

    Ei, mitte ilma rahata, kuid kui olin töötu, siis 2500 eur kuus küll raisanud ei oleks, jah.

    Üks asi veel: auto ei ole mitte kunagi mõistlik investeering (!).

    Aga absoluutselt, kui oled leppinud sellega, et te endale kodu ei saa, siis nii ütlegi. Arusaadav, et kõik inimesed ei taha oma isiklikus kodus elada, mõne jaoks ongi ehk põnevam üürikas. Aga milleks siis sellised halapostitused, nagu sa ka ise seda kutsusid?

    1. Ma tahan oma kodu, ma pole öelnudki, et ei taha. Aga hetkel ma ei näe sellele võimalust lähitulevikus. Ja 2500€ kuus – kust see summa tuleb? Ma ei ela sellise raha eest. Polegi kunagi elanud sellise raha eest kuus.

      Auto oli sellises situatsioonis parem valik, kui lasta rahal lihtsalt arvel seista ja see toidu jm peale raisata.

      1. Auto on kõige viimane asi, millesse “investeerida”. :D Kui sa just sedasama autot ei kasuta sissetuleku teenimiseks, a la teedki kullerina tööd oma autoga või sõidad Uberit… Või kui auto on tõesti vajalik, et sul üldse oleks võimalik tööle jõuda asukoha mõttes.
        Hämmastav, kuidas inimesed ei saa aru, KUI kiiresti autosse investeeritud raha oma väärtust kaotab…
        Arvel seistes või kasvõi sukasääres oleks ka mõistlikum raha hoida kui selle eest auto osta.
        Soovitan südamest siinkohal raamatut nii marimellile kui ka teistele: https://www.amazon.com/Total-Money-Makeover-Financial-Fitness/dp/159555078X

    2. Üks asi veel: auto ei ole mitte kunagi mõistlik investeering (!).

      Miks Sa lahmid? Auto ei ole kunagi KASULIK investeering, aga MÕISTLIK on ta nii mõnelgi juhul. Eriti, kui inimesed elavad näiteks lähimast keskusest 10 km kaugusel metsa sees, kus ainuüksi metsavahelist teed on juba 3 km. Mis see MÕISTLIK variant siis on? Jala kõmpsida, toidukotid ühes ja lapsed teises käes? Traktoriga sõita? Loomulikult hakkab auto väärtus langema sellest hetkest, kui autovõtmed Sinu sõrmi puudutavad, rääkimata muudest kuludest, kõik teavad seda. Ma suudan nädalate kaupa nendest “absoluutse tõe” kuulutajatest mööda vaadata, aga täna ei suutnud. Vabandust.

  10. Jumal kui õudne ema…teisalt kas emal oli äkki mingi jube kontrollivajadus oma lapse üle, et jumala eest Meelis ise mõtlema ei hakkaks ja tema kontrolli alt väljuks. On ju selliseid vanemaid, eriti emasid, kes muutuvad mehe naisele armukadedaks jms.Aga see kuidas sa kutsud sellist inimest nagu Meelise ema oma jõululauda…õudus kuubis. Ma ei suudaks, teades, mida ta oma lapsele tegi, teades tema õelust ja kurjust ma elu sees ei tahaks, et ta mu lapsega kokku puutuks, elus ei usaldaks teda last hoidma. Kas Meelise ema on ka kahetsust ülesse näidanud või kuidagi andestust palunud või oma tegusid tunnistanud? Küllap saate hakkama. Üks asi korraga. Sammhaaval. Küllap leiate unistuste töö. Teie puhul on see kuvand, mis teist on jäänud ajakirjanduses, natuke ma arvan pärssinud võimalusi. Edu.

    1. Meelise ema ei tunnista oma tegusid. Või noh, ta ütles viimati, et “nii oli kombeks toona karistada ja kasvatada”. Ma ütlesin selle peale, et ma olen sama vana kui Meelis ja pole sellist elu pidanud elama. Et järelikult ikka polnud kombeks. Siis oli vait. Mis tal öelda.

      Ma ei tea, see armukadeduse teema… Alguses kahtlustasin ka seda, siis kui ma veel lapsepõlvest ei teadnud. Nüüd saan aru, et asi peab olema sügavam – tema lapsepõlves, miks ta lapsi/mehi vihkab. Aga noh, kui sa arvad, et ta sellest rääkida tahab, siis sa eksid. “Midagi pole olnud!”

      Vaevalt, et ta üldse aru saab, mida ta tegelikult Meelise psüühikale teinud on. Ta ei saa aru ja seega, mingit vabandust temalt oodata… Ilmselt ei tasu. Elab oma mullis edasi, kuidas me oleme pahad ja räägib tervele ilmale, kuidas ma lubasin ta ära tappa, kui ta seda Tallinna maja Meelise nimele ei kirjuta. Jee rait, tahaks ta selle tondilossi pärast ära tappa. Aga noh, tal juba on kombeks, võtta mingi jutt, seda nii kaua pasundada, et jääb ise ka uskuma.

      Aga aitäh :) Kõik saab korda ja me saame mis me tahame, lihtsalt läheb aega!

  11. Nii kurb on lugeda Meelise raskest lapsepõlvest. Kui traumad on nii sügaval lapsepõlves ja kogemata jäänud ema-armastuses, siis on arusaadav, et esimestel teraapia kuudel võib tunduda, et asi läheb hullemaks, sest kõik haavad kistakse lahti. Aga sinusuguse naise tugi on sellisel ajal hindamatu. Te olete mõlemad väga tublid! Teie mõlemad tervis ja omavaheline harmoonia on palju tähtsamad kui oma kodu – kodu tuleb ühel hetkel ikka, aga tervis ja harmoonia võivad käest libiseda. Jõudu!

  12. ärge tõesti seadke endale konkreetseid eesmärke, a la 2017 oma koju. Tasa ja targu, kolite oma koju esimesel võimalusel. Kiiret pole! te olete üksteisel olemas ja see kõige tähtsam.
    Aga negatiivsed inimesed tulebki enda elust “välja praakida”, ka siis, kui tegemist lähisugulasega. Mina nt ei suhtle oma vennaga ja ütlen ausalt, minu elu on palju rõõmsam kui mind ära ei kasutata :)
    Ma usun, et saate hakkama, need raskemad ajad tuleb lihtsalt üle elada, edasi läheb kõik ainult paremuse poole!
    Olge tublid! :)

  13. Kusjuures mu ema kunagi küsis juristilt, siis oma lapsi ei tohi seadusega testamendist välja jätta. Seal olid mingid erandid. Aga samas Meelise ema võib kunagi ise vanaduses hooldamist nõuda ja jällegi seadus selleks kohustab. Üsna vale minu meelest. Aga ka minu peres on sarnased probleemid, lihtsalt mu ema oli see, kes terve elu oma ema terrorit on kannatanud ja tänu sellele sügavas depressioonis on olnud.

    Loodan, et Meelis saab terveks ja saate oma eluga õnnelikult edasi minna:)

      1. LAPSI jah ei tohi välja jätta. Kui inimene on juba täiskasvanud, st kui testamendi tegija laps ei ole enam LAPS, alla 18a, siis võib ta vabalt testamendiga kõigest ilma jätta. Kui suremise hetkel on laps ka vanuse poolest LAPS, siis ta pärib midgai igal juhul

  14. Milline ema ja vanaema nii k2itub, oma enda veri…..ebanormaalne. Karma is a bitch selles suhtes, ise kaevab endale auku.

  15. Kõige hullem ongi see, et kui see krdi “ema” ükskord teovõimetu on ja vajab ööpäevaringset abi, on Meelis kohustatud maksma vanadekodu/hooldekodu arved. See on täiesti ülekohtune ja ebaaus. Mul on siiralt kahju Meelisest

    1. Saadan ta siis sujuvalt oma soovidega Peipsi äärde, kus tema pärandisaaja saia küpsetab :D

  16. See teema emaga on kindlasti Meelisele valus lahata, kuid mul on erinevaid postitusi emast lugedes tekkinud üks ja sama küsimus – kus Meelise isa oli? Ainuke loogiline seletus tundub, et ema oli majas füürer ja isa samuti tema mõjusfääri all, kas siis kartis teda või pigem mõtles, et kodu ja lapsekasvatamine on naise teema ja tõmbus eemale (sulges silmad) … Sest mulje on jäänud, et isaga sai ta paremini läbi ja ei ole halbu mälestusi.

    1. Kui isa “päästa” püüdis, sai ka kolki :( Isaga ongi Meelisel head mälestused, temaga ta ehitas lumeonni ja liumäge ja sai esimest korda autoga sõita ja kalal käia jne… Emaga selliseid mälestusi pole.

  17. Ilus südamlik postitus aga samas nii kurb.
    Mul on Meelise pärast kahju, kahju et ta ema on olnud täielik türann, mida ta on teinud oma lapsele, hirmus.
    Jätke see vananev türann oma elust välja, unustage see inimene.
    Kui veel vanemaks jääb, mida ta iga aastaga ju jääb, ja las ollagi üksinda ja sipleb oma mullis edasi üksinda, pole talle toetajat, abistajat vaja. See on paras karistus ja mida vanemaks saab, küll hakkab aru saama, et oma poeg on selja pööranud, ja seda põhjusega. Järelikult on siin elus midagi väga valesti teinud. Paras sellisele.
    Ma siiralt usun, et Meelis saab terveks, nüüd ma mõistan, et isa surmaga kuidagi vallandusid need lapsepõlvetraumad ja kui oma lihane ema ka täiega mäkra paneb ja manipuleerib oma pojaga, mida nagu aru saan, on teinud kogu ,Meelise elu, siis olgu ja surgu oma uhkes üksinduses, kui mitte keegi talle vanaduses appi ei tule, ja seda põhjusega.
    Hoidke kokku, mida te naguniigi teete. Olete tublid ja muidugi saate te hakkama.
    Iga mõõna puhul järgneb alati tõus ja pimeda tunneli lõpus on alati valgus..
    Head Valentini teile ja kõik läheb teiega hästi.

  18. Nüüd on paljud asjad arusaadavamad. Miks oli vaja kodust nö põgeneda ja siis täie rauaga teha realitit ja neid realitilaadseid asju muus meedias (mingil perioodil te mõlemad olete mõjunud nagu arutult amokki jooksvad vasikad, kes laudast plehku pääsenud). Loogiline see ka, et te kokku sobite ja üksteist mõistate (see su isa teema). Mu meelest te võiks enda üle uhked olla ja ka kõik need kaagutajad võiks, sest sellise taustaga noortest oleks võinud hoopis teistsugused inimesed saada, mitte korralikud ja hoolivad lapsevanemad, isad, perenaised… Te olete hästi hakkama saanud ja ärge nõudke endalt liiga palju.

    1. Ise ka imestame, et me nii normaalsed oleme, ausalt :) Aga noh, mis tehtud see tehtud (nooruse rumalus, eks), ei saa seda olematuks teha ja kõikvõimas Dr Google teab alati paremini kui meie :)

  19. Selline naine ei vääri emaks olemist! Õudne mõelda mida Meelis lapsepõlves läbi elama pidi.

  20. Appi kui jube lugu! Ei usukski kui seda ei loeks.

    Meelise emal on siis lisaks Tartu elamisele ka Tallinnas maja? Ja te kolige kasvõi kuuse alla peaasi, et tal üksikul vanal inimesel oleks 2 elamist. Issand milline ema!

    1. Tal kaks maja jah. Ei, me ei pea kuuse alla kolima, meil on ju üürikorter… Ja noh, need majad on planeeritud mingile lambi inimesele :D

  21. Appi, kas Meelis mingi “eit” w? Saagu üle! Tean ka inimesi, kel raske lapsep6lv. Nüüd nad täiskasvanud, enda pere, jne. Ei lange nii sügavasse depressiooni, et ah tööl enam ei käi ja las pere jääb nälga ja koduta. K6ik on m6ttemaailmas kinni, usu mind :)

    1. Kuule, mine ilgu mujal, ausalt! Sa loed ja ei saa midagi lihtsalt aru! Nagu ta oleks oma lapsepõlve traagikates süüdi, või selles, et depressioon välja lõi. Keda ta nälga on jätnud? Issand, sa oled lihtsalt vastik!

    2. Niiiinii lolli kommentaari pole ammu lugenud kuskilt. Nii õudne, et sellele poleks pidanud Marimell üldse vastamagi! Tõesti, arene kuskil pikalt, K.!
      Teile soovin aga jõudu ja jaksu! Ja tundke uhkust enda saavutuste üle, neid on teil palju :) Ning ärge murdke pead selle korteriga- kõigeks on oma aeg.
      Teie elustiil ja reisid ongi ju kujundanud teid sellisteks toredateks ja huvitavateks inimesteks, kes on oma lapsele heaks eeskujuks. Iial ei saaks ju mõelda, et parem oleks need kogemused olnud vahetada tuima 9-17.00 töö/ makaronide ja pangaorjuse vastu? Kõikide elud ei pea olema ühe “normi” järgi.
      (Ja ma loodan, et teie laps ei õpi iial oma vanaema tundma, et te t6epoolest ei lase neid kunagi kokku)

    3. Issand, kui rumal sa tundud. Fakt on see, et inimeste psüühikad ongi erinevad.. Samuti on fakt see, et sina ei tea, mis teiste inimeste sees toimub. Minu katkine lapsepõlv avaldub nt väga ’50 Shades Of Grey’-l moel, aga arvaks jee keegi seda.

    4. Aga ongi kõik mõttemaailmas kinni. Su mõttemaailm on nagu solgipang, kuhu Sa verbaalselt oksendad ja seepärast sa ei oskagi aru saada ja kirjutad sellise lausnõmeda kommentaari. See on umbes nagu kusagil keegi kommenteeris, et vot ma sain lapsena kogu aeg peksa. Ükskord isa peksis nii, et jäin ühest kõrvast kurdiks, aga vaadake, mis mul nüüd viga? Nüüd olen müüja abiline ja oma lapsi peksan ka, et neist ikka korralikud inimesed kasvaksid. Sellised ja sinusugused just laste hingesid pooleks murravadki -prõksti. Aga mis siis! Peaasi, et ei pilliks eitede kombel. Ja see, et sa naisi halvustavalt eitedeks nimetad, ütleb su kohta juba nii mõndagi. Kasvõi näiteks seda, et sinu arvamust ei tasu üldse tõsiselt võttagi.

  22. Jube lugeda selliseid jutte. Ma ka aastaid hiljem olen kuulnud, kuidas minu mehe isa vägivallatses lastega. Ei suuda seda inimest vaadata enam nii nagu muidu. Halb hakkab.
    Aga teile, unistama peab ja nii ka oma kodust :) ja kui hea, et te alustasite raha kogumist, sest nüüd on teil lihtsalt mingi tagatis ikkagi olemas, kui juhtuvadki sellised asjad, et üks on töötu, teine haiguslehel. Et pole päris kriis rahaliselt.
    Edu teile!

    1. Sellessuhtes hea jah, et mingi väike kogutud summa on. Muidu oleks küll päris nutune seis. Aga saame hakkama, koos on lihtsam. Ja nii südantsoojendav on lugeda, et nii paljud kaasa elavad ja head soovivad.

  23. Mul on nii kahju, et väikesed lapsed peavad selliseid õudusi üle elama.
    Minu lapsepõlv mõõdus samal viisil vaimselt haige ema seltsis.
    Vahest õega arutame, et miks meile eluks ajaks selline taak kanda antud on. Siiani ema terroriseerib, kui milleski valesti aru saab, või tal halb tuju.
    Kui me talle raha ei anna, siis saadab arutult smse ja soovib meie surma ja räägib kõigile, kui kohutavad lapsed me talle oleme. Ometi on raha tal vaja uue kleidi v mõne peo jaoks. Vihastab kui pakume, et viime toidukoti.
    Terve lapsepõlve saatis meid tema sõim ja sajatused a’la olgu neetud see päev kui sa siia ilma sündisid, teie olete minu elu ära rikkunud, ma tapan su ära, sure koer jne jne jne. ..
    Käisin kord selgeltnägija juures, kes ütles, et muud needust peale meie oma ema sajatuste mul pole, ning ka seda, et ema sündiski oma maailmaga, tema elab ja arvabki et keegi temast ei hooli ja, et me oleme tänamatud jõmpsikad. Millest tegelt on kahju. Oleme alati ema aidanud, lihtsalt tal ei saa kunagi küllalt.
    Oleme suhtluse viinud temaga miinimumi ja vahest kui ta lapsi enda juurde tahab ja ma keeldun, kuna ta kipub laste peal end välja elama, siis on jälle pikalt vihane, kuulutab facebookis, helistab meie ämmadele, töökohtadesse, tuttavatele, sõpradele.
    Mina ise olen veidike tugevama natuuriga ja pole eriti suurt hinge traumat saanud kuid kahjuks minu õel nii kergel ei läinud, tema sai kaas väga väikese enesekindluse ja tänu sellele kiputakse talle nii suhetes kodus ja tööl pähe istuma. Millest on nii kahju.
    Edu Meelisele ja vähemalt te teate kuidas kindlasti EI TOHI last kasvatada!

  24. Teie elu oleks nagu mõnest filmist või raamatust, väga valus, et see ongi teie igapäeva elu.

    Et aga asjades ka positiivset näha, siis leian ka, et kirjuta oma äriplaan ikkagi valmis. Ei ole vahet, kas sa Töötukassalt praegu raha saad. Las plaan olla valmis ja kui aeg õige, siis lased käiku. Ole kõikidele pakkumistele avatud ja kui Meelis on praegu kodus, siis on sul ju väga hea võimalus ise tööle minna, ilma et Hedon kohe täiskohaga lasteaias peaks käima hakkama. Saate rahulikult teda harjutada (Meelis saab:))

    Kõik laabub, kui mitte üht moodi, siis teist moodi ikka. Head sõbrapäeva :)

    Ja kui keegi lugejatest veel teie rahakotis tahab sobrada, siis soovitan selliseid kõike teadjaid ja õigesti elajaid lihtsalt eirata!

    1. Tead, nii ongi. Oleme kõigele avatud ja vaatame jooksvalt. Käisin eile töövestlusel ka :) Ja nagu keegi ütles, kõik asjad tulevad ise meieni, täna sain ühe päris laheda koostööpakkumise ka :)

  25. füüsilise vägivalla kohta ma ei oska öelda, aga pere vaimset vägivalda on küll olnud peres. küll rikkusime emal kõik pidupäevad ära” küll narriti, et dressides ei tule välja (oli üks lemmik pusa), vennaga kõvahäälega rääkisid ja narrisid ning kui üle viskas ja kurat ütlesin, siis olevat ma paha jne. lisaks ta joomine on teinud suhtluse vanemas eas suhteliselt eemale hoidvaks temast, kõigile täis peaga soovib halba ja siis mängib jälle head. pahast tuleb eemale hoida ja oma elu elada.

  26. Kirjutan siia meie kodu saamise loo.
    2012-hakkasime mehega aktiivselt üürikorteried vaatamas käima, selle mõttega, et võimalikult vähe aega seal veeta ja kohe oma korter osta ja järgmisel aastal sisse kolida.
    2013- tulime otsusele, et ei taha endale osta 3 toalist korterit vaid soovime oma maja. Hakkasime vaatama ka ridaelamuid, tühje krunte ja vanu maju. Ka Tallinnast väljas. Kõik oli nii kallis ning lisaks korda tegemisele kuluks tuhandeid. Samal ajal oli mehe vanaemal oma suvilakrunt ostetud, kus ta elas üksida. Tegi meile imelise pakkumise sinna oma maja peale ehitada. Olime nõus ja muud varianti meil polnudki.
    2014- krundi peal oli abihoone (garaaz, kuur, saun) mille asemele pidi meie maja tulema. Terve aasta lammutasime, kang käes, seda maha. Tõmbasime sadu naelu välja, lõime kuvaldaga seinu puruks, rebisime katust maha, toksisime betoonpõrandat kildudeks. Tellisime konteineri ja viskasime iga tellise ükshaaval sinna sisse (polnud raha lammutusmehi peale kutsuda). Siis oli vaja veel vanaema aiatööriistadele uus kuur ehitada. Iga nädalavahetuse käisime krundil lammutamas. Terve suvepuhkus läks ka sinna alla. aa.. ja kuna me lammutasime vanaema pesemisvõimaluse ära siis aastal 2013 ehitasime terve suve talle majja uut vannituba (tegime toa niiskuskindlaks, plaatisime, ajasime torud, see läks ka mitu tuhat maksma).
    2015- hakksime arhidektiga rääkima, milline meie oma unistuste maja on. Tuli välja, et on tohutult piiranguid. Mitu meetrit aiast, mitu meetrit naabri majast, pidi ehitama tulemüüri kuna naabri maja liiga lähedal, maja ei tohi olla liiga kõrge, tänu sellele on ülemine korrus nüüd katusekorrus ja sada muud asja. Pidime veel pinnase analüüsi tellima. Lisaks hakkasime tihti vallavalituses käima. Projekt oli vaja ära kinnitada (ootasime mitu kuud kas vald üldse annab loa ehitada). Küll oli vaja luba saada tuleohutuse eest, maanteeametilt ja isegi naabrite käest! (käisime siis ukse taga allkirju küsimas). Hakkasime pankades käima. Plaan oli, et paneme vanaema krundi tagatiseks ja teeme sinna maja peale. Pangad polnud sellega nõus, liiga vähe oli väärt. Mitte ükski pank ei andnud meile vajalikku summat. Kõik ütlesid Ei! Me olime vanaemal kõik ju maha lammutanud. (enne olime ka muidugi pangas käinud siis nad ütlesid, et mehe palga eest saab üle 100 000 kätte). Läbi SUURE sita saime ühe korteri tagatiseks ja kuidagi suutsime laenu saada (mitte küll 100 000). Hakkasime ehitajaid otsima, kõik tahtsid tohutult raha saada. Üks ütles, et kui me suurte autodega siin külateel sõitma hakkame siis tee korda tegemine(uus killustik) maksab teil vähematl 2000 euri. Jälle suured tagasilöögid. Lõpuks leidsime läbi suurte otsingute hea ehitaja kes ütles, et teie maja läheb üle 200 000 maksma. Juhuu! Meil on poole vähem raha. Mees tegi iga õhtu kodus peale tööd veel lisa tööd, et raha rohkem oleks.
    2016-kevadel hakkas kopp maad kaevama. Ehitus oli alanud!! Terve suve ehitati meile maja ja sügiseks oli katus peal. Kogu meie laenuraha läks. Ja meil olid betoonseinad püsti, aknad-uksed ees. Mees hakkas villaga katusealust soojustama. Plaanime teha ainult vannitoa, köögi ja suuretoa põranda valmis. Siis kolime sisse. Elame algselt betoonseintega suurestoas. Kui sees oleme saame iga õhtu midagi kõpitseda.
    2017- Ootame kevadet, et saaksime segutöödega alustada (vannitoa plaatimine, elutoa põranda tasandamine). Siis köök, vannituba ja suvel kolime sisse. Sügiseks loodame, et fasaadi raha on kokku kogutud, sest majaseinad pole soojustatud.
    Kokkuvõte-oleme oma kodu nimel tööd teinud 5 aastat. Iga kuu raha kõrvale pannud. On olnud tohutult stressirohkeid perioode, kus mõtleme, et mida me ometi teeme?? Me ei saa ju hakkama! Meil pole nii palju raha! Mida me ometi arvasime? Iga aasta olin kindel, et järgmine aasta on see, kus sisse saame kolida. Ei..ikka venib millegi taga. Iga kuu me ootasime mingisugust pakkumist, masinat, kinnitust, töömeest, arvet, paigaldust, nõusolekut, tingimust. Üks probleem sai lahendatud ja kaks tükki tulid asemele. Kõik võttis aega… ikka järgmine kuu ja järgmine kuu. Tänu sellele, et meil oli raha nii palju kogutud(5 aastat) ja mees oskab ehitada saame vaevu hakkama. Meil on ka palju õnne olnud-tasuta krunt, tuttav arhidekt (kes ütles meile ette mis pabereid me ajama peame), ehitaja kes tegi häid diile, saime pangast laenu. Kui me oleksime ette teadnud mis teekonna me peame läbi käima siis me poleks uskunud, et me selle ära teeme. Ja pool maad on veel minna. Põhimõtteliselt meil on kivimaja kus pole mitte midagi sees ja järgmised 5 aastat läheb pahteldamise, plaatimise, värvimise, kruvimise peale. Aga suurem osa on tehtud. Väga raske oli, mitu korda olime olukorras kus väljapääs näis täiesti võimatu.
    Kõikide asjadega läheb aega. Kui te 2016 detsembris plaani paika panete ja 2020 selle teostate on hästi. 2017 oma koju oligi teil väga läbi roosade prillide mõte. Põhiline asi on raha koguda. Ma tean, et väikse palga juures on see suht võimatu aga kui praegu ei saa siis vb poole aasta pärast. Te saate hakkama! See teekond ongi raske. See on teie elu kõige pikem ja suurem projekt.

    1. Johhaidi, sellist elu ma küll ei taha. Sorry. Ma enne elan üürikas, aga et ma 10 aastat kastide otsas elan, no ei!

      1. Kastide otsas ei ela ühtegi päeva. Kus see 10 aastat tuli? :D Meil on ikka suur maja mitte 70 ruudune korter. Paar “kasti” on vb kuskil ülemise korruse kontori ruumis. Mõnus on kõpitseda oma maja kallal ja mõelda sisekujunduse peale. Muidugi see on suur töö aga… no tegelikult see polegi minu jaoks töö :)

      2. Ja siit tulebki see, miks te oma kodu niipea ei saa. Te ei ole ju nõus pingutama. Mis mõttes sa elad enne üürikas kui kastide otsas? Mis see elu praegu selles ühetoalises korteris siis on? Laps ja 2 täiskasvanut. Vot ma ei suudaks elus sellist asja teha, enne näen ropult vaeva ja saan oma ning suurema kodu. Me oleme mehega nüüd oma majas 3 kuud elanud. Täna läheb mees köögkappide karkassi järgi ja siis hakkab sinna kappe peale ehitama. Raha paneme kõrvale, kevadel hakkame ISE majal välisvoodrit vahetama ja sauna remontima. Natuke tuleb ikka vaeva ka näha. Ning muide, kui te nii väga vaeva tahaks näha, oleks Hedon ammu lasteaias ja sina tööl.

        1. Ma ei leia, et pean panglaenu nimel last lasteaiaga traumeerima ja ise 500€ eest tööle ronima. See esiteks ei taga mulle laenugi ja teiseks, ma tahan olla õnnelik, nautida oma lähedaste olemasolu, lapsega ärgata ja kallistada ja mürada ja mängida, mitte olla oma koduga ja õnnetu, olla 12h päevas tööl, last ainult riide panna/lahti võtta aeda või magama panna.

          Olen kindel, et kõik tuleb omal ajal, siis kui on õige aeg. Jah, saan aru, et pean selle nimel ka midagi tegema, aga järelikult pole praegu õige aeg. Kui ma täna tööle läheks ei aitaks see meid kodu osas kuidagi, ma ei oleks toeks oma abikaasale ja mind poleks olemas oma lapsele. Täna. Ma ei ütle, et poole aasta pärast see ei ole teisiti. Vaatame jooksvalt. Nagu ma ütlesin, see hull plaanide tegemine ei vii kuskile.

          1. Nagu keegi siin enne väga tabavalt ütles: kes väga tahab, leiab lahendusi. Kes ei taha, leiab probleeme. Sina oled väga-väga hea näide viimasest.

            Kas teie seal 1-toalises ei ela kastide ja kila-kola otsas? Väga kahtlen.

          2. Ei ela jah. Mul on kapid/sahtlid/riiulid :) sinna saab asju panna, kui sa veel ei teadnud! Ja ma ei leia probleeme. Lihtsalt nentisin fakti, et aasta lõpus leitud lahendused ei läinud plaanipäraselt. Mis ma siis nüüd tegema pean? Eks mõtlen jah, uued ja paremad aga kõike ei saa ju üleöö! Meelis ei saa üleöö terveks, laps ei hakka päevapealt lasteaias käima, ma ei saa homme tööle jne

          3. Mis summa sinu arust siis okei on, mille eest tööl käia? Ja üldse, su vastusest kumab suhtumine, et need kes töötavad, ei taha siis oma lastega koos olla või nendega mängida. Teadmiseks, nad teevad ka kõike seda. Kui ei sobi 8-17 tööl käia, vali mõni muu tööaeg siis, variante on palju. Aga sa ei vali üldse midagi. Ning sa võid öelda, et 500 euri väike palk aga äkki mõtled ka sellele, et kui Meelis ei peaks üksi rabama, ehk ei oleks tal siis depressiooni tekkinud.
            Täna on sul just õige aeg tööle minna. Kui Meelis nagunii nii haige on, et kodus on, siis saadki sina tööl käia ja tema last lasteaeda harjutada.

          4. Ma ei räägi 8-17ni tööst, vaid nt 12 tunnistest kassavahetustest või püstijalu teenindaja kohtadest, kus töötajaid üldjuhul ei väärtustata ja makstakse miinimumi. Miks on selline töökohtade puudus/kaadrivoolavus?! Sest palka makstakse vähe, inimesed lähevad sellistele kohtadele ajutiselt.

            Mina ei otsi ajutist töökohta. Ma olen selleks liiga vana. Tahan normaalse tööaja ja palgaga stabiilset kohta, kus ma ei pea iga palgapäev mõtlema, et olen alamakstud ja tahaks mujale.

            Seni, kuni mul on võimalus otsida seda “ideaalset kohta”, seni ma seda ka teen. On olnud elus aegu, kus polnud valikut ja käisin 12h jalgadel, füüsilist tööd tegemas 300€ eest kuus. Täna ma seda ei teeks. Sest praegu mul on valik.

            Veits närvi ajab see targutamine, et nagu ma ei teeks midagi ja ei otsiks jne sina tead täpselt, millal minul on õige aeg tööle minna jne Nagu sa teaks palju ma kandideerin, vestlustel käin vms. Ma lihtsalt ei blogi kõigest.

            Ja süüdistada mind Meelise depressioonis on ikka klass omaette. Sama, mis öelda, et ah, mis see depressioon ikka on, nagu nohu, võta rohtu, läheb ära!

    2. haha :D Ma ei tea.. olete tublid..vist.. aga ise nõustun siinkohal marimelliga, et see pole küll elu mida kadestada või mille poole püüelda :D elu on piisavalt lühike, et pigem olen õnnelik vähemaga, aga kulutan selle energia ja raha elamisele, mitte stressamisele..

    3. Antagu andeks aga kuidas saab niimoodi suure hurraaga võtta ette selline projekt nagu MAJA EHITAMINE ja siis üllatuda, et tuleb pinnaseproove võtta ja ehitusluba oodata ja naabrite nõusolekut küsida???

      Need asjad, mis sa tõid välja nagu “suured takistused teel” on absoluutselt iga ehitusega kaasas käivad asjad. Palun inimesed, tehke sellised asjad endale enne selgeks, kui sinna viis aastat oma sääste ja elu matate. Makske kasvõi konsultatsiooni eest ja spetsialist teeb teile poole tööpäevaga need asjad selgeks.

      1. Ei olnud üllatunud, et pinnaseproove ja nõusolekuid tuleb küsida. See on ju loogiline :D Ei olnud ka üllatunud, et see saab olema palju raskem kui algselt arvasime(kas mitte paljud asjad pole mitte nii? koolis käimine, lapse kasvatamine). Mõte oli selles, et rohi pole teisel pool rohelisem ja kõigil on omad probleemid ja tuleb kõvasti tööd teha. + ma ei “mata oma elu” mitte kuhugi just vastupidi ilus aeg ootab mind ees kui ma lõpuks saan üürikast majja ja hakata seda kõpitsema.+ mille jaoks siis need säästud on? Kinnisvarasse investeerimine ongi kõige mõistlikum. Kui me poleks ise hakanud maja ehitama, siis me oleksime selle laenu eest praegu 3 toalises Mustamäe korteris :)

        1. Mulle tundus nagu see osa ikka väga veider, et “kellegi” kalkulatsioon ehituseks 2korruselisel betoonokkidest majal oli 100k, mida pangast küsima läksite, teadmata, et tegelik maksumus on 200k. Pankadel oli õigus, laenutaotluse vastus oleks pidanud EI olema. Ehitushindasid saab lihtsa google-searchinguga ka teada. Uskumatu…

  27. Olgem ausad teie suhtumisega ei saagi teie oma eesmärke täidetud. Elus tulebki alati midagi ette – thats life! Kas Meelis pani tasuta aegu ka ikka kirja? Sest märts oleks ju kohe ukse ees. Ta sai ju kohe abi, käis paar tasulist teraapiat seega oleks võinud ju edasi neid tasuta aegu ka oodata? Ega ta ei pea nüüd elu lõpuni seal tasulises käima.
    Kas auto on teile hetkel vajalik? Müüge maha saategi sissemaksuks raha (miks te juba varem seda ei teinud?)!
    Samuti see ajuvaba suhtumine, et raha oli mõistlikum kulutada autole kui niisama raisata :O aga miks te oleksite tookord pidanud seda niisama raiskama? Oleksite pidanud 10 000 kõrvale panema, oleks praegu hea võtta olnud. Kaheksa kuud otsisite tööd? See võtis teil nii kaua aega kuna reaalselt vajadust polnud sest raha oli ju olemas ;) kui oleks ikka nälg majas (või ettemõtlemise geen) oleksite mõlemad Selveri kassas ja praegu oleks ikka 10 000 võtta olnud.
    Meelise emast ei kirjutaks muud kui mille kurdi pärast te veel midagi ootasite? Ei suhtle? Seega ärge oodake. Te olete inimesed, kes pidevalt ootavad teistelt midagi (Meelise emalt mingit tagatist, lugejatelt klikke, koostöö jms) aga ISE OMA unistuste jaoks teete ikka suhteliselt vähe (priiskav elulaad, reisid, jne). Mul enamik sõpru ise endale korterid ostnud (ei ole keegi neile kinkinud midagi jms)! Kõik on hakkama saanud kuidas teie kaks ei saa :D

    1. ma vastasin sulle pikalt… aga Meelis ütles, et ma vastaks: maailmas ei ole olemas kahte ühesugust kivi

  28. Meil oli sama seis . abiellusime , saime lapse . plaanid olid suured . kolime oma 1toalisest välja ja üürime suurema pinna ja aastapärast ostame oma kodu.kuna pank pakkus meile laenu küll aga sellise hinnaga maju raske leida midagi elamiskõlblikku (elame saarel) . kuid npüd nagu välk selgest taevast kukkus hea pakkumine ise sülle ..
    Plaane ei tasugi teha. Kõik tuleb siis kui on oma aeg. Ja alati suure üllatusega.
    Hoian põidlaid et leiate ja saate oma ideaalse kodu! !

  29. Ma õppisin teid täna tundma hoopis uue kandi pealt. Ma pole siin kunagi kommenteerinud, aga hetkel on mul häbi ka oma mõtete pärast, mis peast läbi käinud. Mul on nii kahju selle parast, mis olete pidanud läbi elama, vaene Meelis… miks kyll inimesed, kes ei tohiks, lapsi saavad… Kõik lihtsalt peab hästi minema, te olete super -paar, sellist toetust yksteisele kohtab harva, ja supervanemad oma pojale. Myts maha, et te ei korda ajalugu ja pakute oma lapsele kõike seda, millest ise ilma jäite… Ma hoian kõiki pöidlaid ja varbaid, ei saa kahjuks aidata ei töö ega äriplaaniga, aga saadan kõik oma parimad soovid ja see peab mõjuma ! Saan ainult klikkida reklaame. Ehk kuulutad FB s oma äriplaani probleemi ja palud jagada – ausalt, ma ise aitaks kohe, kui oskaks, raudselt on selliseid inimesi, kes oskavad ja tahavad ? Hästi palju edu !!! (ja ajudeta lahmijate kommentaare ära lihtsalt loe, kui sellest postitusest siin aru ei saadud, siis pole enam midagi tahta, siis on inimesel toepoolest miski tõsisem häire)

  30. 11 tuhandega peaks Tais kahekesti saama elada umbes 11 kuud. Mille peale te siis niii hullult seal laristasite? No kui paremini ei teaks, siis puhtalt selle jutu peale arvaks küll, et tegite selle raha eest kõvasti kokat seal. :/ Nüüd peate ju elama poole väiksema eelarvega ja veel Eestis kui kallimas riigis (see ca 500 eurot haigusraha+töötukassa). Mina arvan, et kui inimene säästa ega normaalselt raha hoida ei oska, siis kahjuks elu õpetab seda peagi valusalt. Nüüd ongi käes see eluetapp, kus õpite, kuidas 11 000 sobib vabalt 11 kuu elamiseks ja veel enamgi.

    Meelisest on muidugi väga kahju ja see tagamaade avamine seletab paljugi teie käitumises ja minevikus. Nüüd näen rohkem Meelise sees seda väikest poissi, kes vajaks armastust ja hoolivust. Louise Hay teeb ühte meditatsiooni, milles õpetab, et kujuta ette oma ema või isa väikese 4-5 a lapsena, kes nutab ja on hirmunud ning vajab armastust ja hoidmist nagu lapsed ikka. (Vanemate poolt tekitatud armide tervendamiseks ja sulgemiseks saab siis ette kujutada, et võtad selle väikese lapse kujulise ema oma embusesse, lohutad teda ja pakud talle armastust.) Kui selle läbi visualiseerid, siis on edaspidi, selle täiskasvanu kujulise päris inimesega kohtudes kergem taluda tema halbu omadusi, sest hakkad teda tajuma, et ükskord oligi ta selline väike laps, kellele tehti haiget.

    1. Ega meil see 11 tuhat seal otsa ei saanudki. Esiteks, Tais narksi teeb ainult täiesti ilma ajudeta inimene. Ma ei julgeks seal mingi narkovenna kõrvalgi olla, seal ju kohe kinni minek kui mingi narkoteema on. Ei taha, aitäh. Aga raha kulus igast trippimistele ja asjadele, et oleks põnevam blogida. Siis läksime Austraalisse edasi, seal kulus ka.. Ja noh, mis sest rahast ikka taga nutta. Läinud siis läinud. Teenisime kuue kuuga tagasi. Ja tulime tagasi :)

      1. Mul küll kerge öelda aga suheldes Eestist siiani paljude sõbrannadega (kellel rohkem kellel vähem lapsi)on elu seal koguaeg alla -üles(no kus poleks muidugi).Hakka parem Aussi sponsoriasju ajama ja tulge siia tagasi.Lõpuks residents ja laps saab tulevikus ise valida kus riigis elab.Võimalust tal ju siis rohkem.Te töökad inimesed ja maja siinsete palkadega ikka väga suurem tõenäosus saada pluss ei pea virelema.Mina elan teil aastaid juba naaberlinnas(olite Kambaldas ) ja tuleks tee mohiito ämbreid kyll.Pluss saate kogu sellest saasta ja sapi loopimisest eemale.

  31. Olen küll päris mõnda aega blogi lugenud juba, kuid pole kunagi varem kommenteerinud, aga nüüd tundsin, et tahaks teile kohe palju, palju edu ja jõudu soovida ning loodan väga, et kõik läheb hästi ja saab korda! :)

  32. Ja veel – ehk Mallukas aitaks ? Jagada = leida tööd ja/või abi äriplaani jaoks ? Tema mitukymmend tuhat jälgijat on minu arust just see, mis vaja, su info jouaks väga väga paljude inimesteni lõppkokkuvõttes.

      1. Mõtle:-) sest sul on olemas uskumatu organiseerimisvõime, minu meelest mõne yrituste korraldaja peaks sinu peale tormi jooksma. See minu arust su tugevaim kylg, kindlasti on muid asju veel.

        1. No blogiauhinnad tulevad taas ;) keegi võiks selle eest palka ka maksta, siis oleks IDEKAS!

  33. Mina mäletan Meelist veel kooliajast…me ei käinud küll samas koolis, aga elasime üsna lähedal. Ta oli toona kohe näha, et omamoodi poiss…aga samas oli ta just seda omamoodi väga huvitav isiksus. Ta jäi meelde!
    Ja mul on tõesti hea meel, et ta sealt Tammelinna “Ninjast” :D Tsau Meelis :D nii palju edasi on jõudnud! Kõva sõna…ma küll ütleks! :D Vanemaid me keegi valida kahjuks ei saa… Mina samamoodi elasin näiliselt ilusat elu kuid kasuema terror jälitab mind endiselt. Olen samuti suht depressiivne…küll vist mitte nii hullult kui Meelis, aga raske on siiski…mul on lisaks räme ärevushäire….ja tunnen ennast läbikukkununa nii töös kui vanemana…sõbrana… Kuigi jällegi….mul on KÕIK olemas…lapsed,abikaasa,oma maja…aga ikkagi olen õnnetu :( Korraks olen õnnelik ja siis jälle tekib see tume tunne….et ma pole tegelikult midagi väärt…kõik teised on hullud tegijad…See on jube haigus ma ütlen! Ma pole seda kellegile väga rääkinud…proovin ise hakkama saada…veinitan vahel õhtuti, see viib mõtted mujale…Hahaha… Kuigi see omakorda piinab mind,et äkki ma lõpuks olen alkohoolik?! Mul suguvõsas palju joodikuid :( Laste pärast tunnen kõige rohkem süüd…kuidas ma ei saa rõõmus olla…mis kurat mul viga on!!!!

    1. Oh, tuttav tunne. Eriti see veinitamine. See vist pigem “paneb näiliselt unustama ja silma kinni pigistama”. Pea vastu :) ja kirjuta postkasti kui “rääkida” tahad!

  34. Üldiselt ma ei viitsi kommenteerida sellistel teemadel, aga kuna endal samuti maja ostmine plaanis ( laenu saame, kogume hetkel sissemaksu ja ootame õiget maja ). Jah, säästmine ongi raske ja peab mõningatest hüvedest loobuma, kuid minu arvates on see väärt, et varsti saan elada oma ( noh 15 aastat panga ) kodus, mitte mingis üürikas, kust kunagi ei tea, kuna välja võidakse visata ( kui omanik just väga lähedane isik pole, teistele on ikka raha tähtis või hoopis teeb elu vingerpusse ja neil endal vajalik sinna korterisse kolida).
    Elate blogirahast ja toetustest ( töötukassa+haigushüvitis), mis on naeruväärne summa, sellest polegi võimalik normaalselt säästa. Kui Meelis kodus, võid ju ise tööle minna, olgugi, et ei saa ideaalselt tööd/palka, kuna pole vastavat haridust/oskusi/kogemusi , siis mine mingile suva tööle (ei tähenda müüjaks ega miinimumi eest), et oleks mingigi sissetulek. Hedon saab olla Meelisega kodus või on aeg taas lasteaiaga harjutada, räägite alati, et laps väga seltskondlik jne. kuidas ta siis ei saa teiste lastega hakkama ? Lasteaiahirm võib olla praeguseks kadunud, kui pole proovinud ei saa teada.
    Milleks üldse vanemate maja tagatiseks panna ja veel eriti kui halvad suhted? Meil elukaaslasega vanematel majad, mida saaks iga kell panna tagatiseks, kuid ei soovi. Leidke see 10-20%, pole vaja maja hindamiste/notaritega jamada, mis läheb ca2000-4000 euri. Oma sissetuleku suurendamine, kui see tegelikult ei suurene on enese petmine järelikult ei ole te suuteliselt laenu maksma (blogis avalikult oma vähestest sissetulekutest ja priiskavast elustiilist rääkimine ilmselt laenu taotlemisel head ei tee) . Kui nii väga tahate laenu võtta ja maja osta, siis vaadake vanemaid maju, kuna te pole uusarenduseks piisava sissetulekuga.
    Tegelikult ei taha üldse negatiivne olla, kuid lihtsalt imelik on, kui inimesed ise hakkama ei saa ja loodavad ainult teiste abile. Meie näeme räigelt vaeva sissemaksu kogumisega ega kerja teiste abi, jah pole lihtne, kuid see pole midagi ulmelist, millega hakkama ei saa. Meie säästuplaan: käime poes üle paari päeva, kindel rahapäevik, eeldatav laenukuumakse läheb kõrvale ja nii sa üldse näed, kas oled suuteline endale sellist kohustust võtma. Meie oleme kogunud juba pea 3000 euri ja kui tuleb ideaal maja müüme vajadusel auto maha ( meil muidugi 2 autot), kuna väikeseid ohvreid tuleb tuua.
    Soovin edu ja loodan, et suudate teha mõistlike otsuseid, mis tagaksid Hedonile hea lapsepõlve.

    1. Me tegelemegi sellega. Et ma töö leiaks, laps lasteaeda, Meelis terveks, suuremad võimalused säästmiseks jne

      1. Ei tegele te sellega. Ainult otsid vabandusi, miks ei saa last lasteaeda, miks ei saa tööle, miks-miks…

        Aga reisile saab. Uusi riideid saab ka lademetes osta ja gurmeetoite, hiina hilpe osta. Selles pole probleemi.

        1. Reisile sai jah, see oli ammu planeeritud ja jäigi jutt, et PÄRAST reisi.. ah, ma ei viitsi! :)

        2. To Megailus mitte-blogija, kust sa nii hästi tead, mida nad oma nelja seina vahel teevad ja mida mitte? Kärbes seinal? Sa pirised liiga palju, saa üle. Kärbsepiits on selliste jaoks.

  35. Pakun endiselt oma abi – kui tarvis. Aga see ei tähenda, et ma saan selle sulle valmis kirjutada, vaid aidata sõnastada – lugeda – ideid saada.

    1. Aitäh! Ma juba paar abilist leidsin, aga saadan sulle ka lugeda :) mul polegi vaja, et keegi valmis kirjutaks, vaid ütleks ja nõustaks keerulisemates kohtades.

  36. Kas see inimene kellest sa algul räägid on A., lihtsalt nii tuttav on kuidagi see :D

    aga Teile tugevat närvi ja küll päike varsti jälle paistab :)

    1. Muutsin su kommentaaris nime ära, igaks juhuks, aga jah, tabasid naelapea pihta :)
      Ega ma ei heida kellelegi ette, et nii elada, lihtsalt mitte minu tassike teed.

  37. See on ikka julm kuidas Meelise ema teda kohtles. Ma hoian oma kassi ka paremini kui see ema oma last hoidis. St ei hoidnudki. Ei mõista kuidas ei ole üldse ematundeid või empaatiat oma lapse vastu. Õudne. Nii kalk ja südametu. Edu teile!

  38. Kes see saia küpsetav pärija Peipsi ääres Meelise emale on? Ehk on mõistlik inimene? Meelise ema võib elada ka veel 105 eluaastani…
    Te olete julged, noored inimesed…küll kõik laabub. Tööd te ei karda ja seega sissetulekud suurenevad. Põhiline et üksteisel olemas oleksite.

    1. Ei tea mina kust kaugelt mis teid pidi sugulane. Tundub mingi pugeja, kes käib koogikestega külas, aga teha (aidata) tegelikult ei viitsi. Ma mäletan küll kuidas me oleme seal Tartus käinud abis, Tallinna majas ja hoovis, hommikust õhtuni rakkes. Aga noh, mis sest enam. Trumm läinud, mingu pulgad ka!

  39. Ma ei kahtle sekunditki teie suhtes ja armastuses . Ei tunne teid isiklikult kuid te olete nii hea mulje jätnud.ei ole seda illustreerimist nagu teistes blogides.Ja uskuge ,kui kóik tuleb elus niisama kätte siis see ei ole hea .Oma õnne nimel peab pingutama ja suurem osa õnnest on teil juba käes .See on teie suhe ja üliarmas Hedon! Jätkake samas vaimus ja kõik lähebki hästi! Oma maja ei ole õnne võti ja olgem ausad ,20dates aastates perekondi kes elavad oma majas ei ole palju ja need kel see saavutatud on nii varases eas on ikka seda teinud abikäte toel ja minul isiklikult oleks parem tunne kui mul oleks maja mille ma omal jõul olen válja teeninud .

  40. Täna ma tunnen, et ma saan andestada enda bioloogilisele emale, et ta mind omalajal ära andis. Kõik emakaga olevused ei ole emad, nagu siit postitusest lugeda saab. Meelise ema ei vääri Ema nime vaid “inkubaatori”.
    Sina ja Meelis olete kõige soojemad inimesed keda ma tean, seega kogu see sitt on olnud õnneks ainult väetiseks, et teist kasvaksid armsad ja head inimesed.

  41. Mõtlesin, et kirjutan ühe nõuande veel oma kogemustest. Vahepealsetest postitustest sain aru, et mingi periood teie või siis Meelise ema initsiatiivil te üritasite suhteid soojendada, külaskäigud, kingitused, rahaülekanded jm. Aga siis läks vist jälle rappa… Mul on peres nii, et ema ei saa ühe lähisugulasega läbi, vahepeal nad lihtsalt ei suhelnud 10 aastat ja kõik oli fine, rahu majas.
    Aga siis keegi pani emale pähe kärbse, et kuidas ikka nii lähedased sugulased üldse ei suhtle ja miks te läbi ei saa, ehk ikka üritate jne.
    Ema siis hakkaski põdema ja “üritama”, mõnda aega see isegi toimis korraks, asjad läksidki paremuse poole, sest ilge pingutamine käis ja kõik andsid milleski järele.
    Täna nad jälle ei suhtle, sest see stress ja pingutamine, pidev enda mahasalgamine ja hea näo tegemine ikkagi ei tasunud närvikulu ära. Ja pinguta mis sa pingutad, lõpuks vajub iga jõgi ikka oma vanasse sängi ehk kogu asi, mis sellest pingutusest sündis, oli ema mõistmine, miks ta seda inimest üldse vihkama hakkas.
    Ses suhtes: parem ehk lõigata nii mürgine inimene oma elust täielikult ära ja mitte järele anda, kui tal endal tuleb tuju “üritada”? Lõpuks viib kõik veel valusamalt samasse punkti…

  42. Tundub, et Meelise ema on psühhopaat / sotsiopaat. Ärge jah suhelge temaga.

    Meelis oli ainuke laps?

    Soovin Teile kordaminekuid, et asjad laabuksid!

    Nüüd vast leevendab veidi majanduslikku olukorda tulumaksu tagastus.

  43. Aitaks ilmselt ühine teraapia… aga muidu on hea jah Meelisel lapsepõlvega rahu teha. Rännak on täitsa hea meetod, ma olen sellest abi saanud aga ainult sellest mu meelest ka ei piisa.

    Aga kodu ostmise edasilükkamine – võib-olla ongi hea? pragu on buum, hinnad üle mõistuse kõrged. see ei saa nii kaua kesta. Jah – kodu vahetamisel jne, siis on OK aga 0st osta, enda 30ks aastaks laenuga siduda? ma ei ole kindel, et see on praegu mõistlik. Kuigi sissemakseks raha koguma peaks.

  44. Ei ole minu asi teile öelda, et miks te nii teete või miks te naa teete. Teie elu, teie otsused. Mis on ühe inimese jaoks vale, see teise jaoks ok, kolmanda jaoks ainuõige. Mille kohta ma tahan oma arvamust avaldada, on lapselapse ja vanaema suhe. Mul on siiralt kahju, et mina kasvasin üles nii, et mul ei olnud vanaema. Emapoolne vanaema suri siis kui sain aastaseks. Isapoolne vanaema ei sallinud minu ema, kuna ema oli isast 13 aastat vanem ja ei sobinud tema arvates tema kallile pojale. Ema ja isa läksid lahku kui mina olin umbes aastane, ma ei mäleta oma vanaema. Ma ei saa siiani aru, milles mina süüdi olin, et mind ei tunnistatud. Mu ema oli selleks ajaks surnud kui minu poeg sündis. Aga isapoolse vanaemaga on lapsel väga tugev side, nii hea on seda näha. Poeg on 14 ja vanaema on tema jaoks väga oluline. Nii kahju, et Hedon ei saa kogeda vanavanemaga koos olemist ja koos tegemisi. Samas, aru saades, milline ta emana on, on isegi hea, et ta Hedonist eemale hoiab. Negatiivsed kogemused jäävad saamata. Aga teile soovin kõike ilusat ja mitte kunagi ei tea, mis millekski hea on. Ma ei kujutaks ette, et mina võtaks vastu pärandi inimeselt, kes oma lapsega niimoodi käitunud on. Aga raha ja asjad on ennegi inimesi lolliks teinud.

  45. Võin sulle saata oma äriplaani näidiseks, kasuks ehk ikka :) Esimese tegin peale koolitust ise ja läbi ei saanud, siis kutsusin tuttava kogemustega inimese appi ning teise, tema poolt ümber tehtud plaaniga sain ka toetuse. Kindlasti ära anna äriplaani osas alla, see toetus on siiski ülioluline ja ka päris suur!

    Meelisele jõudu ja jaksu. Jõudsin oma vastavastatud depressiooniga esimest korda psühholoogi juurde ning nüüd on alles kohale jõudnud, et kõik ei olegi päris korras. Küll ei ole minu probleemide põhjus üldse mitte nii kurb ja valus kui Meelisel. Tubli oled, et tegutsed ja püüad head leida, elu on enamat väärt :)

    Ja kodu osas tuleb unistada! Ükskõik kui kaua see aega võtab aga unistamine on ilus aeg iseenesest! Kui meie hakkasime oma esimese kodu ostmisele mõtlema, siis olime üksmeelel, et üürikat ei taha. Tahtsime kohe maale elama. Igaühele oma. Käisin kõik pangad läbi, küsisin mida tegema pean (meil polnud kummalgi stabiilseid töökohti, veelvähem tasuva palgaga) Plaanisime sissemaksuks raha koguda aga teadagi kuidas sellega läheb noortel inimestel… Kui me lõpuks mingigi raha saime, siis otsustasin mina oma töökohast ära tulla ning alustada ettevõttega, mis tähendas ju pikka perioodi töötuna olemist. Elukaaslane oli eelnevalt aasta olnud alles uus kohas tööl. Meile mõlemale üllatuseks leidsime ennast aga 4 kuud hiljem majaomanikena…
    Meid aitasid väike kogutud summa, elukaaslase hea töökoht (1000 eurot palka) ning sõbralt saadud laen. Muus osas oleksime maja raha veel 3-4 aastat pidanud koguma. Riskisime. Ja oleme nüüd 2 aastat õnnelikud majaomanikud olnud :) Ja jõuate teiegi olla (või korteri!)

    1. Nii lahe, et oma kodu saite :)

      Ja äriplaani osas, mul on neid näidiseid mitmeid. Leidsin ka nüüd ühe sõbra, kellega koos selle valmisoleva üle vaatame ja “ületoimetame”. Eks näis, tahaks veebruari jooksul ära esitada.

  46. Sellest sai küll varasema koduotsimise teema all räägitud, aga kas te ei kaalu nüüd Tallinnast välja kolimist? Teeks lihtsalt hullu kannapöörde, koliks Kuressaarde või Võrru vms, seal on üürikorterid kindlasti odavamad, üks teist kahest ikka hea töö leiab. Väiksemates kohtades on tihti mõnusad ühtehoidvad kogukonnad, nii et kui ise oled valmis suhtlema siis üksi ei jää ja igavlema ka ei pea. Mitte et Tallinnas neid ei oleks, ikka on. Sõpradest on jah kaugel aga võibolla selline hull keskkonnavahetus ongi vajalik. Kasvõi aastaks.
    Ma arvan et paari aasta pärast olete oma eluga nii õigesse kohta jõudnud et ei jõua ära tänada seda kuidas kõik korraga pekki läks ja teid nullist alustama sundis.

    Küll see raske aeg ka möödub, kõik käivad vahel põhjas ära (misiganes piir nende jaoks see põhi on). Ei tasu hinge võtta neid kes ideaalselt raha kõrvale panid ja oma täiuslikus kodus nüüd elavad, nad ei hakkagi kunagi tunnistama, et teised elavad teistmoodi.

    1. Meil on mõtteid, millest veel ei räägi.. vaatame, kuidas ja mis :) praegu oleme veel Tallinnas

    2. Kuressaarest küll midagi odavat ei leia. Saartel elamine on luksus, millele tuleb kõvasti peale maksta, olgu või lihtlabase toidukauba näol, muudest toodetest rääkimata.
      Ja see ühtne kogukond ei kipu mandrilt tulijaid sugugi lillekimpude ja naeratusega vastu võtma. Viisakust saab, aga see pole seotud tundega “õlg õla kõrval”.
      Ja kui juba Tallinas tööd ei leita, siis Kuressaares ammugi mitte (Võrus üsna sama seis). Miks meie inimesed mandril või välismaal tööl käivad? Karjakaupa käivad, aastaid. Sest siin lihtsalt pole. Ja tundub, et ei tule ka.

  47. Oh kui kurb. Kuidagi need Meelise lapsepõlve teemad lähevad hinge. Nii kurb tunne on sees. Aga niisugused postitused panevad nt mind küll teid teisiti vaatama. Alati olen mõelnud teist kui yolo inimestest aga asjad polegi nii must-valged kui esialgu paistavad.
    Mis puutub praegusesse majandusliku olukorda siis ma mõistan seda tunnet. Mul sai mees 2p enne pulmi teada(ilmselgelt olid kõik säästud pulma korraldamiseks läinud) et mehel ei ole hetkel mõned kuud enam tööd. Aga hunnik makse ootasid tasumist aga siiani oleme ikka ära virelenud. Lisaks kaotas mees 3ndl peale pulmi abielusõrmuse ära(õnneks leidis üles kuskil puuhunnikust) jne. Lihtsalt vahel lähevad asjad halvaks.Tundub, et elu loobib mõnuga kaikaid kodaratesse aga mina usun, et kui on halb aeg siis varsti tuleb jälle hea aeg. Peale vihma pidi alati päike paistma!;) olge tublid!

  48. Lasteaeda harjutamine on tohutu raske. Ja just praegu oleks teil ideaalne hetk harjutada! Otsige mõni muu aed (mitte, et oli halb, vaid lapsel on halvad mälestused ja kohti on aedades, tuleb jahtida). Meelis saab viia-tuua ja jätta kasvõi ainult õueajaks v üle päeva vms. Kahjuks pole ka haigustest mingit pääsu ja oleks ka see osa lahendatud, et keegi on kodus lapsega. Ja see on raske. Aga see annab tegevust ja lapse heaks tuleb tegutseda.
    Teiseks: sinu kord on tegutseda töörindel: tee kohe (päris kohe!) äriplaan valmis! Kui ei, siis kohe tööle, hiljem laenuks abiks.

    1. Ma olen uurinud läbi kõik lasteaedade sõimerühmad, mis meie lähedal on ja hetkel kohti ei ole. Muidugi meil oleks praegu hea harjutada. Aga kui kohti pole, siis ma ei näe pointi teda ka kuskile Mustamäe taha lõppu või Lasnamäele harjutama hakata. Võiks ikka mingil normaalsel kaugusel see lasteaed olla, mitte, et hommikuti/õhtuti tund või rohkem ummikus peaks lapsega passima. Ok, ma võib-olla jälle liiga mugav, aga oleme mitmeski lähemal olevas lasteaias nö joone all kirjas, et kohta soovime.

  49. On alles inimesed: kui aastaid vireleda ja stressata maja nimel ei viitsi, olete priiskjad; kui kohe end haige abikaasa ja väikse lapse kõrvalt töösse matta ei taha, oled mugav.

    Praegu asju rahulikult võtta tundub just mõistlik – Meelisel on kindlasti su toest abi ja lapsel on ka kodus parem. Kui hakkama saate, miks mitte.. Praegu on kõike võimalused veel avatud, te pole seotud ühegi laenu ega kinnisvaraga, võite minna ükskõik kuhu, teha ükskõik mida, kolida Lõuna-Eesti tallu, alustada elu välismaal. Vabadus on ju päris hea.

    Edu praegusel hetkel, olete hakkajad inimesed ja kokkuhoidev pere, küll see elu teid paika loksutab :)

      1. Ma tegelikult üldse ei pidanud silmas, et “ärge olge kodus ja minge ruttu tööle” vaid hoopis seda, et praegu oleks hea võimalus olukorda ära kasutada, et olete mõlemad vabamad.
        Siiski soovin edu teile, kõik läheb ikka lõpuks paika, varem või mida varem seda parem!

Comments are closed.