Ma läksin täna hommikul nii närvi, et ma lihtsalt pean sellest blogima.
Olen FBs ühes kinnises grupis, kus on väga suur osa Eestis maovähendusoperatsioonil käinutest ja järjekorras ootajatest jne. Ikka on tore mõnikord abi küsida või inimeste edulugusid lugeda, pilte vaadata jne.
Täna hommikul nägin järjekordset postitust, mis kõlas umbes nii „mina aasta tagasi ja täna, kaalukadu 58kg, ma olen nüüd õnnelik“. No mida asja? Ausalt, ma ei saa aru inimestest, kes jahuvad sellest, et kõhnana on nad ilusad, enesekindlad ja targemad jne.
Julgesin seal ka sõna võtta ja sain kohe suht kriitika osaliseks, et ma olen debiilik. Aga inimesed, paksud või peenikesed, vahet pole, opil käinud või trenni tehes kaalu kaotanud või toitumisega või mis iganes – mis on teis muutunud? Kas te olete nüüd oma töös parem kuna olete saledam? Kas te olete nüüd inglise keeles parem kuna olete sale? Kas te olete muutnud meelt, mitte Keskerakonna poolt hääletada, sest olete saledam kui varem?
See on ju ajuvaba. Ma ei saa aru, miks inimesed väidavad, et saledus tõi neile õnne, ilu ja enesekindluse. Mis te enne olite? Tükk sitta? Malts kuubis kuskil kartulipõllul? Okei, ilu on vaataja silmades ja väliselt oletegi ehk ilusam, aga mis teie sisemuses muutus? Enne olite räme tropp ja istusite Perekoolis ja elasite oma frustratsiooni välja, nüüd kiidate kõike takka ja elu on ilusam? Rohi rohelisem, taevas sinisem?
Ma tean väga mitut opil käinud inimest isiklikult. Minu jaoks nad ei ole muutunud, kaalugu palju nad tahes. Nad on sisemiselt ju ikka samad inimesed kes enne.
Mis muutub tegelikult pärast oppi? Sa jõuad liikuda, sa saad poest vabalt riideid ja vähem on teiste inimeste eelarvamusi. Thats it!
Mu sõbranna rääkis kunagi, muuseas, sain temaga tuttavaks kui ta oli sada+ kilo ja meil lihtsalt klikkis, olid teemad, millest rääkida.. Tänaseks oleme sõbrad olnud üle 10 aasta, see, et me mõlemad oleme opil käinud, ei ole midagi muutnud.. Aga, ta rääkis, et kui ta alla võttis, siis osad töökaaslased hakkasid teda lõunale kutsuma, sa oled NÜÜD nii normaalne. Mida kuradit? Ma arvasin ausalt, et sellised ajuinvaliidid peidavad end Perekoolis. Ja lahmivad seal sellist jama!
Ta õnneks ei lasknud end häirida, otsigu ise endale sõbrad, kui enne ei sobinud, siis miks nüüd? Tal oma sõbrad olemas, kes ei hinda teda kaalu järgi. Sellised inimesed, kelle eelarvamused on üle pea, pole isegi väärt, et neile selgeks teha, et tegelikult ma olin enne täpselt sama kes praegu, aga sulle lihtsalt ei sobi paksudega suhelda.
Uues Nipiraamatus, ma andsin suht samal teemal intervjuu. Otsige uut Nipparit poelettidelt, ma tõesti ei tea, millal see ilmub täpselt, aga seal ma räägin ka sellest, et kui ma olin 111kg, ma olin ikka ilus, tore ja enesekindel. Mul olid siis sõbrad ja mul on täna sõbrad. Ainus vahe ongi see, et kui ma vanasti ei viitsinud poodi jalutada, siis nüüd ma lähen või viis korda päevas kui vaja. Ja poest saab lisaks mustadele teksadele ja suvalisele t-särgile ka muid riideid. Ma võin panna end üleni roosasse, kuldsesse või sinisesse, kui vaid isu tuleb. Vanasti pidin laskma õmmelda, et mahuks.
Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas kaalukaotusega tuleb ühtäkki õnn õuele? Enne olid ilma sõpradeta ja tihusid kodus nutta, et paks oled? Enne sul ei olnud sünnipäevi, väljasõite, meest, lapsi? Olid ju. Kõik oli samamoodi kui varem, lihtsalt sa olid paks. Ja siis? Kas sa olid seepärast halvem ema, abikaasa või sõber, et su turjal oli 50 kilo pekki? Vaevalt küll. Kas sul kadus kodulaen ära kui kõhnaks said? Kas sul on nüüd raha rohkem? Ei usu.
Jah, on ilmselt rohkem mehi, kes sulle pilke pööravad, aga nende point on ikka üks – seks!
Üks asi on need saledad, kes ei mõistagi paksude elu, et neil on raske minna trenni jne, okei, need eelarvamused nendeks, aga reaalselt, kui paks inimene, kes on alla võtnud, teatab, et nüüd on elu hoopis teine – bullshit, ausalt! Muutunud on vaid see, et tänaval keegi selja taga ei kraaksu, et „vahi paksu“ ja poes ei pea sa minema enam „suured suurused“ vahesse ja sa võid vabalt poest koju jalutada. Thats it!
Okei, see postitus tuli mega emotsiooni pealt, aga tehke mulle siis selgeks, miks on paks inimene sitem inimene kui sale inimene? Troppe on igasuguseid – mehi, naisi, pakse, peenikesi, punase peaga, heleda peaga jne. Aga kuidas muudab kaal inimese hinge, tehke see mulle selgeks palun!?
Väga õiged sõnad mu arvates. Sõber on sõber ka siis, kui oled kole, paks, vaene jne…
Kuigi minu poolt see sõna “kole” pole just kõige õigem väljend, sest koledaid inimesi pole olemas.
Sul on täiesti õigus..ma ka ei saa sellest aru
Ega hingelt ei muutugi paremaks inimeseks.
Oma kogemusest võin öelda lihtsalt, et kuna mina olen nt hull põdeja, siis ma tunnen end ülekaalulisena palju vähem teotahtelise ja enesekindlana. Mõtlen kogu aeg, mida teised minust mõtlevad. Samas tunnen end ebamugavalt, kui riided pigistavad. Kurvastan, kui poes riideid proovides ei lähe eriti midagi selga. Või noh läheb, aga ei istu ilusti jne. Vahel isegi väldin sõprade sünnipäevi, et ei peaks nägema vanu tuttavaid, kes ei ole mind nii paksukesena näinud jne. Ühesõnaga see mõjutab mu elu väga palju, kuna ma ise lasen end sellest mõjutada. Lisaks sellele muretsen ma tervise pärast. Muretsen sellepärast, et kui tahaksin rasedaks jääda, siis kui palju mu kehakaal seda mõjutab jne. Tegelikult ei olegi mul palju ülekaalu, u 5 kg võib-olla, aga mina tahaks olla normaalkaalu keskel, mitte lihtsalt normaalkaalu ülemises otsas, ehk siis 10 kilo kergem. 10 kilo teeb suure muutuse.
Ja muideks on praktiliselt võimatu olla ülimalt tervislik, kui inimesel on palju rasva. Seega see mõjutab oluliselt ka enesetunnet ja tervist – kui palju jaksad asju teha, kui kiirelt tekivad selja- või muud valud jne. Seega elukvaliteet paraneb kindlasti oluliselt, kui inimene on tervislik ja normaalkaalus.
Lihtne sõnu lugeda, raskem teostada. Õnneks ei ole ma end nii paksuks söönud, et 30+ kg ülekaalu oleks. See oleks juba tõesti liig mis liig. Nii et eks ma vaikselt tegelen endaga. Kuigi lihtsam on ju diivanil kurvastades krõpsu süüa.
Ühesõnaga.. kehakaal mõjutab minu meelest oluliselt seda, kui hästi või halvasti tulevad välja inimese tõelised iseloomujooned. Mina olen paksemana pahuram, kurvem, tagasihoidlikum jne. Aga sisimas ei ole see mina! Aastaid tagasi olin ma väga seltsiv ja hea kaaslane. Ma tundsin end super enesekindlana, sest mulle vaatas peeglist vastu minu enda parim versioon. Kui olin rahul oma välimise poolega, ei pidanud ma põdema ka teiste kommentaaride pärast. Ja kui oled suur põdeja, nagu mina, siis usu, see muudab su elu VÄGA palju!
Kindlasti muudab. Aga paar kilo siia-sinna, lamp ju :) Seda enam, et sa kirjutad, et ülekilosid on vaid mõned, mitte 30. Ja muusas, see on jälle mingi stamp, et inimesed söövad end paksuks. Võib ka muid asju olla, mis paksuks teevad. Mind tegid pillid paksuks ja see kaal ei läinud kuskile.. Tegin mis ma tegin… Lõpuks hakkas lihtsalt kaalu kogunema… Ja okei, lõpuks sõingi juurde, et opile saada :D
No ma rääkisin endast. :) Minu puhul söömine.
Läksid lihtsama vastupanu teed ja sellepärast sa ei saagi aru nendest inimestest, kes on vaeva näinud selle nimel. Inimesele kes muudab oma toitumist ja liikkumisharjumusi on isegi see paar kilo tähtis, sest see on edasisamm eesmärgipoole. Mis kõigetähtsam, inimese tervis paraneb kui saab liigkilodest lahti, isegi 2-3 kilo rasva mis kaob, mõjutab palju ka inimese siseorganite talitlust ja seda kaa hormonaal tasandil ehk mida ma üritan öelda on see et see mõjutab su keha palju, kuigi inimene seda ehk kuigi palju ei tunneta ja samas saad lisa eluaastaid juurde. Kui veel toitumise kõrval trenni teha siis, on see väga kasulik muidugi lihastele ja tugielundkonnale. Soovitan natuke ka tervise ja heaolu perspektiivist asja vaadata. Mina isiklikult tunnustan neid inimesi kes on higi ja vaevaga saavutanud soovitud keha ja tulemused.
Täpselt sama meelt. Asi pole sellest et inimene hingelt muutuks vaid, rahulolu enesega, see teebki õnnelikuks kui sul on hea olla oma enda kehas ja nahas.. Minu puhul on küll nii. Ja 10kg loeb väga palju kui oled ennem 10 kg kergem olnud. Esiteks mina näiteks jaksasin ka palju rohkem ja olin sotsiaalsem, sest oli rohkem enesekindlust.
Paks inimene ei ole kindlasti halvem inimene kui on sale inimene. Küsimus on ühiskonna suhtumises ja hinnangutes, mis antakse kedagi vaadates. Omast kogemusest tean rääkida, et mina olin kohutavalt ebakindel, negatiivselt meelestatud ja üldse rahulolematu inimene. Sõbrad on mul tänaseni enamjaolt need, kes olid siis kui ma veel 100 kg kaalusin. Ju ma olin siis ka ebakindla ja enda meelest inetuna piisavalt võluv inimene, et need sõbrad püüda. Aga täna tunnen ma end ka ise lõpuks selle inimesena, keda nemad nägid. Väga vahva, et sina olid ka enne 100% see, kes sa oled täna. Mina sisimas iseenda jaoks küll ei olnud, kindlasti ei ole ma ainukene, kes nii tundis/tunneb.
Sõpruse jms vaatenurgast loomulikult pole vahet – sõber oled ju inimese, mitte ta kilodega. Aga samas paksu inimese enda vaatenurgast tundub jumala loogiline, et kui oled pikka aega olnud teistest erinev (nt paks), siis enesekindlusele mõjub raudselt mega hästi, kui üks hetk sale(dam) oled. Ja kui inimene on enesekindel, siis tundubki maailm ilusam paik ja ta ise selle keskel üli õnnelik. Kuidagi nii.
Kui sinu jaoks seisneb ainus vahe selles, et kas sa poodi viitsid kõndida või mitte, siis on sul ilmselt enesekindlusega asjad parimas korras. Või väga paks nahk. Aga paljudel inimestel, puhtalt oletan, on kaalunumber ja enesetunne natuke otsesemas seoses.
Mul jah, on paks nahk. Või noh, ma ausalt vaatasin 111kilosena peeglisse ja mõtlesin, et ma olen niiii ilus. Samas vaatan praegu 69kilosena ka, et ma olen ilus. Ja vaatasin 57kilosena ka. Kogu aeg olen ilus :)
Ma ei hakanudki lõpuni lugema, muidugi on inimene õnnelikum, enesekindlam, kui talle meeldib oma peegelpilt, miks peab siis kohe midagi viga olema?
Minu meelest oled sa ka ilus ☺️
Minu vaatenurgast – kunagi olin ma välimuse mõttes palju-palju ilusam ja saledam, kui praegu – kaalusin praegusest ca 25 kg vähem.
Mis on muutunud – muutund on see, et ma ei ole iseenda välimusega rahul ja see tekitab minus trotsi. Ma ei ole rõõmus. Riided ei mahu selga. Vaatasin hiljaaega kapis riideid üle (et taaskasutusse viia) ja leidsin seelik usuuruses 36 – tee mis tahad, seda suurust ma endale enam selga ei saa vist kunagi. Küll aga tahaks saada riiete suuruse 38-40 peale, mis oleks normaalne. Jah, mu kogemused, teadmised ja sõbrad sellest ei muutu, milline välimus mul on. Aga mis muutub on minu enesekindlus.
Kaalu on aga raske teema – jah, muidugi ma tahaksin olla saledam, kergem. Liikumisega probleeme pole, ei ole raske, sörgin vabalt läbi kuni 25 km ja pole probleemi.
Aga see mis alaneda ei taha, on kaal. Ainuke viis kaalu kontrolli alla hoida on teha pidevat trenni ja jälgida mida ma söön. See aitas mul maha saada esimesed 7 kg, nüüd olen jälle köest lasknud, kuid tean, et pean piiri panema, k´muidu olen varsti jälle ligi 100 kg…
Tahaks ka ilusaid riideid selga osta ja mitte nutta poes, et jälle püksinööp kinni ei lähe. Pere on olemas, sõbrad ka, aga tahaks ka sisemiselt tunda end oma nahas hästi, sest praegu, ülekaalulisena ma end hästi ei tunne. Ja a ei suuda endale peegli ees öelda, et ma olen ilus, kui kõht on ees punnis ja rasvavoldid tajutavad.
Nii et jah, pean end trennilainele tagasi viima ja korralikumlat sööma hakkama
Noo, enda seisukohalt võin küll öelda, et ma tõepoolest olen nüüd – 13kg kõhnemana- palju õnnelikum. Ma suutsin ühe aastaga juurde võtta 20kg ning ma ei muutunud mitte ainult keha poolest, vaid ka enda olemuselt, iseloomult. Mul tekkiski konkreetselt deprekas sellest, et ma aina paisun ning see ajas mind veel rohkem õgima. Nüüd aga jõudis mulle mõistus lõpuks koju ning lõpetasin ära selle söön-kõike-mis-tahan elustiili. Jälgin korralikult, mida ma ikkagist suust sisse ajan, käin trennis (niipalju kui viitsin) ja ausalt võin öelda, et ma olen õnnelikum. Esiteks hakkavad mulle jälle mahtuma selga riided, mida viimati kandsin 11. klassis ning teiseks tunnen ma ennast palju enesekindlama absoluutselt igas situatsioonis.
Ma ei väida absoluutselt, et paksud inimesed on kehvemad kui normaalkaalus inimesed. Kui inimene on rahul oma kehaga, polegi millegi pärast põdeda, aga kui ikkagist tekivad kompleksid enda kehakaalu tõttu, tuleb ju midagi muuta, et elada rahulikumat ja õnnelikumat elu…
Taitsa nous sinu arvamusega!
Ma pole ülipaks olnud, küll aga ülekaaluline. Kui kaaluda julgesin, 65 kg. Enne seda üritasin vaikselt alla saada, seega pakun, et olin mingi 67-68.
Paljud asjad olid teisiti. Näiteks mäletan, et kõndisin seltskonnaga vanalinnas mäest üles ja üks tuttav naeris, et miks ma hingeldan. Pidevalt jäin maha teistest, sest oli palju raskem kõndida. No ikka raskem ju, kui 10 kg kukil. :D Tahaks olla terve, jaksata joosta-kõndida, teistega sammu pidada.
Samuti meenub suvi, hirmus palav oli. Kõik läksid ujuma. Mina ei läinud, sest ma nägin niiiiiii jube välja enda jaoks. Asi päädis sellega, et õhtul oli megapaha olla, sest teised jahutasid end vees, aga ma olin kuuma päikese käes.
Ei tahtnud mingeid ilusaid riideid kanda, kõik pigistas. Kandsingi paari lohvakat musta värvi kleiti põhimõtteliselt.
Lisaks pidevad märkused: “Issand, mis sinuga juhtus”
Ma olen niigi pisut ebakindel inimene, sina oled teistsugune. Aga see kõik muutis mu nii ebakindlaks, et ma ei tahtnud peeglissegi vaadata. Kaalulangusega tuli enesekindlus ja ei hoidnud end enam pidevalt tahaplaanile, üritades seinaga ühte sulanduda. Kui pildistati, ei läinud sujuvalt “vetsu” või “telefoniga rääkima”.
Enesekindel inimene on rõõmus inimene. :) Seega see, et oled endaga rahul, muudab väga palju. Vähemalt mul.
Mina vist isegi saan, mitte selles mõttes, et takka kiidaksin, aga neutraalselt pinnalt vaadates ilma oma seisukohta lisamata saan aru. Sest inimesed ongi erinevad. Millel ühe jaoks on suur kaal seda teine ei pane tähelegi. Mis ühe rivist täielikult välja viib või enesekindlusele põntsu paneb, see teisele kui hane selga vesi, vähemgi veel. Samas sellele teisele on jälle muud tegurid märkimisväärsed ja viimaseks piisaks karikas ja esimesele tühi koht. Lihtsam on mõista, kui püüda seda teha mitte läbi oma vaatenurga ja seisukoha.
Tere, ma arvan, et väga suurtel inimestel pole ka võhma oma lastega väga tegeleda, mürada, seigelda jne. Seega kaudselt on tõenäosus väga suure ülekaaluga olla halvem ema/isa (ei tähenda, et lapsi ei armastataks). Lisaks võivad osade paksude lapsed saada kaasa väga halvad toitumisharjumused, sest kuidas vanemad ikka paksuks on saanud, enamus ikka söönud ja vähene liikumine, need harjumused kanduvad üle ka lastele. Küll ju tänavapildis nähtud ülekaalulist ema surumas burksi ülekaalulisele lapsele. Seega ma arvan, et suures ülekaalus vanemad on vahel ka halvemad vanemad (alati on erandeid nii- ja naasuguseid). Edu.
Kui mina sale olin siis eriti mulle keegi tähelepanu ei pööranud.Ajapikku siis tuli kaalu juurde ( mitte,et oleksin tahtnud et juurde tuleks ) aga tuli ka inimene mu ellu, lihtsalt selleks , et ju oli õige aeg..eks oleks siis ka tulnud kui sale olin. Aga nüüd paksuna ma kuulen koguaeg kui kena ma olin kunagi, ja küll meeldisin ühele-teisele, aga mitte kunagi see välja ei paistnud ja õnnelik ma ei olnud. Nüüd ma aga olen õnnelik , sest minu kallim aksepteerib mind sellisena nagu ma olen .
Ma kaalun praegu 73,6 oma 162cm juures ja olen ka ikka koledalt ülekaaluline. Mulle meeldiks olla nii 60.
Ma ütlen ausalt, et olen kade peenikeste peale . Vahel ma ei tahagi kuskile külla vms minna kus ma tean, et mind ümbritsevad 50kilosed. Samas ma tean, et ma olen ilus, lihtsalt laisk praegu. Peenikeste elu pole ka kerge, kellel on salaja buliimia, kellel muu häda.
Hakkasin mõtlema…
Mul on ülekaalu 55 kilo. Kui ma olin 10 aastat tagasi 25 kilo kergem, olin ma sama optimistlik ja rõõmus inimene, kui hetkel.
Jah, on minulgi iseendaga rahulolematuid päevi, kuid see ei mõjuta mu sisemist iseloomu kuidagi. Ma olen olnud 10 aastat tagasi sama mis ma olen nüüd. Sõbrad on samad ja on uusi ka tulnud.
Jah, aastad ja elu muudavad inimest, aga ma küll ei saa öelda seda, et mu sisemine mina oleks õnnelikum olnud väiksema kehaga, kui hetkel. Ma hetkel ka õnnelik ja täis optimismi.
Jah, üritan tegeleda kaalu alandamisega, et peegelpilt iseendale oleks veel kenam ja saaksin poest hankida selliseid riideid, mida ma tõesti tahaksin kanda, aga see ei muuda mu iseloomu küll kuidagi.
Inimesel, kellel vähe enesekindlust, ehk see tõesti muutub sisemuselt? Ei tea…
Ma ise olen paks, aga ma ei tunne küll sõpradest puudust. Mind võetakse sellisena nagu ma olen. Ma ei hädalda, et ma paks olen, enda arvates olen küll ilus ja leian endale riideid selga (vahel tekib küll olukord, kus mingit riideeset väga tahaks, aga ei saa, sest selga ei mahu. Pole veel patja pisaraid langetanud) . mõni aasta tagasi füüsilist tööd tehes Soomes põllu peal kaotasin kõvasti kaalu ja sain kaalule esimeseks numbriks isegi 7. Ja siis sõbrad ütlesid mulle, et ma rohkem alla ei võtaks, et pontsakus sobib mulle. Ja näed kaal tuli söömisega tagasi, sest ma lihtsalt armastan toitu :D
Tean paari inimest kes on ka opil käinud ja minu arust ei ole nad muutunud, ikka on nad sama vahvad ja lõbusad edasi nagu nad olid ülekaalulisena. :)
MIna olen kaalunud 100kg ja pika tee läbinuna lõpuks 71kg. Õnneks olen ma olnud koguaeg enesekindel. Olin enda arvates ka 100kg väga ilus, tark ja osav :) Minu sõbrad on ka ikka samad. Kuid hämmastav on see ,et olen saanud endale nüüd niii palju nö uusi sõpru/jälgijaid. Mind paneb hämmastama, miks ma nende arvates nüüd kõhnemana parem inimene olen? Miks nad nüüd mind kummardavad, teretava, jutustavad, FB mu pilte laigivad ja instas mind jälgivad!? Vanad sõbrad ikka teevad ka nalja, et jumal kus Sa ennem olid, nüüd järsku tahavad kõike need tuttavad Su sõbraks olla/saada.
Aga kõhnem on parem olla,no tõesti on ikkanormaalne minna poodi ja osta riidedmis meeldivad. Ja usun,et kui oled läbinud suure muutuse ja saad palju heakskiitvaid kommentaare siis kellele ei meeldi kiitused ja tähelepanu? Ma ei hakka valetama, mulle see meeldib :)
Mind on ka selline asi juba pikalt häirinud. Siin tulevad esile inimeste lollid feikarusaamad:
1) oled paks, oled nõme, kao trenni higistama;
2) oled liiga peenike, vasik anorektik, mine sööma, sinuga ei julge end vabsjee näidata;
Sellised arvamused kalduvadki äärmustesse ning nii kurb on tõdeda, et lõppkokkuvõttes ei vaata keegi Sind (Ma ei räägi Sinust, Marimell vaid üleüldiselt :) ) sinu endana vaid sinu välimust, mille järgi julgetakse inimest radikaalselt hindama hakata. Samas keegi ei mõtle, et konkreetsele sildistatud inimesele meeldibki olla täpselt selline nagu ta on ning samas on ta üliõnnelik. Selles suhtes elame me vastikus maailmas.
Hah, paar koma jäi puudu, aga kiiruga kirjutasin, seega vist ei ole hullu. :D
Olen ülekaaluline ja seda terve elu olnud. Olen praegu kaalu alandamas, see pole minu puhul kerge, mõne puhul lähevad kilod ludinal, minu keha aga hoiab oma kilodest kiivalt kinni. Võimalik, et tegu on psüholoogilise probleemiga . Olen lugenud, et kaal võib püsida ja ei lange mingil moel, kui inimene vajab nö. kaitset alateadlikult. Siis tekibki rasvapolster ümber.
Olen selle jutuga siin üldiselt nõus, et inimene on inimene ja sõber on sõber. On minul sõpru nii 45 kui 100 kiloseid, kehakaal ei oma tähtsust siinjuures. AGA enda eluaegsest kogemusest oskan rääkida, et kaalust võib oleneda küll palju. Nimelt kui sul pole negatiivseid kogemusi, siis oled ilmselt nii priskema kui saledana üht viisi õnnelik olnud ja ei saagi aru, et kuidas saledam keha elu muudaks ja õnnelikuks teeks. Kuid mina olen jõudnud elus sinna punkti, kus ma kardan, olen ebakindel, ei taha kuskile minna, midagi avalikult teha jne. Sest läbi aegade kuuldud kommentaarid, vihjed, käitumine, pilgud jne jne, mis on kõik minu kaalust lähtuvalt mu pihta lennanud, siis see kõik on mind väga kartlikuks muutnud. Ja ma usun siiralt, et ma oleksin enesekindlam ja julgem , kui kehakaal oleks väiksem. Tean, kord olen seda kogenud kui kaal madalam oli. Olin liikuv ja julge. Praegu aga tahaks kodus peidus olla. Ja olgem ausad õpilased koolis on oiii kui õelad, isegi osad vanemad inimesed lasevad selliseid kommentaare kuuldavale ja kõike vaid seepärast, et oled füüsiliselt ümar. Ja mõned kodanikud ei vaevu isegi sulle tere ütlema. Selline on reaalne elu! Ning kui on olnud hetki kus olen tublisti saledam välja näinud, siis on paljud õelad paremini suhtunud. Eks me kõik oleme erinevad, kes ei pane üldse tähele haiget tegevaid sõnu, kes teeb enesetapu, sest ei suuda pingele vastu pidada. Mina ennast pean tugevaks, mu minevik on täis suuri katsumusi ja olen sellest läbi tulnud, olen elus :) Aga jah, see lömitamine on tugeva jälje jätnud. Olen praegu hea sõber ja kindlasti ka edaspidi. Kuid lihtsam ja õnnelikum olen kindlasti siis kui ma endale fotodel ka päriselt meeldin ja poest osta saan riideid, mis meeldivad ja kui inimesed näevad mind, mitte mu kehakaalu.
Kui küsida tohib, mis grupp see on ja kuidas sinna ligi saab. Olen samuti järjekorras ja heameelega loeks ja arutaks teistega kogemusi
Otsi foorumist üles :)
100% olen sellega nõus, et sõbrad nüüd tulla-minna kehakaalu järgi ei tohiks!
…aga veidi teise nurga alt…
…miks kaalu alandanud enda piltidega veidike eputavad? Nad on ju midagi saavutanud! Sellest ma saan aru. Kui sa ikka reaalselt teed midagi, et see kaal alla saada (toitud, treenid.. teed elumuutusi), las kaalualandaja tunneb end hästi :) Ega see ju liiga ei tee :) Siiski- niikaua, kui see jääb enda kiitmise juurde. Teisi sellepärast maha teha ja halvustada on inetu “näete mina sain, mis teil viga on”-stiilis.
…miks inimesed “paksu” ja “peenikesena” võivadki olla erinevad inimesed… eks nii ongi. Kui inimesel on sisemine ilu väga paigast ära võib see väljapoole kah kanduma hakata… misiganes nõrkused, viha, foobiad… pannakse end koju lukutaha, süüakse masendusest janiiedasi… peale seda võibki muutus tulla kaalu alandamisega… võetakse alla, tuleb enesekindlus, et üldse alla võtta peab inimene lõpuks enda eest hoolitsema hakkama ja endaga tegelema… nii peas kui mujal kehas… ja siis pärast lööbki end üles ja liigub rohkem ringi. Elu on ju ilusam nii :)
Igatahes Su postitus meeldis mulle väga! Maadlen ise ka siin lisakilodega (mida õnneks palju pole). Motiveerin end sellega, et kui veel umbes… 3kg alla saan, luban endale juuksurit ja uusi riideid …no olen siis pärast ju VEEL ilusam :D
Aga jh, töökoht sellest ei muutu. Aju sellest ei muutu. Sõbrad sellest ei muutu. Kaaluteema on minu arvates isiklik- sellest sõltub minu enesetunne- palju jaksan, kas valin riidesse pannes lõiget jmt (üks sõbranna nt, kes kaaluteemasid väga oluliseks ei pea ütleski mulle, et ta poleks uskunud, et mul 10kg lisaks oli tulnud :D …kui ei kanna nabapluuse ega väikseksjäänud riideid… ega see ju ei karju kellelegi näkku). Kellegi teise kaalu väga torkida ei maksa.
Siit kommentaaridest ju tuleb vahe välja: te räägite, et mure välimuse pärast teeb stressi jne. Põhiline – teie enesetunne oleneb teiste inimeste arvamusest ja tõenäoliselt kuulute ka ise nende hulka, kes hindab teisi välise põhjal.
Kui väline ei ole oluline, siis saadki ka paksuna õnnelik olla.
Nõus sinuga :)
Mina küll näiteks nõus ei ole. Mulle tekitab välimus (st hetkel 7 lisakilo) muret ja stressi küll, aga mitte sellepärast, mis teised minust arvavad. Mul endal on ebamugav, sest suurema osa oma elust olen seitse kilo kergem olnud ja 160 cm juures 7 kilo siia või sinna on ikka väga märgatav.
Ei, mulle pole keegi lähiajal paks öelnud… Mulle lihtsalt ei meeldi ülekaalus olla, sest mul on tunduvalt vähem võhma ja kapitäis riideid, mis selga ei mahu. Seega teen trenni ja toitun tervislikult, et kaalust alla võtta ja parema füüsisega olla ainult iseenda pärast. Ja praegu olles alla saanud väga lühikese ajaga üle nelja kilo, olen tõesti õnnelikum või rõõmsatujulisem, sest jaksan oma viiekuusega palju kauem jalutada jne. Ma kohe kindlasti poleks sada kilo kaaludes õnnelik, sest tõenäoliselt ei suudaks ma iseseisvalt kõndidagi. Mis elu see siis oleks? Õgin diivanil ennast suuremaks ja olen õnnelik, et mul on palju sõpru, kes mind veel paksemaks sööta aitavad? :D
Ei saa päris nõustuda. Ei loe ainult teiste arvamus. Loeb ka tervislik olukord. Rasune nahk, liighigistamine, jõuetus, emotsionaalne ebastabiilsus, see juba tekitab ebamugavust ka oteselt teistes. Iga normaalne inimene ei taha panna ei ennast, ega teisi ebamugavasse olukorda. Ja sellist inimest pole loodud, kellele mõne inimese arvamus korda ei läheks. Kogu maaailma arvamus ei lähe kellelegi korda. Piisab teinekord kasvõi ühesainsamast inimesest, ühestainsamat arvamusest. Kui me kõik pohhuistid oleks, siis poleks meil ju ilusaid hilpe, meiki, soenguid, hambapesu, hügieeni vaja. Ükspuha ju mis teised arvavad.
Ei ole nii.Mulle pole keegi kunagi öelnud halvasti,kui olin paks.Ma tundsin end haigena ja halvasti,see muutis mu õnnetuks..bussis sõites ikka tahtsid istuda,aga ei julgenud,et äkki ma ei mahu tema krvale või kui buss keerab – kukun maha..see oli ebakindlus..need vaid mõned näited paljudest.
Ka mina olen 20 kg alla võtnud. Ja ma võin kindlalt öelda, et ma olen palju õnnelikum, kui ma olin 20 kg raskemana. Mul jäi pool oma lapsepõlve sellepärast elamata. Teised lapsed narrisid, ise olin õnnetu, normaalseid riideid ei leidnud. Kogu selle jama pärast mäletan ma lapsepõlvest peamiselt ainult halbu asju. Kõigil teistel oli poiste tähelepanu ja heakskiit ja siis olin mina. Paks. Keegi ei vaadanud ega huvitunud, vaid põlati. Muidugi, kui praegu mõtlen, siis ei ole see tähelepanu nii oluline, aga teismeeas oli. Võibolla olen ka sellepärast üsna kinniseks “kasvanud”. Igatahes on ülekaalulisus suure jälje jätnud.
Ma ei kujutaks oma elu ette, kui ma ei oleks tol ajal midagi ette võtnud. Kui ma oleks ikka paarkümmend kilo või isegi rohkem raskem. Ma oleks õnnetu, maenduses ja ebakindel. Võibolla see ei paistaks minu olemuses nii väga välja, kuid sisemuses see lihtsalt muserdaks mind järjest rohkem.
Võin kindlalt öelda, et ma olen palju õnnelikum peale kaalukaotust. Ma olen palju enesekindlam, julgen öelda, mida arvan ja julgen tegutseda. Ilma, et peaksin iseennast häbenema.
Ou, Mari-Leen, kuule seekord ma ei suutnud su postitust lõpuni lugeda… Loomulikult on ajuvaba, kui inimene vajab enesekindluse saavutamiseks juuksepikendusi, kunstküüsi, solaariumipäevitust (paraku ka väga paljud sellega oma enesekindlust tõstavad!), AGA kehakaal ja oma keha tunnetamine on ikka väga enesehinnanguga seotud. Kui inimene TUNNEB ennast õnnelikumana, siis see ei tähenda, et ta oma töös kvalifikatsiooni mõttes järsku parem on, aga ta teeb kindlasti oma tööd parema meelega. Mina ei ole kunagi paks olnud, aga kujutan ette, et kui inimesel on 50 ülekilo, siis NÄITEKS (lihtsalt üks näide) igahommikune ärkamine ja riiete valimine ja tööle minemine võib inimese täiesti masendusse viia, ta ei tahagi ärgata, kuhugi minna. Trepist ka ei jaksa kõndida jne jne. Ning muidugi, kui see 50 ülekilo läinud, on inimene õnnelikum. Juhul, kui ta probleem olid need ülekilod, mitte midagi muud eks. Eksmeest need ülekilo kaotamised vb tagasi ei too, kui hoopis SEE probleemiks oli :D Aga see, et SINA oled olnud ka ülekaalulisena rõõmurull või pohhuist (ma ei tea tegelt, kas oled :)), ei tähenda veel mitte midagi. Oma kehaga on inimene ikkagi VÄGA seotud ja ülinormaalne on tunda end õnnelikumana, kui ta oma 50 ülekilost lahti saab :) Kas Sina siis tõesti ei tundnud heameelt? Või häirib sind sõna “õnnelik”? Et peaks mingit teist sõna kasutama… Mõte jääks ju ikka samaks.
(PS: ma kuidugi ei tea, mis seal pildi all veel kirjas oli ja mõnikord tunduvad osad tekstid tõesti ikka tõeline ila ja hoopis see ajas närvi).
Täitsa õige jutt.
Tere,
avaldan ka siis oma mätta otsast mõne mõtte.
Kui keegi mainib, et on pärast kaalulangust õnnelik, ei pea ta silmas seda, et teised oleks kehvemad, vaid seda, et ta isiklikult on saavutanud suure edu oma elus. Kehakaalu langetamine on aeglane ja püsivust nõudev tegevus. Kui alustad langetamisega, siis kaal ikka tõuseb inertsist edasi. Seejärel kui langetab pikemalt siis keha üritab säilitada kaalu. Ja kui vahepeal püsivus uuesti ära kaob, siis tehtud töö läheb üsna kiiresti kaotsi. Uhkus oma kaalulangusest on pigem sarnane oma elutöö eduga. Umbes nagu see moment kus laps teeb esimese sammu või kui paned viimase punkti oma raamatule. Sellega ma usun keegi ei taha kellelegi teisele sihilikult tuska teha.
Kaalu langetamisega tihtipeale üritatakse leida omasuguseid- annab uusi tutvusi juurde. Annab ka elule midagi juurde.
Ja üldiselt, ega väga seda kaalunumbrit väga taga aetagi, ikka neid hüvesid, mis kaasneb kaalulangusega- mahud riietesse, kiidetakse, suudad kergemini liikuda, suudad end distsiplineerida ja oled seetõttu edukam (mitte ainult kaalulangetamise juures).
Kuna põhjuseks miks kaal tõuseb on enamasti tegu toidumis sõltuvusega (magusasõltuvus), sest viimane tegevus on ju tegelikkuses naudinguallikas, siis olgem ausad, enamik sõltuvusest vabanejad armastavad rääkida, kuidas nad oma sõltuvusest lahti said. Ma ei räägi siin juures teise äärmusesse minekust vaid, tees “tervislikuma” eluviisi poole.
Rääkides paksude teisest äärmusest, siis on mul kurb meel vaadata neid kleenukesi noormehi ja neiusid, kes ühel päeval lapsi hakkavad saama. Endal pole vaat, et midagi luudel, kuidas siis tulevane laps tulevaselt emalt kõik vajaliku peaks saama. Eriti veel tänapäeval kus arstivisiitidel iga lisakilo, mis sa raseduse ajal liiast kogud, on tabu.
Kuigi tuleb tunnistada siis õnneks võtavad naised suhte alguses harilikult juurde. Kaob ära see ühiskonna survestus, et pead olema nagu pilbas.
Ise olen kaks korda järjest kaalu langetanud- jõudsin normaalkaalu ja jäin rasedaks. Langetasin, kuna mulle meeldib liikuda, ja kui liikuda ei saa, muutun kurvaks. Olen ekstravertne inimene. Kaalulangus on minu jaoks kõrvaline, pigem nagu lisaboonus. Inimesed armastavad mind millisena tahes. Aga selle kerge liblika kombel lendlemise tunde tahan tagasi saada. Seda tunnet tunneb vaid see, kes on kord ülekaaluline olnud ja end raskena tundnud. Seda tunnet, et oled kerge. Ma ei tunne end seepärast inimesena ei paremini või halvemini. Suhtlen kõikide inimestega lahkelt, sest soovin, et minugagi nii käitutaks.
Ma olen kogu elu paks olnud. No ja siis? Ses suhtes, et neli aastat tagasi kaalusin alla 100kg ja nüüd olen seal 120kg ringis. Mis on mu elus siis muutunud nende nelja aastaga? Ma sain lapse ja läksin mehele. Olen oma abikaasaga koos elanud ja ta on näinud mind järjest suureneva kaaluga ja kuigi ta teab, et ma näen reaalselt vaeva, et kord jälle kõhnem olla, siis ta ei tee sellest numbrit. Ja mina ei tee sellest samuti numbrit. Muutunud on ka see, et ma naudin elu rohkem, väärtustan lähedasi rohkem. Aastatega on läinud seks paremaks ja tunnen end ja oma keha paremini. Mis sest, et seal on 220 volti.
IQ ei ole kahanenud ja sõprade arv samuti mitte. Abikaasa kannab mind jätkuvalt kätel, kuigi tema välimusega mees võiks saada ükskõik, millise naise.
Loomulikult on olnud neid hetki, kus olen põdenud kaalu pärast. Näiteks 12 keskkooliaastat, kus mind kiusati. Mingi hetk aga kasvatasin iseloomu. Nüüd vaid hooti morjendab mind mu kaal ja see on seotud sellega, et kõhnadele tehakse nii ilusaid riideid ja neisse ma ei mahu, veel :)
Sinul on vedanud. Ka Marileenul on vedanud, te olete mõlemad säravad isiksused ja enesekindlad. Ilmselt on ka meesteosas vedanud, et olete leidnud need, kes teid armastavad sellistena nagu te olete. Kahjuks kõik paksud ei ole samasugused, samasuguse suhtumisega ellu. Kõigil sõltub sellest kust nad pärit on, kust nad tulevad. Mina nt olen oma elus palju “peksa” saanud kaalu teemal. Päris põnnist saati, mulle on tehtud selgeks, et ilus=kõhna ja seda nii kodus, kui ka kodust väljaspool. Ma olen alles viimaste aastate jooksul hakanud endaga tööd tegema, et sellest välja rebida. Nüüd olen kirurgi konsultatsiooni ootel, sest lõpuks selgus ka põhjus miks mu üle kaal on (ma olen sinu maksimukaalust Marileen u 70kg veel raskem). Psühholoogiliselt on veel raskem olnud peale seda, kui ma põhjuse teada sain, sest ma olen eluaeg võidelnud sellega, et ma pole end suureks söönud, nüüd kui arst ütles, et mul on teatud põhjus selleks, siis leidub ikka inimesi, kes suudavad ka selle vastupidiseks keerata a la loll kes põhjust ei leia. Väga keeruline on mitte seda võrdusmärki kõhna=normaalne vahele panna, kui sa oled eluaeg kuulnud söögialla ja peale, et sa oled ebanormaalne. Ja kerge on öelda, et ära kuula. Kuulad küll, lapsena kuulad, täiskasvanuna kuulad aga annad aru, et inimesed on rumalad. Minul ei ole last, meestega nüüd otseselt ei kurda aga ilmselt oleks ma ammu abielus ja lastega, kui ma nii suur ei ole. Mina näen seda põhjust kaalus kahjuks. Inimesena olen endameelest tore ja toredamaks muutun, averiin ehk oskab paremini öelda. Süüdistada otseselt kedagi ei taha, kuigi vanemana ütleks, et tegelt annab väga suure panuse see keskkond kus sa elad ja üles kasvad. Kui ikka lapsele sisendatakse, et ta on ebanormaalne juba kodus, rääkimata välisest keskkonnast, siis sellest mõtlemisest lahti saamine on keeruline. Sa annad endast parima, et olla üle. Sa tegelt oledki aga muru tundub alati rohelisem eks :) Hetkel olen ma sealmaal, et ma näen, et väiksema kaaluga on elu parem, ma lihtsalt jõuan rohkem, ma tahan jõuda rohkem ja pigem ma mõtlen nii, et kui kaalu normi saan siis on minu välimine mina lõpuks minu sisemise minaga lihtsalt lõpuks parlonksis (on taoline sõna vist:P) :) päikest!
See, et inimene on õnnelik oma uue ja ilusa keha üle on ju mega tore. Kedagi paremaks inimeseks vaevalt kehakaal teeb ja kaalunumbri järgi sõpru valida oleks laus lollus.
Mind häirib KOHUTAVALT, kui öeldakse, et näe ta näeb nüüd nii kena välja, kuna on kaalust alla võtnud…või siis küsimus, et sa näed hea välja, kas sa oled kaalust veidi alla võtnud? :O :O Milline see inimene siis koguaeg ennem oli? Kole ? Mulle ei mahu pähe miks ainult peenike on ilus? Tõesti ei saa aru, sest olen ma paks või olen ma peenike ikka olen ma ilus ja teised on ka ilusad inimesed. Isegi siis kui nad ei ole peenikesed. Tegelik ilu tuleb ju enesekindlusest ja enesearmastusest. Lihtsalt me kõik ei suuda olla paksuna enesekindlad.
Mingil määral nõustun sinuga, mingil määral mitte. Võtsin hiljaaegu kaalust alla, mitte palju numbri kohapealt, aga kui võrrelda pilte, siis on ikka väga hästi aru saada. Ausaltöeldes olin mina küll sisemiselt hoopis teine inimene kui eelmine aasta 10 kg juurde võtsin . Ma ei olnud kunagi nii palju kaalunud ja nii pontsu välja näinud. See tekitas minus täieliku enesekindluse languse ja ma löpuks ausaltöeldes istusingi oma toas ja söin ennast paksemaks ja nutsin samalajal. Jah see tundub väga lapsik jne. Aga ma olin nii masenduse ja vihane enda peale . Löpuks olin lihtsalt nii vihane, et hakkasin trenni tegema ja toitumist muutma. See oli raske ja muidugi tahtsin tulemusi kohe, aga nagu köik teavad ühe trenniga köhnaks ei saa. :D Aga ma ei andnud alla ja nüüd olen need kilod enamvähem maha saanud .. Toitumine on nii ja naa .. Ikka üritan parandada .. Samas üritan jooksmas käia ja lihaseharjutusi ka teha :) Mina ütleks küll, et minu oleku on see köik paremaks teinud. Energiat on rohkem, ma suudan hommikul varem ärgata. MA suudan öelda ei magusale ja rämpstoidule, vahel ikka luban endale, aga oluliselt vähem kui varem. Ma tunnen ennast enda riietes paremini ja OI mis rööm oli eile ühed oma teksad ära visata, mis kukkusid mul peaaegu jalast ära . Need köik asjad teevad mind palju rõõmsamaks .. vbl sellepärast et ma suutsin ennast käsile võtta .. aga samas kui inimene tunneb ennast paksukesena hästi, siis las ta olla .. Minul vahetpole palju keegi kaalub, köige tähtsam on ikka kuidas inimene iseennast tunneb ja muidugi, et tervis oleks korras .. niikaua on köik super ju :) Tean nii möndagi kogukamat inimest kes endaga ülirahul . Aga mina ei ole paksemana endaga rahul. Selles ongi see vahe :) Kes kuidas ennast paremini tunneb . :)
“Muutunud on vaid see, et tänaval keegi selja taga ei kraaksu, et „vahi paksu“ ja poes ei pea sa minema enam „suured suurused“ vahesse ja sa võid vabalt poest koju jalutada. Thats it!”
Päris kibe arvamus. Trenni ja tervislike eluviisidega võib-olla muutub pealtnäha ainult inimese füüsiline välimus, aga tegelikkuses on sisemised muutused, mis inimese maailma muudavad. Pikaaegsed sihtmärgid, kõva töö ning lõpuks tulemuseni jõudmine tekitab ilmselget rahulolu. Kõige selle ning ka lihtsalt trenni tegemisega kaasneb rõõmutunne, kõrgenenud enesekindlus ning läbi selle ka helgem tulevikuvaade. See kõlab kui bullshit ainult nendele, kes seda tõeliselt kogenud ei ole.
Kui sa lähed noa alla ja siis järsku annad teada, et sa oled uus inimene, on lugu muidugi erinev. Sa maksid mingi teenuse eest, aga igasugune sisemine areng selle juures jäi ära ja sa oled samasugune kibestunud/masenduses inimene edasi. Viimane neist on lihtsalt eeldus, inimestega juhtub nii, kui nad ei vasta ühiskonna standarditele. Nad tunnevad ennast vähemana. Kui see sind PÄRISELT mingil tasemel ei puuduta, siis sa ilmselt lihtsalt valetad iseendale.
Hmmm, ma olen nii nõus Reiko kommentaariga.
Jätkusuutlik inimene vajab stabiilse rahulolu säilitamiseks eesmärke ja saavutusi mille nimel pingutada ja töö iseenda keha paremaks muutmise nimel kuulubki samasse valdkonda. Jah, see rahulolu mis saavutatud peale pikka tööd ja pingutus ongi õnn. Eriti kui sa teed seda eelkõige iseenda jaoks ja oled ise tulemusega rahul.
Mina olen ka ülekaaluline ning leian, et olen ilus. Päris 100% enesekindel küll pole, aga selle enesekindlusega oli mul probleeme ka siis kui ma mitukümmend kilo kergem olin. Tunnen vahel end ebamugavalt oma kehas, aga sellepärast ma ei pea end koledaks inimeseks. Jah, vahel on mõõne, kui arvan, et ma olen täiegaaa paks ja ilge elukas ikka. Et miks ma pean nii lödev tegelane olema, et järjepidevalt ei tegele asjaga. Tavaliselt tekivad need hetked siis, kui kuskile minek on ja midagi ei istu ilusti seljas. Või poes riideid valides. Aga see läheb üle ja elan jälle oma ülekaalulise elu edasi.
Olen alati mõelnud, et pigem olen selline nagu praegu ja päris sõpradega, kes hindavad mind sellisena nagu ma olen. Kui et olen peenike ja välja ilmuvad inimesed, kelle standarditele ma enne ei vastanud, aga nüüd sobib enda seltskonda võtta küll.
Kest mis mind ümbritseb ei tee mind halvemaks inimeseks, kui seda on peenikesed inimesed. Ma tahan ka olla armastatud ja inimestest ümbritsetud, mitte eemale tõrjutud, sest mu riidenumber pole 36.
Muidugi ma tahaks poes käies riideid valida, ilma et peaks enne vaatama, kas üldse nii suuri numbreid müüakse. Et ma ei hingeldaks, higistaks ja näost punaseks läheks pingutades. Et ma ei peaks terve elu võitlema kaaluga. Aga ma pole sündinud sellise kehaga ning kuna praegu olen ma ümar ja pehme nagu pontšik, siis parem sõlmin rahu oma kehaga, ei aja teda stressi ning nii on lihtsam pekkidega võidelda, kui keha pole stressis ja pidevalt vaenujalal iseendaga.
Oma mehega tutvudes kaalusin 15 kg vähem, kuid ta armastab mind ikka sama palju ka praegu, mu vanemad armastavad mind, mis sest, et ma nooremana olin saledam, ka mu sõbrad, kes on kõiki neid etappe näinud. Keegi ei ole mulle selga keeranud kaalu pärast. Mina olen ju ikka mina. Ümbritseda end inimestega, kes armastavad sind just sellisena nagu sa oled, mitte ei löö sulle käega mõne lisakilo pärast.
Tean, kui raske on end käsile võtta ja kui palju tööd peab ära tegema, et kaal hakkaks langema. Kuid selle nutmise ja ebakindluse tekitame me enamus juhtudel endale ise. Laiskus, valimatult söömine jne. Tean seda kõike. Aga see nutmine, et ma olen nii paks ja riideid ei mahu selga jmt, ei aita. Nii ei kao need lisakilod kuskile.
Kui oled ikka oma kehas väga õnnetu, leia tuge lähedastelt, koos on ikka kergem, kui üksi rabeledes.
Sa oled ilus just sellisena nagu sa oled! Pea püsti! ;)
Kuld,Lihtsalt Puhas Kuld
Oehh…See ülekaalu teema on alati olnud keeruline ja kindlasti ka jääb selliseks.
Mari-Leen, ma olen 110% nõus, et inimene ei pruugi sellepärast paks olla, et ta ainult kodus istub ja magusat sööb. Palju muid põhjuseid võib olla nt. antibeebipillid, haige kilpnääre, depressioon jne. Kahjuks enamus inimesi ei mõista seda. Paksud mõistetakse väga lihtsalt hukka ning arvatakse, et nad on lihtsalt laisad.
Mina ise olen tugevalt ülekaalululine. Nüüd jälle võitlen sellega. Aga enda, mitte teiste pärast. Tahan olla enesekindlam ning õnnelikum ja tean, et kaalulangus seda teeks. Teiste arvamus ei häiri sugugi nii palju, kui see, et raske on liikuda, ajab hingeldama ning see, et ma ei saa poest osta riideid, mis mulle päriselt meeldivad vaid pean valima need, mis selga mahuvad. USA-s elades oleks seda muidugi palju lihtsam teha, aga meil Eestis on no väga keeruline ning tihti lausa võimatu. Ka tööd leida on ülekaalulisena palju keerulisem, kuna samamoodi arvatakse, et see paks ei jaksa… Ja mingite asjade puhul nii ongi. Samas leian, et naeratav ning tore inimene olen ma ikkagi. Samuti olen hea kuulalaja, viisakas ning sõbralik. Ehk siis tegelikult on kõik olemas, mis minu alal vaja. Kaasaarvatud kogemus. Kahjuks siiski väga tihti mu ülekaalust edasi ei nähta.
Lisaks sellele viib ülekaal nö. surnud ringi- mida rohkem on ülekaalu, seda raskem on liikuda ja mida raskem on liikuda, seda vähem tahad seda teha. Mida vähem liigud, seda rohkem tuleb kaalu juurde…
Kokkuvõttes oleksin jah väiksema kaalunumbriga palju parema tervisega, enesekindlam ning seega ka oluliselt õnnelikum.
Pole vist eluilmas kuskil võõras kommentaariumis kaasa löönud, et kaotanud neljandiku oma kehakaalust.. siis võin samuti öelda, et pigem läksid minu juurest koos nende 25 kiloga minema ka omajagu enesekindlust, mis asendus enesekriitikaga. Ja sellest on hulka raskem lahti saada kui kotitäiest pekist..
Mina olen see “sale” inimene siis ja toon välja põhjused, miks mina tüsedamate inimestega ei lävi. Ma olen väsinud kuulamast mingeid etteheiteid oma saleduse kohta, mida võib tüsedatelt tihti kuulata, nagu sale oleks patt olla. Minul ei ole see lihtsalt tulnud. Teen umbes 5-6x nädalas trenni ning ei luba endale igasugust rämpsu ning kui peaksin mingi rämeda burksi asemel salati valima… ma ei jõua neid pilkeid ära kuulata. Samuti kusagil sünnipäeval, kus viisakalt keeldun tordist, sest pole suur magusa sõber, siis jällegi pilked “oled mingi dieedil väää?”. Lisaks ei jõua ära kuulata virisemisi teemal “ma olen niiiiii paks” ja näha kuidas nad siis endale veel ühe tüki kooki kerre keeravad. Veelgi… kui jalutamas käin, siis tahaks tempokalt liikuda (mitte vaid jalutamas, kasvõi poodides) ja kuidas seda teha kui üks ähib ja puhib sinu kõrval nagu surm oleks silme ees. Ei ole patt olla sale! Mina teen trenni ja näen vaeva selle jaoks ning ei taha ennast selle pärast halvasti tunda. Sellepärast pigem väldin tüsedaid sõbrannasid.
Jaaaaa! Jaajaa! Olen nii nõus!! Olen seda kõike enda peal kogenud.. Paar nädalat tagasi koolis olles kysis yks tysedam meesterahvas, et kas sooviksin võileiba, ma muidugi keeldusin. Siis kysis kohe: “hoiad figuuri v??” Tahtsin ta pikalt saata, aga ei hakanud torkima ..
Aga k6hnana ongi ju inimesed enesekindlamad ja ka ilusamad! :)
No mina leian, et kui inimene saab kaalukaotuse läbi juurde enesekindlust, siis see võib küll päris palju elu muuta. Inimene tahab rohkem vb väljas käia, suhelda, leiab uusi sõpru, saab mehe/naise või midaiganes. Kõik ülekaalulised ei ole endaga rahul nagu seda olid sina ja jätavad palju asju ka tegemata. Loodan et said mõttest aru
Ma loen Su blogi, aga ei ole kunagi kommenteerinud, aga täna tunnen,et vot võiks.
Ma olen nõus, et ega sõpru ja tuttavaid ei saa valida nende kehakaalu või välimuse pärast. see on ju absurd. Aga olemas on igasuguseid veidra mõttemaailmaga inimesi.
Küll aga ma usun,et enesekindlust saavad enamus kaalu kaotajad kuhjaga juurde. Oskan seda ka enda pealt rääkida. Ma ei ütleks, et oli megasuur, aga oma kasvu kohta oli mul materjali küll ja peale. ( saad jälgida ja lugeda minu blogist) ma sain kuhjaga enesekindlust juurde,sest tänaseks olen ma heas vormis ja liigun fitnessi valdkonda. Ma usun,et ka sina said, on ju hea tunne minna poodi ja mitte valida neid XL jne suurusi!?
Kuigi ma tean ka neid inimesi, kes kaotasid kaalu ja muutusid ülbeks ja üleolevaks teiste suhtes, kes olid keskmisest suuremad, unustades ära, et nad ise veel mõni aeg tagasi ka suuremad olid.
Ei tasu närvi minna sellepärast, et Sa ei saa aru, kuidas teistele mõjub kaalukaotus. See, et see Sinu elu ei muutnud, ei tähenda, et teiste elu ei muuda. Minul isiklikult oli küll väga raske ülekaalulisena sõpru saada. Inimesed on siiski väga kriitilised ja seltskonnas olin ma alati viimane, kellega juttu tehti. Igatahes olen palju õnnelikum ja enesekindlam peale kaalukaotust.
kiidan vastuse eest.
Milleks selleüle närvi minna?
Muigama paneb see et sinu tekstis :”me mõlemad oleme opil käinud, ei ole midagi muutnud”
tekitab küsimus,et miks sa ise opil käisid siis??teades et midagi ei muutu sinu elus-peale kaalu languse(vist)
Õnnelik-See on vb sama hea võrdlus kui soenguga..juuksur teeb soengu v värvib su juukseid aga juustevärv pole selline nagu sa sisimas lootsid..on’s kas liiga tume v hele-sa oled õnnetu aga lepid. kui aga tulemus on ”VAUU” siis särad nagu täht ja liigud ka rohkem väljas+soovitad salongi ka tuttavatele. Kaaluga sama asi.
Küsi parem ÄGEDAM küsimus” miks Anna jäi Tartu rongi alla”?? Miks just Anna?Miks mitte Kati v Mari? Miks just rongi alla?Kas mõrv v enesetapp v õnnetus???
Käisingi opil sellepärast, et ma ei saanud enam poest riideid ja liikumine oli häiritud, see muutuski paremaks. Aga minu sisemus ei muutunud. Aga ma võin seda sadaviiskümmendkorda kirjutada, kui inimene ei vaevu mõttega lugema, siis ta ei saagi aru, mida ma öelda tahtsin.
Ma olen kaa opil käinud… Ja ma ei ütleks küll, et Ma nüüd õnnelik sellepärast olen, et kaalu alla võtnud.
Ligi 13 aastat tagasi kaalusin ma kah samapalju, kui praegu (+/- kg). Ei olnud ma siis kaa “õnnelik”.
Jep.. Tähelepanu sain vastassoolt igast suunast… ja saan nüüd jälle.
Tõelised sõbrad olid siis, kui olin peenike… olid siis, kui olin 117 kg ja on ikka veel, kui jälle kaalun 70+ kg.
Muutunud on opiga see, et mees armus minusse uuesti… poest saan riideid ning tervis on ikka oluliselt parem – jõudu rohkem jne.
Hulluks ma sellepärast küll minema ei hakka. Mõni, kes palju kaalu kaotab, ta nagu elaks esimest korda. Just see, et vb saavad rohkem meestelt tähelepanu, ostavad riideid, mida on alati tahtnud kanda (PS! Enamasti olen täheldanud, et need neile ei sobi aboluutselt.. aga nad ise seda ju ei näe) .
Õnnelikud ja õigustatult on vb need, kes seal pole saanud rasestuda ülekaalu tõttu ja nüüd neil on see õnnestunud.
Ma ei saa aru, mis sellest halba on, kui inimene on õnnelik on saavutuste üle, aastaga üle 50 kilo, see ongi väga hea saavutus ja tulebki õnnelik olla. Samamoodi võiks sama moodi halvasti öelda sellele inimesle, kes on õnnelik, et saavutas karjääris midagi või õppis uue oskuse selgeks. Ausalt naeruväärne teise õnnetunde peale niimoodi tuuri minna. Selleks ju sellised grupid ongi, kus saab oma rõõme, saavutusi jagada.
Mina näen asja nii, et kui paks võtab alla, siis ta ongi õnnelik. Õnnelik, et ta on nüüd kõhna, et ta jõuab jalutada poodi, et ta jõuab lapsega rohkem ja aktiivsemalt mängida, et ta saab osta poest peaaegu kõike ning ei pea otsima neid XXXXXXXXXXXXL suurusi. Kas sina siis ei mõista seda?
Jah, inimene on sama, tal on samad sõbrad, sama töö ehk materiaalne pool on sama. Aga inimene tunneb ennast sügaval sisimas paremini. Kust sina tead, mida see inimene endast enne mõtles, kui ta 50kg alla võttis? Äkki ta põlastas end peeglisse vaadates ja oli mega ebaenesekindel ja nüüd ta naudib iseennast ja oma peegelpilti ning enesekindlus sellega kasvas tohutult.
Sa põhimõtteliselt seletasid vastuse postituses ära ja siis toppisid lihtsalt mingit paska juurde :D Aga sa ise polnud siis õnnelikum, et saad osta väiksemas suuruses riideid ja jaksad ilma vaevata poodi kõndida jms? Ma saan aru, et sinul jah enesekindlusega probleeme pole, aga katsu sellest ka aru saada, et sina oled hoopis teistmoodi kui teised inimesed. Sa oled julgem, enesekindlam, otsekohesem kui enamus meist. Katsu aru saada (pole sugugi halvaga mõeldud).
Mind jälle häirivad need piitspeenikesed piigad,kes ütlevad,et nad on paksud,minu arust on see eputamine
Minu kaal hakkas alanema siis, kui oma mõttemaailma muutma hakkasin. Võin öelda, et olen seesmiselt kindlasti teistsugune, kui 25 kilo tagasi. Nii et kõiki ei saa võtta ühe malli järgi.
Suhtutakse ikka teistmoodi. Mina näen paksu inimest kui tahtejõuetut ja töötajat valides eelistaksin võrdsete vahel valides saledat. Kui isegi oma tervisest ei hooli, siis millest inimene veel hoolib? Mugavus ja laiskus. Ei sobi kui jutt on tööst.
Naljakas, et sa näed paksu sellisena – miks sa arvad, et ta on laisk ja ainult sööb kodus? Kas sa ei mõtle, et see võib olla tingitud mõnest haigusest vms? Kurb, et inimesed sellised on ja inimeste puhul ikka ja alati ainult kaalu näevad..
Harva on siiski haigusega tegu. Kui 20-aastane inimene kaalub 130 kg ja ei saa lamavast asendist abita püstigi, siis on ikkagi eneseaustusest puudu. “Võta end kokku ja söö vähem, kallis!” tahaks talle öelda. Sul on ainult üks elu ja ainult üks keha. Ära tapa ennast.
Sa ei saagi aru, kuna oled alati olnud enesekindel ja endast hästi arvanud. Aga on ka teistsuguseid inimesi, selliseid, kelle elurõõm ja enesekindlus ongi otseselt seotud just kehakaaluga. Ja kui Sa seda ei mõista, siis ilmselt ei hakkagi mõistma, lihtsalt võta teadmiseks ja lepi sellega.
Vaat, see, et selline jutt purskus sinust välja, seda võib nimetada kah emotsionaalseks ebastabiilsuseks või hormoonide ebastabiilsuseks. Ega ennevanasti õpetatud nii pakse kui peenikesi, et loe enne kümneni ja siis ütle. Mina räägin mõne inimese, kelleks ei ole mina ise, maovähenduste põhjal. Kui sa oled olnud aastaid ülekaaluline, sa tõesti lepid endaga, vähemalt teiste jaoks näib see nii, miks muidu üldse tehti maovähendus, kui ollakse endaga rahul? Ei teagi kust alustada. Kas sa kõhnana oled näiteks parem naine. (me ei räägi siin siiski alakaalulistest, vaid tavalisest normaalsest alla 100 kg naisest.)Jah oled, sa oled enesekindlam, sa lähed rõõmuga oma kaasaga välja ja tunned isegi kadedaid pilke rõõmuga. Mis siis, et nad aimavad, et on käidud maovähendusel. Riided, emotsioonid, isegi tantsida jõuab kaasaga, mis varem ei olnud eriti mõeldav. Mingeid õõtsumislugusid ehk ainult. Muidu oli peale teist tantsu juba kuulda kohutavat hingeldamist ja märgata kohutavat higistamist. Kaasa ulatab su ümbert kinni võtma ja naeratus tema näos reedab siiski pigem rahulolu. Ja kui polegi kaasat ja käingi väljas meeste pilke püüdmas? Ja sa ei saa ju väita kõikide meeste nimel, et neid kõiki huvitab ainult seks? Ja mis siis kui huvitabki? Äkki huvitab mind ka, kuna ülekaalulisena ja vallalisena on see väga harvaesinev nähtus. Tohutult hea on tunda endal kellegi ihalevat pilku. Emotsionaalselt väga head enesetunnet tekitav. Ja seks on kahe inimese vaheline kokkulepe ja väga oluline elu osa. Tahaks äkki muudki elus proovida kui koerapoosi ja misjonäri. See lihtsalt 1 näide. Parem ema? Kindlasti kui on väikesed lapsed. Esiteks tegime juba selgeks, et energiat on rohkem ja liikuda jõuad rohkem. Saad lastega avalikku randa minna, nii et keegi silmi peast ei punnitaks ja lapsed ei peaks piinlikkust tundma. (eriti just sellised eelpuberteedilised lapsed).See juba on tohutu emotsionaalne rõõm iseenda jaoks. Jõuad palli mängida, joosta, ujuda, kelku vedada, võidu vihma eest koju joosta. Enne polnud see väga võimalik. Juba see teeb minust lastele parema ema. Kui ikka kaugele järgi hüüda lastele, “Oodake mind ka.”
Parem töös? Absoluutselt. Kui sul on seisev töö, on tohutu vahe, kas seista jalgadel kogu päeva 130 kg-ga või 80-ga. Ja miks sa ei taha uskuda inimest, kes ütleb, et peale kaalu kaotust on ta õnnelik? Tema on oma õnnevalemi selleks eluetapiks leidnud ja äkki aitab see õnnelikum olemine ja rõõm ja enesekindlus teda elus jälle sammu edasi. Oled äkki kuulnud sellisest energiaseadusest, et mure tõmbab mure ligi, õnn tõmbab õnne. Igal inimesel on erinev arusaam õnnest. Kel maja, kel laps, kel uhke auto, kel väiksem keha. Siis võiksime ju küsida kõigilt õnnepüüdlejatelt, et kui maja saad oled parem inimene? Või kui auto saad oled parem inimene? Või kui kaaslase leiad oled parem inimene? Et kas enne olid siis tükk sitta? Vaevalt, et antud kaalukaotajad siin kontekstis, teisi õnneihalejaid tükiks sitaks nimetab. Sinus puudub millegipärast tolerants? Pead ilmselt endalt küsima, miks?
Parem sõber. Olen! Sõbrad on kustsunud mind kaasa korduvalt igasugu üritustele. Nendes polegi asi. Igakord tunnen end sisemiselt ikkagi teistest erinevana. Ei ole kõik nii lihtne nagu sina väidad That,s it! Kui inimene tunneb end seeläbi tervemana ja terviklikumana, siis ta tunnebki end õnnelikuna. Vot see on THAT,S IT! Võiksin siia pilkalt igasugu võrdlusi ja argumente tuua aga vaevalt seda keegi lugedagi viitsib. Väga hea näide on antud postitusega see, et endal puudub tolerants inimeste suhtes, kes on üritanud mingil moel oma elu muuta. Aga nõuame tolerantsi ülekaaluliste suhtes. Siis tulevad mängu just needsamad väited, kas paks siis polegi inimene. Aga küsi siis praegu endalt, et mismoodi tema, kes kaalu kaotas, praegu, kergemana, kehvem inimene on? Kui inimene on “hapu”, siis on ta “hapu” nii seest kui väljast. 130 kilosena ja 60 kilosena. Ja ma ei hakka siin terviseriske nimetamagi. Südamehaigused, veresoonkonnahaigused, kõrgenenud vererõhktõbi, suhkruhaigused, rasvunud siseorganid, kulunud selg ja liigesed…jne. Terve inimene on kindlasti parem inimene. Nii, et rohkem palun sallivust, mõistmist, kokkuhoidvust ja rõõmu kõigile. Heihoo.
Tead, kaalunumber siin tõesti rolli ei mängi, aga kui inimene on kaotanud kaalu JA sealjuures muutnud oma elustiili st. ühel hetkel vabanenud näiteks toidusõltuvusest ja emotsionaalsest söömisest, tervis on parem mida näitavad ka näiteks kvaliteetsem uni, klaarim nahk, rohkem energiat jne. Kaasnevad rõõmsameelsus, kindlustunne, et suudetakse oma sihte saavutada – eriti kui sellele on eelnenud pikk ja känarlik teekond. Loomulikult teeb kõik eelnev inimese õnnelikuks ja õnnelik inimene tõmbab enda ümber rohkem positiivset. Miks mitte teste rõõmu üle head meelt tunda?
Paks inimene ei ole halvem inimene kui sale aga paksu inimese elu võib ja muutub drastiliselt kui ta kaotab juba poole oma kehakaalust. Mõtle ise, tervise arvelt ju! Jah, töökoht ega rahakott ei lähe paremaks (toidu arvelt tõenäoliselt siiski) aga enesetunne, liikuvus, emotsioonid, see kõik ju muutub! Ehk siis kui ülekaalus inimene saleneb, tuleneb see ju TEMA enda soovist muutuda, mis tähendab, et ta tunneb ennast ülekaalus olles kehvasti. Kas seeon halb kui paks inimene jõuab ideaalkaaluni ning kuulutab, et on elu muutnud?
Ei ole ju :) Õige on see kui inimene on oma kehas õnnelik! Ükskõik kas sa oled paks või sale, lodev või treenitud!
Kui rumal inimene. Ei viitsigi lõpuni lugeda. Mul on mitu sõpra käinud maovähendusoppil ja nad on tõesti rõõmsamad, kui varem. Nende tervis on parem, nad ei äga oma keharaskuse all enam. Nad jaksavad trepist üles kõndida ja reisidel teistega sammu pidada, mitte ei ähi 200m teistest maas. Kui hea enesetunne ja tervis õnn ei ole ja mõni sellest aru ei saa, siis peaks vaikselt häbenema, mitte blogis kirjutama. Olen ise S suuruse kandja sale tüdruk ja isegi mina kõrvalt nähes saan asjadest aru. Aga nagu kõik ei ole ühtmoodi paksud ega peenikesed, pole kõigile ka samamoodi mõistust jagatud! :)
Mis veel muutub: Jõuad oma lastega mängida, kelgutamas käia ja neid tegevusi tehes on väiksem oht ennast vigastada (liigesed, luud, lihased, nende venitused, murrud ja rebestused). Ütled isegi, liiguksid nüüd rohkem väljas, jah, muutub sinu elu, nimelt õues liikudes küllastud rohkem “õnne hormoonidega” – mis siis muutub sinu eluga? Oled õnnelikum.