Pulma-aastapäev böffi ja sibulamoosiga
Täna oleme me siis ametlikult ühe aasta abielus olnud, Wikipedia sõnul on tegemist vati-aastapäevaga, aga tegelikult täna mingit ulme pidu või asja me ei korralda, lihtsalt omavahel teame, et täna on see päev. Meie „meie päev“ on ikka 1. juuli kui me teineteist nö leidsime või õigemini sel hetkel liikus me suhe järgmisele levelile. Ja seda võib pidada selliseks suhte alguseks.
Askis tuli just millalgi küsimus, et kui minu vanemad oleksid elus ja läbisaamine Meelise vanematega parem, siis kas me oleksime teinud suuremad pulmad. Sellele on kindel vastus: EI!
Pulmade pidamine ei jäänud kuidagi suhtlemiste taha kinni. Me arutasime Austraalias olles, kas me tahame suuri või väikeseid pulmi, panime paberile plusse ja miinuseid, ja lõpuks otsustasime, et me saame selle pulma raha eest kuus nädalat ise Tais olla ja seal kaunid pulmapildid teha (vaata siit postitust pulmapiltide tegemisest ja siit leiad selle, kuidas me hiljem kleidi vussi keerasime), kui et me lendame sealt lihtsalt läbi ja pärast söödame-joodame sugulasi-tuttavaid Eestis. Mõttetu. Abiellumine on enda jaoks ikka eelkõige, mitte teiste jaoks. Ja see „väike pulm“, et pildid Tais ja registeerimine Tallinnas, oli meie ühine otsus.
Pikemalt saab lugeda meie peagi seitsmeaastasest suhtest siit!
Ma mõtlesin pikalt, kas ma teen Meelisele mingi kingituse või ei, noh, ikkagi esimene pulma-aastapäev. Alguses mõtlesin, et tähistame ju nagunii isekeskis ja sõpradega juulis, et ei hakka, aga siis mõtlesin, et no kuidas ma siis talle kinki ei tee. No ja see Rakvere spas käik oli mõnus, mõtlesin seda korrata. Otsisin ja surfasin netis, et leida mingi hea pakkumine, sõelale jäi kaks, võitis see, mis on lähemal – aprilli lõpus naudime Saka Mõisa paremaid palu – lõõgastav pakett kahele! Ja kuna meil eelmisel korral oli koos Krete-Madise-Elsaga tore, siis lähme sel korral ka koos.
Aga, teada värk, et me kingitustega üksteist pidevalt üle laseme, ei jäänud ka mina ilma. Jumal tänatud, et Meelis juba teab, et mulle pole mõtet mingeid asju, lõhnu jne kinkida, sest no ma nagunii ei kasuta. Ja kõige hullem on see, et kõik on praktiliselt olemas. Oma kodu üleöö ei kingi. No ja söögitegemine on mu lemmiktegevus pärast beebsuga tegelemist ja Meelisega koos olemist. Siis söögikraami ma ka sain.
Palju põnevat kraami Gemossi poest, Meelis näitas mulle kahte pilti, mis ta seal tegi… Ma lähen seal ilmselt lolliks, aga hommepäev ma sinna kohale kärutan!
Mis ma siis sain… Monini siirupeid – mojito ja sidrunheina oma, siis laimimahla – millalgi tuleb siis kokteilitama hakata. Eile proovisime kuiva vahuveini sees neid siirupeid, no mojito oma oli ikka megahea. Vaarikaid ja vett juurde ja mmm… Ma jõin terve eelmise suve raseduse ajal alksivabasid vaarika mojitosid, no nii head!
Siis sain veel kaks ülihead (pole veel proovinud, aga kindlasti on) balsamikokreemi – mündi ja vaarika omad. Siis avokaadoõli – päris huvitav, pole enne näinud, aga kuna Meelisele avokaado ei meeldi, siis see on kindlasti hea alternatiiv. Ja siis sain.. Mingi põneva tai-kastme mereandidele. Tavaliselt on need „sweet chilli“ kastmed punased, aga see on roheline. Kuna see on mereandidele, siis juba mõlgub peas… Sinimerekarbid selle kastmega… Mmm…
Ja et sellest veel poleks vähe, sain ma endale ka ihaldatud Fiskarsi salatikastme šeikeri! Wiii! Ja veel ja veel… Lõpuks ometi on mul üks korralik klaasist alus, mille peal suupisteid serveerida! Laupäeval on külalisi oodata (Hedontsiku kolmas pidu…), arvake ära, kas nad saavad suupisteid? :D
Eilsetele külalistele (naabripoisid käisid läbi ja sõbranna Merli) tegin böffi (olgu öeldud, et ei Meelis, ega naabripoisid vaimustu böffist, aga kõik sõid ja kiitsid!) ja ciabattasid pestokana ja sibulamoosiga. Ise keetsin sibulamoosi, elus esimest korda ja tuli i m e l i n e!
SISSEÕNNISTATUD! Eile serveerisin sealt pealt juba böffi ja suupisteid :)
Sibulamoosi retsept (pole kuskilt vaadanud, tegin loogiliselt mõeldes): viilutasin sibulad, panin pannile tüki võid, viskasin sibulad peale… lisasin soola, suhkrut, sojakastet, balsamikokreemi ja segasin, segasin, segasin… Lisasin veel soola. Valmis :)
5 Kommentaari
Miks te seda oma “suhte alguse” tähtpäeva ka sõpradega tähistate? Kas see ei ole veidi isiklikum päev? Ma ei kujuta ette kuidas ma oma sõpru kutsun tähistama “meie päeva” :D
Ja selle pulmadega on pigem nii, et teil ei olnud ju häid suhteid juba siis Meelise vanemate ja sugulastega? Kas nad olekski pulma tulnud? Seega sa ei saa mõelda, et siis kui oleks vot oleks ka sellised pulmad olnud :) mina näiteks ei kujuta ettegi, et ma oma pulma teen ainult endale. Tähendab kujutan ikka ette aga mul oleks nii kahju kuidagi seda oma kallite sugulaste ja sõpradega jagamata jätta :) aga asi ongi selles, et nii minul kui ka mu mehel on väga tugev ja kokkuhoidev suguvõsa ja siit ei saagi muud valikut meil olla :)
Oh seda Saka Mõisa kokkuvõtet tahaks juba lugeda!!!
me oleme 1. juulit ALATI koos sõpradega tähistanud. üldiselt oleme mingi väljasõidu teinud. lihtsalt nii on kujunenud. meil on sõpradega väga kokkuhoidev see värk ;)
küll nad sinna pulma kohale oleks roninud, ainuüksi selleks, et pärast rääkida “issand…”
lihtsam on kutsuda mõned sõbrad endaga niisama “meie päeva” tähistama, kui neid pulma kutsuda, sest pulma peaks nagu rohkem rahvast kutsuma, 20le inimesele ma ei näe ka pointi teha. kui väiksed pulmad, siis kahele, kui suured siis sajale :D
Väga lahe! Oleme ka mõelnud, et kui millalgi abiellume, siis kindlasti kahekesi kuskil ilusas kohas ja mingit pidu ei tee, sest rahaga saab ka palju mõnusamaid asju teha. :) Selle pärast ongi tore lugeda, et keegi veel samamoodi mõtleb kogu selles viimase aja blogijate pulmasabinas, kus on ikka pulmaisa ja mängud ja kõik sugulased ja sõbrad ja toit ja bänd jne (ei halvusta kedagi :D) Aga lihtsalt värskendav, et kellegi jaoks veel ei ole pulm mitte kogu suguvõsa pidu, vaid eelkõige kahe inimese vaheline asi :)
Olen väiksest peale unistanud uhkest valgest pulmakleidist ja suurtest pulmadest kusagil lossis vms. Läks aga nii, et abiellusime 02.05.2014 nelja sõbra seltsis. Ja kusjuures täiesti salaja, nii et keegi teine ei teadnud. Me ei hoidnud kokku ei riiete ega sõrmuste pealt ning “mesinädalad” veetsime ka kahekesi ühes suurepärases hotell-puhkemajas. Fotograafiks oli ka oma sõbranna, kes pulmas oli ja oleme piltidega väääääga rahul. Lisaks ei kahetse me mitte midagi, kuna suurte pulmade puhul oleks kindlasti olnud palju neid kellele midagi ei meeldi ja kommentaare stiilis “kleit ei olnudki nii ilus nagu ma mõtlesin” või “tort oli kole ja ei maitsenud ka hästi” oleks olnud rohkem kui küll. Muidugi oli meil palju tuttavaid kes olid solvunud, et mismõttes te meid ei kutsunud, aga mul oli ausaltöeldes jumala ükskõik mida nemad MEIE PÄEVAST arvasid/arvavad.
Igatahes, mu jutu mõte on see, et alati ei peagi pulmad olema tehtud suurele seltskonnale. See on ikkagi kahe inimesevaheline asi ja nende päev. Tuleb teha nii nagu ise õigeks peetakse ja teiste arvamusest mitte välja teha. ;)
Edu ja pikka iga teile!
wow kui tubli kokkaja oled!!