Veel reisijutte… Miks just Tai ja miks ilma lapseta?

Kui ma siin paar päeva tagasi selle reisiposti tegin ja kommentaaridele vastata proovisin, siis sain aru, et sellest tuleks viis eraldi postitust teha. Loe algset teemat siit!

Kui esimesel päeval sain ma peamiselt sõimu, et ma olen räme ego, rongaema, hoolimatu ja kus mu mõistus on, jätta laps kaheks nädalaks hoidjaga, siis teisel õhtul hakkas tulema ka neid naisi, kes soovitasid lapseta reisida. Tegelikkuses ma arvan, et väga suur osa inimesi a) ei kommenteeri, b) ei tunnista avalikult, et lapseta on parem reisida, c) ei reisi üleüldse, d) ongi liiga kanaemastunud ja ei ela enam endale vaid lastele…

Aga alustame algusest ehk peamiselt läbivatest küsimustest ja arvamustest.

Miks just Tai? Võib ju ka lähemale minna.

Läbiv teema kommentaarides oli see, et no nahhui on vaja ronida sinna Taisse. Minge lähemale ja lühemaks ajaks. Mis inimene ma olen, et ma üldse julgen mõelda kahenädalasest reisist. Laps satub stressi (aga mina ei satu stressi 24/7 kodus olles?), kas ma tahan sellist koormat enda õlule jne  Ma olen INIMENE! Seda esiteks.

Teiseks – miks Tai ja mitte nädalalõpp Londonis? Tais on meie süda. Kui ma ühel päeval ära suren, siis ma tahan ka, et mu tuhk just Tai randadesse laiali loobitakse, mitte kuskile Läänemerre või naabri aeda või kuskile surnuaeda.

2S8A4977

Tai on nagu suvila – sa lähed ja tead täpselt kus mis on, kuidas on, mis ilm on, kus saab hästi süüa, kus saab häid kokteile, hea hinnaga reise jne.

2S8A5103

Nädalalõpp Londonis kujuneks praktiliselt üheinimese Tai reisiks – lennupiletid võivad olla odavad, aga hotellid ja elamine Londonis on kallis. Me oleme Londonis käinud, selleks, et end hästi tunda, süüa kus tahad, mida tahad, natuke shopata, väljas käia, meil kulus viie päevaga üle tuhande euro.

Kuigi, tuleb tunnistada, et ma ise ei saa ka väga hästi aru neist inimestest, kes ainult ühes kohas käivad, kui raha on ja võiks igasse ilmakaarde sõita. Aga näed, pean oma „eelarvamused“ või ma ei tea, mis need on, maha suruma ja tunnistama, et olen ise samasugune „idioot“. Ikka ja alati Tai. Tahan ja kõik. Mulle lihtsalt meeldib seal. Ma tean, mida ma selle raha eest saan. Uus koht on alati riskibusiness.

Ja iga kord kui keegi kutsub mind kuskile Bulgaariasse, Türki, Sharmi – ma mõtlen, okei 500+euri kõik hinnas, kohapeal kulub ikkagi mingi paarkolmsada euri lisaks. See teeb juba 800 ja siis kui meid oleks kaks, teeb see 1600, lapsega koos veel sama summa otsa ja siis ma mõtlen, et ainult natuke veel ja ma lähen parem Taisse ja saan selle eest kümme korda parema elamuse, emotsiooni ja hingerahu, kui kuskil suva kohas.

2S8A4630

Ma pole ka nii rikas, et endale kolm reisi aastas lubada, et nädalake siin ja nädalake seal. Ungari reis oli võit – muidu me poleks sinna ju läinud. Parem panustan ühe kindla eesmärgi nimel ja selleks jääb ikka ja alati Tai :) Jah, kui Hedon suurem, siis ilmselt ka muud sihtkohad. Aga kindlasti tahan talle ka Taid tutvustada. Praegu on ta aga minu meelest selliseks reisiks liiga noor.

Võtke kaasa sõbrad, lapsehoidjad, aga minge ikka lapsega…

Ma ei tea, minu jaoks on puhkus siis, kui oleme kahekesti. Ei sõltu kellestki ega millestki. Me oleme käinud sõpradega reisil ja lõpuks on ikka see, et üks tahab üht ja teine teist ja siis keegi solvub, et ei mindud sinna, vaid tänna ja siis kui on jutt, et kohtume kell 12, et minna randa, siis keegi hilineb ja… Ühesõnaga, kahekesti oleme oma aja peremehed. Tunneme, et tahame minna, siis lähme, ei pea kellegagi midagi kooskõlastama või kokku leppima jne Samas mul ei ole midagi sõprade vastu, kes meiega kaasa tuleks, aga teada on see, et ega me 24/7 kogu aeg kõike koos ei tee.

Kui meil nüüd oleks Hedon kaasas, siis me ei saaks hüpata suva ajahetkel rolleri selga, et lähme tšekime selle ranna üle või lähme sõidame kolm tundi Krabile, või lähme kell 12 öösel kuskile veel sööma.

IMG_6557

Sest meil oleks laps – kes magab, keda rolleri peale üldsegi ei võtaks. Me peaks 24/7 arvestama lapsega, nagu me praegu teeme. Ja sorry, ma võin kõlada kui „nahhui nad üldse lapse said“, aga puhkus on ikkagi ilma lasteta. Ma tahaks ka üle saja aasta terve päeva magada, voodis passida, tuppa süüa tellida, või terve päev päikese käes passida või juua ennast mällu, nii, et ma ei pea mõtlema, et aga äkki ta ärkab, ma ei saa end mällu juua, ma pean olema adekvaatne, et temaga tegeleda kui vaja… Jne.

Ma/me oleme niigi temaga 24/7 koos, kas siis mina või Meelis. Hoidja on tal ikka üsna harva ja sedagi tavaliselt tund-kaks.

Ma ausalt ei saa aru neist, kes kommenteerivad, et käisid lapsega koos puhkamas ja puhkasid end välja. Mina tunnen ausalt, et mul on kodusest elust puhkust vaja. Ja kodune elu võrdub hetkel minu jaoks lapsega. Ja hästi, kui ma olen teie meelest räme tropp ja rongaema ja võiksin olla rohkem kanaema, siis hästi. Inimesed ongi erinevad.

Mõni laeb akusid kasiinos, mõni baaris, mõni lapsega koos palmi all, mina aga.. Või õigemini siis meie, kahekesti.

Mul ei ole ka nii palju raha, et võtta kaasa näiteks sõbranna, kelle reis kinni maksta. Siis maksaks me reis juba 5000 eurot. Vanaemasid-vanaisasid-tädisid-onusid, meil selliseid pole, keda kaasa võtta või kelle hoolde ta ka siin jätta. On sõpru, kelle juurde ma usaldan ta viia. See on aga eraldi teema – kuidas valida õige lapsehoidja.

Võtke aega iseendale, jätke laps koju…

Kõige kurvem ongi see, kui kaotatakse ära iseend. Aga, et olla parem ema, kes ei kräunuks oma lapse peale või ei läheks närvi kui ta pudrukausi mööda seina lennutab või jaurab kui on unine… Siis mul on vaja seda oma aega, et end laadida.

Mu meelest ongi paljude paaride puhul see, et kui saadakse laps, siis kaob ära oma aeg ja paljud paarid lähevadki lõpuks laiali, sest omavahel pole enam millestki rääkida ega midagi koos teha. Sest ema on peamiselt lapsega, isa tööl. Naised kanaemastuvad nii ära, et unustavad kõik muu, eriti kui veel paar last järjest tulevad. Mõni tõesti ongi selliseks eluks loodud ja ta ei tunnegi võibolla vajadust puhata, aga ma julgen arvata, et suurem osa inimesi siiski vajab natuke oma aega.

Okei, on variant, et ühel õhtul läheb ema sõbrannadega välja, teisel õhtul mees.. Uni on magus, enam ei oodata teineteist peolt koju, et muljeid vahetada. Magatakse kuni laps üles ajab ja päevad lähevadki niimoodi mööda ja kasvatakse lahku. Mina sellist tulevikku ei taha. Ma tahan koos Meelisega aega veeta ja mitte temaga lahku kasvada.

IMG_6751

Ma näen juba praegu, kuidas me lihtsalt elame. Meelis ärkab, läheb tööle, mina ärkan (koos Hedoniga), mängime, sööme, jorutame… Hedon läheb magama, ma saan 40 minutit aega, et tegeleda blogiga või maksta arveid vms. Jälle tegelen Hedoniga, jalutama, lauluringi, poodi või mängima.. Siis tuleb teine tuduaeg (kui ta just õues ära ei maganud), siis kiikan korra blogis kommentaare, facebooki… mõnikord magan koos lapsega, kasvõi see 20 minutit annab mulle nii palju juurde, ja juba ongi õhtupoolik käes. Teen süüa, sest ma tean, et Meelis tuleb töölt ja on näljas. Siis tuleb keegi külla, või tegeleme lapsega. Siis tal on ööune aeg, siis on aega hetk jälle arvutis olla ja mingeid oma asju teha, siis vaatame telekat ja magama ja hommikul ärkab Meelis ja läheb tööle… Ja nii need päevad lähevad. Meil pole aega teineteise jaoks. Aga ma ei kurda, sest ma tean, et meil on see kaks nädalat seal Tais.

Ma olen ehk egoist, ja südametu ja hoolimatu ja ei saa aru, millise trauma see võib lapsele tekitada. Aga ju ma siis olengi nii ego, et ma ei taha lapse kõrval lihtsalt sisemiselt surra. Ma arvan, et lapsel on ka parem, kui ta vanemad on õnnelikud, mitte trossis ja lihtsalt vegevad läbi elu. Minu meelest on laps siis õnnelik kui vanemad on õnnelikud!

Just ükspäev oli Pere ja Lapse lehel samal teemal üks video, soovitan vaadata ja saate ehk minust paremini aru:

Jah, samas ma tean, et on võimalik ka lapsega reisida – käisime suvel Lätis ja Ungaris. Aga see polnud ka puhkus seejuures. Sest kogu aeg ja kõik käis ümber Hedoni. (Jaa, ma tean, Hedon ongi nüüd meie elu osa ja jääbki prioriteediks number 1!) Aga ikkagi, koos temaga ei saa sinna minna, tänna minna, sest ta magab, või tahab süüa või… Läheks õhtul välja, ei saa, Hedonil on uneaeg, kes temaga koju siis jääb. Kumb jääb? Üksinda võime me Tallinnas ka väljas käia. Selleks ma ei pea minema palmi alla, et lapse und valvata :) Aga ma ei taha üksi väljas käia, tahan Meelisega minna. Ma ei saa sinna justkui midagi parata, et Meelis on mu eluarmastus, kelleta ma elada ei taha. Loomulikult armastan ma ka Hedonit üle kōige, aga puhkust on vaja. Tunnistate te seda endale või mitte.

IMG_6477

Näiteks Ungaris käies, lennusõit oli Hedoni jaoks köki-möki, samas metroosõit šokeeris teda nii, et ta röökis terve tee ja lõpuks pidime ikkagi jalgsi vantsima “sada kilti”. Ma ei tea isegi seda, kuidas talle see Tai kliima sobib, kas ta üldse peab seal palavuses vastu, kas ta suudab seal magada, kas teda häirib niiskustase õhus, kas talle sobivad kohalikud titetoidud ja mähkmed jnejne – milleks nii vara teda kaasa vedada?

Veel näide Ungarist, mõtlesime, et nii, kell 11 astume uksest välja ja lähme sinna ujuma.. Hedon jäi magama.. Ei taha ju last üles ajada, et riideid vahetada vms, lihtsalt selleks, et ta ärkaks ja oleks pahuras tujus. Nii me lasime tal magada, ärgata, uuesti süüa, riideid vahetada ja hakkasime minema, kell oli lõpuks üks päeval kui uksest välja saime. Miks ma pean ennast või last piinama?

Njah, ilmselgelt on väga palju neid, kes mind ei mõista, aga.. Tähtis pole kellegi teguviisi või mõtteid täielikult mõista, vaid aru saada, et võib ka teistmoodi mõelda ja tegutseda!

PS. me pole veel kuskile läinudki, see on lihtsalt mõte, et võiks ja tahaks!

Samal teemal

78 kommentaari

  1. Kui su süda lubab ja hoidja olemas, siis muidugi minge kahekesi. Mina olen variant c) ehk ei reisi üleüldse, sest lastega ei taha. Paraku pole südant neid kellelegi jätta – mitte sellepärast, et ma ei suudaks neist eemal olla, vaid ei taha sellist koormat panna nendele inimestele, kellele lapsed usaldaks. Ja ausalt, on kade vaadata teiste reisipilte ja tahaks meeletult ise ka.

  2. Väga õieti öeldud…puhkus lapsega pole mingi puhkus..ning laps peaks õppima olema ka teiste lähedastega mitte ema-isa põlles rippuma..

  3. Ma ei saa üldse aru, miks sa end ja oma valikut niimoodi õigustama pead? Kellele ja miks? Kui teile sobib puhkus kahekesi ja te niikunii lähete kahekesti milleks see õigustus. Minge ja olge ja puhake, mis see teiste arvamus loeb. Alati on keegi kellele ei sobi. Pealegi küll Hedon need 2 nädalat hakkama saab ja hiljem on teilgi hea puhanud olla. ;)

  4. Ma mõtlen täpselt samamoodi nagu sa siia kirja panid :-)) tuleval suvel on meil kolme lapsega Hispaaniasse minek. Ma ei nimeta seda reisi algusest peale puhkuseks, sest seda see päris kindlasti olema ei saa. Tõenäoliselt vajan pärast seda reisi hoopis puhkust :-))

  5. Tead, lugesin ja leidsin sellest jutust ennast. Olen emarolli nautida saanud veidi üle 4 kuu, see aeg on olnud imeline ja ma armastan enda last väga. Armastan ma väga ka enda meest ja iseennast, kuid mehega ei ole meil enam olnud kvaliteetaega kahekesi. Nii ongi, et toimetan päev läbi oma tibuga ja mees on tööl. Kui laps magab annan endale veidi aega, aga seegi aeg läheb ala koristamisele või õhtusöögi ettevalmistustele, mida ma siis teha ei saa, kui laps ärkvel. Muidugi tahan ka hetke istuda ja uurida, mis siin internetis toimub. Õhtuti lähen juba enne meest magama ja hommikul ärkan koos lapsega enne teda. Me oleme korra päevasel ajal käinud kahekesi väljas söömas ja paar korda poodlemas ja kõik. Seda siis kui oleme külastanud mu vanemaid, kes elavad meist 200 km kaugusel ja ema on lahkesti olnud nõus oma lapselast korraks hoidma. Väljas pole me kumbki õhtuti käinud, isegi mitte sõpradel külas, rääkimata siis peost või kahekesi olemisest. Ja ma ütlen ausalt, ma nii väga vajaksin korrakski seda aega, kus me saaksime olla päris kahekesi. Terve ööpäev kahekesi oleks alustuseks päris hea. 2 nädalasest reisist ei oska unistadagi. Aga õnneks detsembri keskpaigas on see üks ööpäev ootamas, olen oma emaga ka kõik juba ära rääkinud. Mehel on firma jõulupidu ja selleks ajaks viime lapse mu vanemate poole. Saame koos kodust välja ja terve öö ja päeva veeta kahekesi. Ma ei tunne ennast sellepärast rongaemana, et ma tahan ka korraks lõbutseda ja mehega kahekesi olla. Muidugi ma kardan natukene, et kuidas laps ilma minuta õhtul magama jääb, aga see on vaid üks õhtu/öö ja juba järgmisel päeval olen ma taas temaga ja kindlasti palju õnnelikuma ja rahulolevamana.

    Kõik vanemad on väärt seda omaette olemise aega! Ka teie :) Nii et muidugi minge reisile ja kui Hedonil on hea hoidja, kellega ta rahul on, siis ärge üldse mõelgegi, mida keegi arvab. Mõnel inimesel on lihtsalt rongaema mõistest vale arusaam.

  6. Tõsiselt meeldivad sellised vanemad, kes oma lapsi ei väntsuta 11 ja rohkem tundi lennukis. Kui minu teha oleks, siis ma paneks üldse lennukites vanusepiiri näiteks 6-7 aastat. Või siis teeks ühe nädalapäeva, kus siis kõik lastega pered saavad oma lapsi kräunutama minna
    Ehk kohtume Tais :)

    1. Nõus Arviga, lennuk ja väikelaps – igal juhul eelistan ilma lasteta (väikelasteta) reisimist! Üleüldse – rohkem julgust – olla see, kes tahad ja tegutseda nii nagu õigeks pead ja kogu lugu!

    2. Täitsa haige ikka ja natuke palju loll. Kuni kuuenda eluaastani sõitku siis vanemad bussidega. Nt Hispaaniast Eestisse sugulastele külla võiks bussiga minna ja USAsse nt laevaga paar nädalat jne…

  7. Ei kommenteerinud eelmist selle teemalist postitust. Aga sa ei pea ennast õigustama, et miks te soovite ilma lapseta minna. See on teie elu ja no igaüks teeb nii nagu ta ise soovib. Aru ei saa inimestes, kes võtavad õiguse öelda, et see on vale. Soovitage, pakkuge erinevaid võimalusi aga no öelda võõrale inimesele, et nii ei sobi pole absoluutselt kellegi teise asi.

    Endal pole lapsi veel. Kuid mul on pereliige, koerake. Jaa, me pidime ka suvel puhkuseplaane arvestama koos temaga. Igale poole ei saa minna. Ja ma olen arvestanud, et nii see olema jääbki. Jaaa ma tahan, et ka tema puhkaks koos meiega. Aga mitte alati. Me tahame kahekesi ka olla ja käia kohtades kuhu teda pole sobilik kaasa võtta. Ja kutsun ka hoidja meile seniks elama kui ise spasse lähme või nädalase reisi ette võtame. Ja nii olen ma ka mõelnud laste osas. Jaaa ma tahan nendega puhkust ette võtta aga mõnikord soovin ma seda ka lihtsalt kahekesi teha. Ja absoluutselt ei tunneks ennast halvasti kui jätaks oma lapse vanaemaga ja ise sõidaks nädalaks/kaheks puhkama. Väike laps piiraks minu puhkust, sest ma tahaks sellest maksimumi võtta. Tahaks kõike näha, teha ja käia.

    Ja mind ei häiriks üldse kui keegi seda heaks ei kiida ja soovib elada teisiti. Mina ei lähe kellegile ütlema, kuidas keegi käituma peab. Samamoodi ka sõbrannade osas ma ei ütle, mida ta tegema peab kui tal keeruline olukord on. Ma kaalun temaga plusse/miinuseid. Ehk näen mina asja teise nurga alt, millele tema mõelnud ei ole. Ma soovitan aga lõppudelõpuks teeb tema otsuse.

    Teie olete juba otsustanud ja te ei vaja kellegi heakskiitu või laitmist.

    1. Mari-Leen küsis eelmise postituse lõpus arvamust reisimise kohta, mida keegi eelistab ja kui seda nüüd öeldi, siis on halvasti, et tema plaan ei ole paljudele sümpaatne. Kui ta tahab saada arvamusi, mis on konkreetselt tema plaaniga nõustuvad ja nt soovitusi, kes on niimoodi teinud, siis tuleks küsimus ju ka nii püstitada ja vaevalt, siis oleks keegi laitma tema mõtteid tulnud. Nii palju kui on inimesi on ka arvamusi, ja mitte ainult reisimise vaid kõige kohta. Tahad arvestad neid arvamusi, tahad mitte.

  8. Minu arvates on Sul küll väga eluterve suhtumine. Sellesmõttes ma nagu antud teemas väga kaasa rääkida ei saaks, sest endal lapsi pole, AGA kui oleks, siis kujutan ette, et tahaks ka vahepeal 24/7 kodus olemisele muud väljundit. Veeta kvaliteetaega mehega kahekesi, mitte olla ainult ema lapsele, vaid ka naine oma mehele. Mõnikord on vaja pikemalt ainult kahekesi olla. Muidu võibki ühel hetkel avastada selle “armastus sai otsa” või elame nagu korterinaabrid.

  9. Minu arvates vajavad täiskasvanud ka kahekesi aega. Kõigepealt tekkis suhe ja siis boonusena laps. Et seda suhet hoida, peab saama argirutiinist välja.
    Igal inimesel on oma koht (teil Tai) ja pole kellegi asi kobiseda, kas inimesed teevad valesti või õigesti. Kellegi jaoks on nii või naa valesti.
    Kui kaks inimest tahavad minna ilma lapseta puhkama, mingu. Küll jõuab ka lapsega.
    Lapsega reisimine on rohkem laste ehdoilla (ei teagi seda eesti keeles öelda, sry).
    Ma küll soojal maal pole käinud ei mehe ega lastega, aga reis nt Soome-Eesti vahel ilma lasteta on palju mõnusam. Saab teha seda, mida parasjagu tahad, mitte ei pea muretsema selle pärast, et äkki järeltulijal on hoopis muud tahtmised.
    Küll jõuab ka lastega reisida.

    Vahel ma mõtlen, kui midagi sarnast loen… väike laps, reisib koos vanematega. Tore ju on, aga pisikestel on omad rutiinid ja oma tuttav turvaline maailm, kus ta on harjunud. Äkki kistakse ta sealt lahti. On palju melu (vanemad tahavad ju käia igal pool), võõrad voodid, toad jne.
    Minu arust on see lapse jaoks rohkem traumeeriv, kui olla tuttavas kohas tuttava inimesega.
    Aga kuidas kellegile.
    Mina arvan nii ja vaidlema selle üle ei hakka :) Saab reisida nii ja naa, kes kuidas tahab. Ja keegi ei peaks kedagi sildistama hakjama, et appi, ta teeb nüüd valesti. Ei, ta ei tee valesti, ta tegi lihtsalt sel korral omad valikud, mis ei pruugi sadadele teistele isegi mõeldav olla.
    Las igaüks elab siiski oma elu, eksole :)

  10. Minuarust on see lihtsalt üliloogiline, et te ei võta nii väikest last kaasa! Ei ole see lapsele mõnus, ei ole see teile täielik puhkus ja vaheldus igapäeva elust. Plus rahaline pool lapse eest ja siis täiskasvanuna ta ei mäletagi, et ta seal käinud oleks… Milleks siis? Lisaks on minuarust lausa piinamine kohati võtta lapsi kaasa pikale lennureisile või muule reisidele kus neid peab pikalt kuskil transportima.
    Jaa, kindlasti on laps kurb esimene hetk kui lahkute, kurb ka veel mõnel päeval kus ta oma ema otsib, aga ta harjub ja saab enda puhanud ja toredad vanemad jälle tagasi ja elu läheb edasi. Hoopis hullem on kui vanemad jumala eest kõike kõige paremini tahavad, ei lahku lapse juurest kunagi, et enda aega leida ja lõpus on närvid nii krussis et ollakse tüdinud. Siis laps peab seda halba energiat taluma ja tagatipuks minnakse veel lahku kah, sest juhtub tõesti see, et kahekesi aega pole olnud ja vanemate suhe läheb lörri.
    Edu Mari- Leen ja head puhkust kui kunagi lähete! :) Väga mõistlikud mõtted.

  11. väga õige, eks need kanaemad siin pasundavadki kes oleks laste küljes veel nabanöörigagi kui võimalik. vanemad peavad saama puhata , omavahel saama seda vaba aega et olla parem lapsevanem,see ei tee kohe rongavanemaid kui last ei veeta kaasa igalepoole.pealegi nii väikest last üldse polegi vaja veel kaasa vedada ,kui on väga head peretuttavad, siis miks mitte jätta hoiule. iga ema on ära teeninud puhkuse

  12. Nõustun Sinuga täielikult. Vahel lihtsalt on vaja olla kahekesi. Mul on kaks last ja tunnen, et enda jaoks ei jää aega -mehest räâkimata. Ja nii raske on, kui ei ole vanavanemaid, tädisid-onusid, kes aitaks. Lisaks nõustun ,et igapäevane rutiin võib suhtele väga palju liiga teha. Me vähemalt oleme mehega sellised, kes räägivad omavahel probleemidest, mitte ei eira neid. Igaljuhul palju edu Teile reisiga ja nautige täiega, kui lähete! :)

  13. Võtke kaasa sõbrad, lapsehoidjad, aga minge ikka lapsega…

    Siit ma enam edasi ei lugenud…
    Mul mees ütles, et võiks minna jõulude ajal kuskile spa-sse kahekesi puhkama. Algul arvas, et poiss kaasa võtta, aga hakkasin kohe prõõlima, et jääb ära. Kui lähme koos siis a)koos lastega või b)ilma lasteta.. Mina ei lepi sellega, et üks kaasa..
    Teiseks kas siis tõesti ei tohigi ükski ema/isa käija kuskil ?
    Miks kurat inimesed arvavad, et laps paneb elu kinni ? Ei pane.. Lapsevanem ise paneb oma elu kinni. Lapsega pead sa lihtsalt arvestama, et kas võtad kaasa või leiad hoidja. Kui vanemad on rahul, on ka laps rahul.

  14. Minul veel lapsi pole, aga mul on väike vend. Kui ta oli umbes aastane, käisid mu vanemad 10päeva Egiptuses ja kodus olime vanaemaga – mingit vahet vend ei tajunud, traumat ka ei saanud. Mina ise olen ka sellisel arvamusel, et kui kunagi oma pere on, siis päris väikeste lastega reisida ei taha, umbes 3/4 aastastega juba võiks, enne seda tahaks ikka ise seda väikest puhkust endale, või nii ma arvan vähemalt.
    Minu arvates tuleb ikka lähtuda sellest, et endal ka hea oleks ja tegutseda nii, et lõpuks tunneksid kõik end hästi :)

  15. Jah, inimesed ja nende soovid on erinevad. Ja tõesti tundubki natuke liiga mina mina mina ainult. Seda tõesti ei tea, kuidas laps selle lahusoldud ajale reageerib. Ütleme, et kui on neg. see Hedonile, vaevalt, et siis korvab selle puhanud ema kohe. Kindlasti mitte! Aga see on iga ühe oma valik.
    Aga sellest ma ei ole aru saanud, kuidas mõned ja ka sina, räägid et kodus olemine on nii väsitav jne. See, kui igavat elu sa ise elad, nii igav see elu ongi. Minul on väike laps, aga see ei tähenda, et ma ei saaks hobidega tegeleda, käia mehega teatris või väljas söömas vms, sõbrannadega kohvitada, me käime ka palju koos – mina, mees ja laps, nt ujumas. Ma küll ei ole tundnud, et lapsega kodus olemine on niiii igav või väsitav, et vajaks puhkust oma lapsest. Minu arvates läheb ainult huvitamaks kui laps kasvab. Saab isa minna lapsega nt teatrisse, kinno. Tegevusi, mida koos teha, tuleb juurde ainult.
    Aga jah, ega ei saagi öelda, et sinu tunded on valed ja nö kanaemad on mõttetud, kes jäävad üksikemadeks varsti ( ei öelnud nende sõnadega, tean).

    1. Ma ei ole öelnud, et mu elu on igav. Kindlasti mitte. Ja see ei saagi igav olla lapse kõrval kes iga päev areneb :) Ma saan väljas ka käia ja olla, aga lihtsalt ma tahan Meelisega ka koos olla :)

      1. Kusjuures – noored või õigemini värsked emad!!! Te peategi meeles pidama, et meest lapse kõrvalt unarusse ei jäta! Lapse saab võimalusel jätta toreda vanavanema hoolde või siis õe või venna vaadata või lapsehoidja kaeda kasvõi mõneks tunniks, aga meest mitte!!! Eelkõige on perekond – mees+naine ning boonuseks siis laps(ed) sellesse kooslusesse, sellepärast – ärge unustage mingil juhul oma teistpoolt, sest tema oli enne seda väikest päikest enna ja teie endi valik!!!

        1. Ja ma rumal arvasin, et perekonnas on kõik võrdsed, vähemalt ema ja isa, aga vist ikka mitte. Kõige tähtsam on mees, keda siis peab poputama, et ometigi igav ei hakkaks või ei tunneks, et laps on tähtsam, saab rohkem tähelepanu.
          Meil on ilmselt ebanormaalne perekond, kus lapse vajadused on esimesel kohal. Ja see ei tähenda kohe, et naise ja mehe suhe jääb unarusse. Nii uskumatu kui see ka ei tunduks

  16. Ma tegelikult tahtsin juba eelmise postituse juures natuke sõna võtta aga ei tihkand sest mulle tundub viimasel ajal, et need Perekooli käod on sinu ja Malluka kommentaariumisse kolinud! Ma loen Sinu blogi sellepärast, et minu maailmavaated kattuvad Sinu omaga. Mulle meeldib see mis ja kuidas Sa kirjutad. Ma lihtsalt ei saa aru nendest lahmijatest siin. Muidugi on vaja mehel ja naisel käia kahekesi puhkusel!!!! Eriti veel sellises kohas kus on teie süda. Kus te pidasite oma pulmad ja pulmareisi!! Kindel JAAA !!! Teie lapsega ei juhtu siin midagi. Puhkus kahekesi on ikkagi midagi muud kui perepuhkus! Terve elu veel ees neid perepuhkuseid teha! Minge, nautige ja olge!!!!
    (PS! Olen kahe lapse ema ja ilmselgelt rongaema :D)

  17. Mina saan väga hästi aru. Arvan, et vanematel on vaja oma aega ja ei leia, et väikeste laste koju jätmine on mingi hull asi. Seda on alati tehtud ja tehakse ka edaspidi. Ka varem oli tavaks näiteks suveks lapsed vanavanemate poole saata. Ikka selleks, et vanemad saaksid rohkem puhata ja omavahel olla. Nüüd ei tee seda tihti ka need, kel veel maavanavanemad on. Huvitav miks?

  18. Ausalt minu laps saab 5 aastaseks ja selle aja jooksul ei ole me temast üle ühe ööpäeva eemal olnud.
    Oleme käinudki igal pool lapsega ja ei saaks küll öelda, et me puhata ei ole saanud.
    Lihtsalt oleme valinud sellised reisisihtkohad, kus ka lapsele tegevust leidub.
    Minu jaoks on oluline, et meil kui perekonnal oleks ühised mälestused.
    Kodune elu pole samuti veel koppa ette visanud, saan piisavalt aega omaette olemiseks-käimiseks tänu mehele ja lapse vanaemadele.
    Minul ausalt öeldes ei teki üldse sellist mõtetki, et lapse koju jätan kui kuskile kaugemale minemas oleme.

  19. Ma jagan biiti. Ma olen ka selline ema, kes vajab väga palju tegelikult aega iseenesest. Aga just, ise endale ja mitte pidevalt seda aega oma mehega jagada. Käime ja oleme me ka koos.
    Meil on 2 last. Esimene reis oli meil ühine nii aastake tagasi, väiksem oli siis 1a 4kuud ja suurem siis 3+. Olime nädal ära. Loomulikult tekkis igatsus, aga kas lapsele nyyd sellest arm jäi…ei ütleks.
    Eks iga lapsevanem on omamoodi ja teeb nii nagu ise õigeks peab. Mina leian, et peab saama vahel eemale sellest artiklist, et tulla tagasi värskemana ja näha asju teisest nurgast.

  20. Imestan, et jaksasid nii põhjalikult ja kannatlikult inimestele lahti kirjutada, miks ja kuidas jne. Sul on täiesti 100% õigus ja kui pärast seda postitust IKKA keegi leiab, et selline teguviis on kuidagi vale, siis on neil peas midagi korrast ära.

    Kokteiliga pilt sinust on megailus!

  21. Mina olen ilmselgelt üks neist, kellel on peast midagi ära, sest isegi see postitus ei veennud mind, miks on vajalik puhkus nii kaugel ja nii kauaks, seda enam, et kodus on inimene olnud 10 kuud, mitte nt 3 aastat, kusjuures on ka saanud vabalt ennast tänu suurepärasele mehele tuulutamas käia. Samas lapseta puhkusest saan täiesti aru.
    Eeldan, et kui küsid blogi all küsmusi, siis tahad ka vastuseid, jäi mulje nagu poleks arvamused oodatud. Julgen sügavalt kahelda, et eeldasid, et valdav osa sinuga nõustub, teades, et oled hallist massist erinev pidid ju arvestama, et poolehoidjaid on vähem. Pigem oli see konkreetne postitus sulle endale, et kui otsustama hakkad, siis võtad selle ette ja veenad ennast, et jah nii on õige ja ma olen seda väärt ja Hedoniga ei juhtu midagi jne.

    1. Väga hea ja asjalik kommentaar! Nõustun sellega. Ka minule jäi taas mulje, et püüad nii lugejaid veenda (kui ka leida taas neid, kes sinuga nõus on) kui ka iseennast veenda, et nii on õige! ;) samas kas ikka on? Sa pole tõesti tea kui kaua kodus olnud ja kas tõesti see rolleriga sõit on tähtsam kui lapsega olemine, et seda iga kord välja tood? Kas kõike saab rahas mõõta?! :O mina leian, et lapseta puhkamine ei ole halb ja ma ei kuulu ühtegi sinu nimetatud nr alla aga vot Hedoni vanune on siiski veel liiga väike, et nii pikalt mõlemast vanemast eemal olla (eriti nagu kirjutasid, et siiani on ta olnud lapsehoidjatega vaid mõned tunnid)! Samuti ei nimetanud keegi sind eelmiste kommentaaride all tropiks või rongaemaks…enamik põhjendasid oma kommentaarides sulle ilusti oma seisukohta ja taaskord võtad nagu rünnakut sinu vastu! Chillax! :)

      1. +1! Nõustun, jääb täpselt selline mulje.
        Üleüldse pean ütlema, et postitused on viimasel ajal kaunis mõru maigu ja negatiivse alatooniga. Ja ma ei ole kohanud, et keegi kommentaariumis sõna võtaks, et sa oled rongaema vms.
        Nö sõimamisi on siin ikkagi vähe. Pigem on sinu enda vastukaja selline. Oled justkui seisukohal, et sinu arvamus on õige ning kõik kes seda ei toeta, on automaatselt sinu vastu ja tahavad sulle lihtsalt halvasti öelda. Mulle aga tundub, et see on lihtsalt sinu tõlgendus saadud tagasisidele..

        Minu arvates olid kommentaarid asjakohased ja öeldi seda, mida mõeldi. Nagu sulle endalegi teha meeldib, eksole ;)

  22. Ma ise veel ema ei ole, aga olen postitusega nõus. Ema ei ole ainult ema, vaid on ka naine oma mehele. See suhe on sama oluline kui ema-lapse suhe. Kui vaja ja võimalik, hoian alati oma venna last, et nad saaksid naisega koos natukenegi vaheldust. Pärast väikest puhkust on nad alati nii värsked ja rõõmsad. Sellised vanemad ongi lapsele vajalikud. Head reisi:)

  23. Neid massides takkakiitjaid jagub küllaga, nii et minu kommentaar on sulle tühi pläma niikuinii.. AGA, ma läheks ikka lapsega. Ja käisin ka – kahekesi koos oma 2 aastase tütrega.. See oli maailma parim puhkus, mida meenutan tänaseni, sest ma nautisin puhkust oma parima sõbraga! Tõsi, kell 12 öösel me rolleriga ämbrikokteile jooma ei kihutanud aga see-eest olid päevad täis põnevust ja toredaid tegemisi. (Mees mul soojast maast suurt ei pea ka, tema kihutab sõpradega keset kõige käredamat pakast P-Norrasse, kus pole elektrit ega midagi. See on tema jaoks puhkus.) Niisiis, oota veel aastake ja minge ikka koos, on minu tagasihoidlik arvamus. P.S. Kui me vahel koos pilte vaatame, on tal meeles küll. Mitte küll kõik aga päris paljud asjad siiski.

  24. Mina olen üks neist kes kas ei reisi eriti ja kui siis reisib siis ilma lasteta. Jah, mööda eestit ringi sõites on lapsed pea alati kaasas ja kuna nad on mul juba suuremad siis reisivad ka ise. Ja käivad ka välismaal näiteks isa perega.
    Sulle ütlen, et tee nii nagu ise tahad ja lõpuks on ikka neid kes ütlevad, et sa tropp oled. Sa ei saa lihtsalt kuidagi kõigile meele järgi olla. Seega, siis juba oma valikud ise teha ja olla südames rahul. Sa niikuinii koos Meelisega igatsed Hedoni järgi.

  25. Natuke teise nurga alt.
    Meie oleme oma kahe lapsega käinud nii pikematel kui lühematel reisidel. Vaidleksin kogemustepõhiselt vastu mõnele nii siin- kui eelmise sama teema alt läbi käinud kommentaaridele.
    – Minu tähelepanek – parem on reisida lastega, kellel ON jalad all. Jah, näiteks lennukis on selle võrra keerulisem. Aga lennuk pole terve reis. Kõndiv laps on varmam maailma avastama.
    – Laps ja pikk lennureis ei võrdu automaatselt kohutava elamusega. Peaasi on ennast hästi ette valmistada. Esiteks varuda lapsele piisavalt tegevusi ja teiseks iseennast võimalikeks probleemideks ja nende kiireteks lahendusteks valmis häälestada. Meil on keskmisest oluliselt elavamad poisid ja oleme edukalt hakkama saanud.
    – Meie ei käi koos lastega klassikalistel päikesereisidel – me sureks igavusse. Lapsed ei ole päikesekummardajad – nad ei viitsi päev otsa basseini ääres või rannas passida ja meie ei taha oma puhkust nende pärast hotellitoas veeta. Seega on meie sihtkohavalikutel saanud oluliseks just võimalus nautida mõlemat – nii rannapuhkust kui palju ringi sõitmist ja sihtkoha avastamist. See võib tunduda uskumatu, aga lastel (jah – ka ühe-kaheaastastel) tõesti pole midagi selle vastu, et kuhugi kindlusesse ronida või mõnes lossiaias ringi lipata. (Tõsi, portselanimuuseum jääb kavast välja.) Kui tegu on loodusliku vaatamisväärsusega, on asjalood veelgi paremad. Igal juhul oleme seetõttu, et hotellist väljaspool pole suurt midagi teha, välistanud enda jaoks lastega reisides Türgi, Egiptuse jms peaasjalikult hotellipuhkuse sihtkohad, samas kui enne laste saamist polnud meil sedasorti reiside vastu iseenesest midagi.
    – Jah, uneajad on probleem. Kui lõunaunedega saab veel mängida (ajastada selleks ajaks pikemad autosõidu-otsad, lasta uni teha kandelinas/kärus), siis õhtuunedega on juba teine tera. Aga see tera ei pea tingimata halb olema. Meie koosoldud aja romantiliseimad hetked on veedetud kahekesi hilisõhtul hotellide/apartementide rõdudel koos veini luristades, juttu ajades, raamatuid lugedes.
    – Kas kahekesi reisida on VEELGI parem kui lastega? Absoluutselt! :) Kui leiad endale inimese, keda nii lapsed kui sina jäägitult usaldate, tasub nad mõistagi koju jätta. Aga kui sul juhtumisi sellist inimest ei ole, saab ka lastega reisi edukalt nautida.

  26. Ma nagu ei saa aru, et milleks küsida inimeste arvamusi, kui nagunii teed lõpuks oma parema äranägemise järgi ja kui ainus eesmärk on kriitilisemad hinnangud järgmises blogipostis maha teha. Kas miski kahtlus hakkas närima ja said sedasi hingerahu tagasi?
    Oma probleem, kui elu lapsega võrdub sinu jaoks kanaemastumisega. Järelikult on laps ainus, kes selles protsessis areneb… Ja kui oledki need mõned aastad kanaema, siis kas keegi käsib terve ülejäänud elu ka seda olla või? Lapsed kasvavad kiiresti suureks. Ja üldse on laspsesaamine üks tohutu väljakutse nii naisele kui mehele kui nende omavahelisele suhtele. Kehv kui ainus, mis tagasi rea peale aitab, on pikk kauge reis. Kui teie saate rea peale, löödakse laps rivist välja. Ongi tasakaal. Hip-hip-hurraa.

  27. Mari-Leen kirjutas, et tahaks Taisse ja ilma lapseta, soovis arvamusi-kogemusi lapsega / lapseta reisimise kohta. Kommentaarid tulid. Mari-Leen kirjutas uue postituse, kus oma seisukohti tulenevalt eelnevalt antud mõtetest / etteheidetest lähemalt selgitas. See, et ta sellest kirjutab, näitab, et ta kahtleb ja pole otsustanud, sest armastab oma last. Seega postituste kirjutamine on õigustatud, ei saa aru kommentaatoritest, kes uue postituse olemasolu ette heidavad.

    Minu arvamus on, et KONKREETSEL JUHUL peaks reisima ilma väikelapseta – suur muutus lapse jaoks on nii reisile minek (teine kliima, võõrad toad, teistsugused tingimused magamise ja söömise osas jne) kui ka ilma vanemateta koju jäämine (kodu ja keskkond ja režiim ilmselt samad, kuid emmet ja issit ei ole). Seega oleks parim variant LAPSE SEISUKOHALT üldse mitte reisida. See variant ei rahulda aga vanemaid, kes tahavad kahekesi Taisse minna. Kuna Mari-Leen on väitnud, et tema jaoks ei ole lapsega reisimine puhkus (täiesti mõistetavatel põhjustel), siis ei näe ma põhjust, et hoidja olemasolul ei võiks laps seekord koju jääda.

    Ehk siis:
    1) laps koju, vanemad koju – laps rahul, vanemad rahulolematud ja stressis
    2) laps koju, vanemad reisile – lapse jaoks muutus ja ilmselt väike stress, vanemad puhanud ja rahul
    3) laps reisile, vanemad reisile – lapse jaoks muutus ja ilmselt väike stress, vanemate jaoks samuti stress, sisulist puhkust ei ole ei vanematel ega lapsel. Kogu tite-krempel läheb edasi, lihtsalt teises keskkonnas, mis on harjumatu nii lapsele kui ka lapsevanematele, seega kokkuvõttes on kõik palju keerulisem.

    Win-Win olukorda….hetkel ei ole. Ja ma ei leia, et ALATi peab ainult lapse parimast heaolust lähtuma. Lapse järgi elatakse niigi kogu aeg. Need emad, kes väidavad, et lapsega on tore puhkus – ilmselt teil ongi. Samas ei saa ka eeldada, et kõik inimesed seda titemajandust teie kombel naudivad.

    Lõpetuseks selle “kanaemastumise” kohta – mitte ei usu, et on võimalik paariks aastaks kanaemastuda ja siis edaspidi jälle mitte-kanaema olla. Kanaema ei saa ilmselt ka ilma 14-aastaseta 2 nädalat reisitud – küll neid põhjuseid ikka leiab.

    1. See kuidas Mari-Leen alustab oma postitust, loe eelmiseid kommentaare, kas seal on teda sõimatud inetute sõnadega jms. Ei ole ju nagu ka ennem öeldi siis, et kõik kommenteerijad on ennast põhjendanud. Ja pole nõus ka sellega, mis Liisu ütleb, et kui ta loeb nõmedaid kommentaare siis…Milline on nõme kommentaar, see, mis vaatab asja teise nurga alt, püüab leida kompromissi lapse ja vanema soovide/vajaduste vahel. Vastukaaluks võiks Mari-Leen nüüd kirjutada ka postituse sellest, mis ta reisile minnes kardab ja mida pelgab, kui otsustab sõita. Täiesti siiralt kirjutada, mitte teeselda, et miski ei lähe korda. Laps, kes muidu on üksik ja panna ta kolme lapsega kokku elama, milline stress võib see talle olla, kuidas uneajad saavad mõjutatud jne, võõras keskkond kaa Oleks huvitav lugeda. V-o muutub ka otsustamine sellevõrra kergemaks. Ja küsida ka kogemusi inimestelt, kes on nii toiminud, mitte võtta tõepäraselt inimest, kes alustab postitust sõnadega…mul lapsi pole v mul on lapsed ja nii ise ei teeks, aga sina mine ja nii on õige. PS keegi ei kritiseeri teda vaid pigem rõhutakse, et asjad oleks läbimõeldud, fookus paigas ja vahel on kasu teiste inimeste nõuannetest, seda enam, et ta on siiski noor ema jne. Milleks teha vigu, kui need oleks Taisse lendamise korral välditavad läbi teiste inimeste kogetu. Ole hea Mari-Leen võta nüüd kõik need kahtlused, mis siin on toodud kui laps jääks koju ja teie läheks reisile ja kirjuta ja põhjenda neid samuti sellise kirega, nagu sul see postitus on tehtud.

      1. Banaan, you´ve got a point, sellist teise nurga alt postitust oleks tõesti põnev lugeda. Samas, ikkagi Mari-Leenu blogi ja meie siin ei saa dikteerida, mis ta kirjutab.

        Mis puudutab väikelapsega reisimist, siis ise olen peagi ka Taisse minemas…koos kolmeaastasega. Kui aus olen, siis ei tulnud alguses, kui mõte tuli ja piletid ära ostsime kordagi mõtetki, et võiks väikse tegelase maha jätta. Samas kui nüüd konkreetsemaks reisiplaneerimiseks on läinud, siis soovin, et oleksime lapse mahajätmise variandile vähemalt korragi veidi tõsisemalt mõelnud ja alternatiive kaalunud.

  28. Minu jaoks oli esimene reis lapsega kõige keerulisem. Just seepärast, et ma ise muudkui meenutasin seda aega, kui olime mehega kahekesi. Keskendusin nendele asjadele, mida enam teha ei saanud – nutsin taga oma ägedaid pidusid ja rollerisõite ja raamatu lugemist rannas. Lõpuks mees ütles, et tavai aitab ja harju ära – nüüd oleme kolmekesi! Järgmisele reisile koos lapsega läksin juba hoopis teiste ootustega. Oli palju rahulikum. :)
    Mina olen kaugel kanaemast, aga ei suudaks eluseeski oma lapsi kaheks nädalaks maha jätta. Sorri, no ei kujuta ette, et ütlen ukselt “tsau ja musi-kalli, kohtume kahe nädala pärast!”
    Aga ma ei arva mitte natukenegi, et ma olen sellepärast parem ema, kui see, kes nii teeb. Me oleme lihtsalt erinevad. Aga oma lapsi armastame ühtemoodi palju. ;)

  29. Mina lähtusin lihtsast nö enda pere tehtud reeglist: lapsed ei reisi kaasa enne 5ndat eluaastat. Absoluutselt ei näe mõtet lapsi kaasa enne seda kaasa võtta, sest see ei ole päris puhkus ikka kui lapsed kaasas. Vahet siis pole kui kaugele või kui kauaks lähed. Ise reisisime sel ajal kui lapsed väikesed olid u 2 x aastas. Lapsed vanavanemate juures hoiul. Ausalt- teatud riikidesse ei julgeks lastega minnagi. Näiteks olime kunagi 3 nädalat Venetsueelas. Pole just turvaliseim kant….
    Küll nad jõuavad reisida küll ja veel kui on suuremad. Ja nüüd ongi nad meil ka vahel reisidel ka kaasas olnud. Samas lubame endale abikaasaga siiani ka kahekesi reise, sest kodus tööajal meil nö omaaega leida on suht võimatu. Iga (abielu)paar vajab vahel aega lasteta olemiseks.

  30. Igakord, kui mingi nõmeda kommentaari saad, mõtle kolme lapse emale, kes ärkas hommikul sinu juures, et saaks kordki kauem kui 6.45 magada.

  31. Käisin oktoobri keskel onu perega Türgis, kaasas olid ka tema lapsed (4 ja 10-aastane). Nägin ise kuidas nii onu kui ka tema naine ei leidnud aega puhkuseks väiksema kõrvalt, sest ta oli püsimatu. Linnas saime ainult mina, onu naine ja suurem poiss käia kuna väiksem oleks juba pärast esimest poe külastust väsinud. Rändturul käisime kõik koos, ka sealt lahkus onu väiksemaga varem kuna ta väsis lihtsalt ära. Päeva aeg tõesti oli hotellis mõnus kuna olime suure veepargiga hotellis, kus oli ka pisematele palju tegevust.
    Arvan, et puhkus ilma lapseta oleks teile parem! :)

  32. Mina käisin hispaanias oktoobri alguses ,siis oli mu poeg 10 kuune . Mul on tohutult hea meel et teda ei olnud reisil kaasas .esiteks juba sellepärast et reisisime mu mehe ja meie sõpradega ja ilmselt ei oleks saanud seal pooli asju teha ja näha mida me seal tegime /nägime . Mul on hea meel et ma ei pidanud talle tegevust leidma 3,5h lennusõidul ja edasi taksosõidul . Lapse jätsin oma sõbrannaga ja kusjuures laps oli palju parem laps talle kui mulle ,sellesmõttes et ei ärganud öösel kordagi ega nutnud peaaegu üldse . Kõige hullem oli minujaoks see et andsin lapsele enne reisi rinda ja jätsin selle paugupealt ära .tol samal päeval kui oli aeg lennukile minna . See on imelik aga õnneks ei võtnud ta seda väga hullult .ainult nii et kui ma reisilt tagasi tulin ei tahtnud ta enam rinda vaid on nüüd ainult mahla peal :) sulle ütlen nüüd peale seda pikka juttu .et sul on vägagi õigus jätta oma laps eesti ,sest lapsega ei ole ikkagi puhkus !

    1. Ma loodan südamest, et see mahlaosa su jutust on nali. Mitte keegi ei asenda piima mahlaga, ükski mõtlev inimene küll mitte.

        1. Ja mida muud mul siis väga üle ka jäi . Kui hoidja proovis ka talle anda rpa aga mitte midagi . Ega ma talle seda koguaaeg sisse ei jooda .ainult siis kui magama minek . Sest ta ei jää magama ilma mahlata .aga jah ma hakkan tegelema sellega et ta ilma pudelita magama saada

      1. Ei see ei ole nali.ma andsin talle beebi mahla juba enne.ja kahjuks või õnneks rikkusingi selle ära et ta enam ei taha mitte midagi peale beebimahla . Olen proovinud väga palju variante ja mitte midagi ei õnnestu.õnneks tal ei ole veel hambaid ka mida selle mahlaga rikkuda .

  33. Olen vägagi nõus Banaani, M-i, Merily ja veel mõnede kommentaaridega. Eelmise postituse lõpus Sa küsisid arvamust, ma ei tituleerinud Sind kordagi rongaemaks, kirjutasin lihtsalt, miks minu meelest pole hea idee nii väikest last nii pikaks ajaks hoida jätta (olgem ausad, et 1-aastane ei saa aru, et vanemad ei kadunud ära ja tulevad 14 päeva pärast tagasi, nagu suuremale lapsele seda seletada võiks), selle teisitimõtlemise tõttu sain siis kohe nimetuseks kanaema ja Kägu jms. Ma ei arva ka, et ma ühtegi Sinu toodud kategooriasse kuuluks. Jah, mul on 3 last ( 10, 7 ja 1), aga laste kõrvalt pole meil küll midagi tegemata jäänud, olen kõikide laste kõrvalt edasi tegelenud oma hobidega, saanud sõpradega kohvitamas käia jms, samuti oleme saanud aega mehega kahekesi, et käia kinos, teatris, restoranis, spa-s jms. Seega pole peale laste sündi elu küll kuidagi seisma jäänud, me armastame ka reisida, jah, loomulikult on laste sünd meid mõjutanud ja eelkõige just esimestel eluaastatel oleme kindlasti arvestanud ka lisaks enda tahtmisele lapse vajadustega (turvatunne on baasvajadus). Mehega mõlemad oleme seda meelt, et lapsed on nii väiksed väga lühikest aega ja meil tõesti pole kahju sel ajal selliseid reise teha, mis kõigile pereliikmetele sobiks, olen kindel, et jõuame veel palju/erinevaid reise elus ette võtta. Aga I rest my case, lõpp-kokkuvõttes otsustab igaüks ise, mismoodi tema oma elu elab, tahtsin lihtsalt natuke mõtteainet anda.

  34. Reis Taisse … Loomulikult ilma lapseta…Igas mõttes
    Teine bakteriaalsus,malaariasääsed ,liiga kuum,teine kliima jne. erinevused, lisaks väikesele lapsele ilmselgelt liiga pikk lennureis, üllatuseid täis india ookean -kui just mujale ei lähe -kus ju tore pole…ja üldse kogu see karneval -lady-boyd, ping-pong show ja nii edasi sigimine sagimine.. see ikka puhkus, mitte lastega :D
    Kahjuks on ka palju hotelle kus suisa kirjas-lastega ei
    Lapsega koos on vahemererannik tore puhkus ;) 3h lendu , soe, kõik on ette -taha ära tehtud jne.
    Lisaks iseenesest mõistetavalt peavad vanemad leidma võimaluse ka kahekesi koos midagi teha, olla…ega seepärast keegi halb ema-isa pole ;)
    Õnnelikel vanematel on õnnelikud lapsed ;) ;)

  35. Ma olen see kanaema, kes reisib lapsega :D Aga ma küll mõistan, et tegelt kahekesi oleks kordades paraem/mugavam, aga mu süda ei luba teda nii jâtta. Aga ma olen sitaks kade nende peale, kes suudavad :D Mul tegelt pole jätta ka kellegile, õele saaksin, aga tal omal on 9 kuune laps ja noh minu aastane veel kambas, siis ta läheks hulluks :D

  36. Meie mehega ostsustasime,et kuna lapsi kaheks nädalaks kellelegi hoida ei tahaks jätta (ei taha teisi tüüdata) siis sellised pikemad reisid võtame ette kunagi hiljem. Aga praegu oleme lahendanud asja nii,et mina olen sõbrannaga koos käinud,viimati Türgis oli kummalgi 10 aastased plikad kaasas, ja mees sõbraga. Meiel sobib,kuna need nädalased reisid ja mina isiklikult hakkan peale kolme-nelja päeva kodu ja peret igatsema. Ju ma siis olen kanaema :D Mul poiss 4 a ja no ei taha temaga kusagile kaugele reisida,kuna siis tõesti üldse puhata ei saa. Ja hirrrrmsasti kardan seal kaugel laste haigestumist :S Mitte,et nad kodus haigeks ei jääks. Võõrastada võib nii väike küll,sest mul peale esimest reisi oli päris kurb tunne,kui laps(sel hetkel oli 2 a) eemale hoidis,kuna ise ju nii igatsesin. Aga läheb mööda :) Igaljuhul soovin head reisi,kui minek peaks olema! Lõpuks on ikkagi enda otsustada,kuidas teile just parem on. Aga Meelise blogijuttude põhjal hakkaks ta last ikka rämedalt igatsema ja arvan,et sinagi ;)

    1. Muidugi hakkame. Mul oli juba üheks ööks teda kurb ära viia.. Aga.. Meil on vaja kahekesti aega.. Muidu me mandume ära siiia..

        1. On ka muid variante, aga kui juba raha kulutada, siis asja peale, millel on pointi. Ma ei näe mitte midagi kütkestavat Hurgadas.. Sharmi lennud on tühistatud. Türki talvel ei lähe.

        2. Liisa…igaüks teeb ikka ise omad valikud kuhu läheb ….. Mis see Sinu asi on .. Kasvata omi lapsi nii kuidas Sina tahad, reisi kuhu ise tahad ja üldse,milleks selline iroonia..või nii armas omane eestlase kadedus ….kole vuihhh

  37. Käisin just lõunas soojas oma 8-aastase ja aastasega. Reisi planeerimine, kohvrite pakkimine, lendamine, autorent, hotellide valik, söökide valmistamine ja käigud olid kõik ümber pisikese. Ei, ma ei kahetse, kuid mõte tekkis küll peagi kusagile ka kahekesi minna. Samas oli nii tore näha teda nautimas ja imestamas, kuidas saab küll nii soe olla ja kui rannas vett nägi, naeris ta läbi kilgete nii rõõmsalt, et kõik pöörasid rannas naeratades päid. Ta oli kõigi sõber, rõõmus võlur, ei kisanud, virisenud ega laamendanud ülemõistuse palju, kuid eks see kõik oli suure organiseerimise ja ajastamise küsimus. Toit oli raske valik pea igal pool..kui Eestis saad vabalt kartuliputru ja magedamat kastet küsida, siis mujal seda ei juhtu ja nädal järjest puuvilju ka ei näri..niisiis tohutu maitsetu purgitoidumajandus. Palavus ja see võimlemine paraku ei sobinud mulle, ma väsisin kolm korda kiiremini ja kuigi meil oli veel inimene kaasas, kes oleks saanud lapsi vaadata, olime õhtusteks käikudeks mehega juba nii väsinud.
    Ma esimese kõrvalt naljalt ära ei käinud ja kui tekkis võimalus minna kolmepäevasele reisile Rootsi, siis ma põdesin ikka pikalt, kuid mees oli resoluutne, et mina olen pisikesega kodus, sa mine! Läksingi..ja ma tundsin peale seda pool aastat, et mind ei aja mitte miski lapse juures enam närvi, sain eemale ja tunda, et funtsioneerin ka temata.
    Kui tunned, et tahad, ära põe ja ära kuula teisi! Pisike elab selle vabalt üle, te saate üle pika aja midagi lahedat kogeda ja kui igatsus välja jätta, siis olen enam kui kindel, et tagasi jõudes tunnete kohe kümneid kordi parema vanemana..

  38. Ahjaa, meenus ka see, et pisike jäi kaks päeva peale reisilt naasmist kõrgesse palavikku ja selgus, et hammaste tõttu. Olin kodus juba murest hullumas, kuna ligi 40 palavik ei läinud 3 päeva alla 38 igasuguste ravivõtetega..kujutan ette, et reisil oleks see minu jaoks kümneid kordi raskem olnud ja kui palavas on laps loid ning sült..siis kujutad ise ka ette ilmselt! Meil oli ometi kõik esmaabipunktid, kiirabinumbrid jne ammu välja uuritud ja üles kirjutatud, ka tom-tomis valikute all..

  39. khm-khm, te nüüd mõelge veidi ka sellele persoonile, kes teie last kaks nädalat hoiab. ma olen enda last viinud erinevatel puhkudel oma emale hoida ning hoolimata lähedastest suhetest lapselapsega, on see olnud talle üsna kurnav. aastase lapse hoidmine inimesele, kes ei ole temaga enne pikalt koos aega veetnud, on ikka üsna raske ülesanne. seda vaeva nö saamata jääva palgavahega ei korva.

  40. No minu jaoks on ikagi veidi naljakas, et kui ollakse rase siis ikka öeldakse, et rasedus pole haigus – söö mida tahan, käin kus tahan, olen nagu tahan. Ja kui sünnib laps siis see laps on justkui “haigus”, kellega koos ei saa ei reisile ei kohvikusse, ei kuskile :) lausa selline “haigus”, mis peale 10k ei anna emmele-issile oma aega (kuigi seda on teil tegelikult olnud paar korda ja nt need emad, kes toidavad oma last rinnaga, ei ole niigi palju välja saanud kui sa Mari-Leen ;) ) ja seda saab päästa ainult 2 nädalase Tai reisiga…

    1. Laps ei ole haigus, ma käin temaga igal pool – kohvikus, poes, trennis, sõbrannal külas – aga ma tahan temast ka natuke puhkust, et ma ei pea kogu aeg mõtlema ja kiirustama kuskile, kuna tal on uneaeg, söögiaeg, mähkmevahetusaeg – ma ei tee neid asju ju keset tänavat temaga.
      Ja üks asi on paar tundi kuskil väljas käia Meelisega, teine asi on see, kui sa magadki hommikul 11ni, ilma, et keegi vahepeal ärataks jne

  41. Käisime mehega kahekesi puhkamas, nädala. Lapsed olid 2,5aastat ja 9kuud. Alguses mõtlesin, et nii hea et saame 7

  42. Jäi poolikuks…
    Kahekesi olla. Reaalsus oli see, et lennujaamas tönnisin nagu väike laps ja mõtlesin et kuidas ma saan oma lapsed jätta. Aga puhkus oli mõnus, saime olla kahekesi ja magada niikaua kui soovisime.
    Koju tulles 2,5aastane rõõmustas meid nähes väga aga 9kuune ei tundud meid ära ja eelistas mind vanaemale. Õnneks ei kestnud see väga kaua ja tulin meelde tagasi talle. See oli puhkusele minemise juures kõige kurvem.

  43. Mina kolme lapse emana, võin enda kogemusest öelda, et kaks nädalat esimeseks reisiks ilma lapseta, saab Sulle väga raske olema. Esimene nädal naudid, teine nädal hakkad igal pool teiste beebisid nägema ja mõte lapsest eemal olla ja puhata, muutub kurnavaks. Seda enam, et oled maailma teises otsas. Kui laps peaks haigeks jääma, olete mõlemad seal hullumas.
    Mina alustasin reisidest, mis kestsid nädala, no ka see oli raske! Hiljem, kui lapsed suuremad ja olin harjunud vahepeal eemal olema, sai ka puhkust nauditud.

    Reisima peab ja ka ilma lapseta, aga äkki esialgu nädal ja kusagil lähemal. Eks siis saate aimu, kui hästi lapseta puhkate.

    1. Tead, ma olen üdini aus – mul pole nii palju raha, et endale mitut reisi lubada. Kui me peaks Taisse minema, siis viimati enne seda oli meil PUHKUS 2,5aastat tagasi. Pisikesi linnasutsakaid oleme teinud koos lapsega (Läti, Budapest).

  44. Super! Lihtsalt nii tore sissekanne. Vôinoh..mul endal ei ole kül lapsi, aga ma olen tàselt samal arvamusel- kui saan lapse siis jàtan reisile minemata vôi siis jàtan hoidjaga. Siiani mulle anti môista, et saa lapsed kôgepealt küll siis arvamust muudad.. super nàha, et ka lapsevanemad nii arvavad:-) Lapsega reisimine on rohkem nagu raha raiskamine minu meelest…ta ju ei màleta mitte midagi nagunii ja raha làheb kordi rohkem kuna lapsega ei anna oodata kus ja kuna süüa ja kôik muu( kirjutasid juba lisakuludest). Hiljuti sôbranna kàis reisil lapsega ja teisel pàeval jài laps haigeks..noh arvata on, kui laps on haige siis ei ole ju ka Sinul puhkust..kuid oled môned tuhanded eurod vaesem.
    Niiet tee aga kuidas heaks arvad ja ôigeks pead! Edu teile reisi plaani tegemisel :-)

    1. Kas oma lapsega aja veetmine on sinu jaoks anult raharaiskamine? Kas oma lapse peale on kahju raha raisata (kui võimalus on), et talle häid emotsioone kinkida? :O ja see et beebi ei mäleta see ei ole argument. Ka nt viieaastane ei pruugi aru saada, kus asub maailmakaardil antud sihtkoht jne see ei tähenda, et ta reisi ei mäletaks ju. Samamoodi beebi saab reisil olles erinevaid kogemusi jne.

    1. “mul endal ei ole kül lapsi…” kuna sul lapsi ei ole siis sa arvatavasti ei tea eriti palju kaheaastaste arengust…kaheaastane on juba ikka vägagi mõtlev ja kaasaminev vanus kui nii vib öelda ;) minu kaheaastasel on parem mälu kui mul seega on tal meeles näiteks meie mitme kuu tagune puhkus spaas. Iga kord kui albumist pilte vaatab tuletab vägagi detailselt meelde, mida me seal spaas tegime ;)

  45. Nii tervendav on lugeda, kuidas Sa Meelisest kirjutad. Seda tuleb Eestis nii harva ette.
    Reisi eesmärk pikemas perspektiivis ongi sellisel juhul üllas. Tõenäoliselt on Teil Hedeonist raskem eemal olla kui temal Teist :)
    Aitäh Sulle!

    1. Ma ei viitsi sinna Bangkokki ronida.. Otse Phuketile ikka :) helsingist hakkab lendama!

  46. Seda küll, siis mugavam)). Meie lähme Taisse esimest korda, tahaks pealinnas ka kolada.

  47. Spa puhkus Ja Tai reis on tòesti võrreldavad..
    Kas “M.” on üldse kaugel soojal maal reisil käinud? Tead kuidas seal asjad káivad? Spa puhkusest on küll asi kaugel:-)

Comments are closed.