Reis: tuusik.ee
Kes: marimell aka kaks täiskasvanut ja 2,5aastane laps
Sihtkoht: Türgi, Alanya
Hotell: Oba Star **** kõik hinnas
Reisil kulunud raha: 352€ – arukam oleks kohalikku raha kaasa vahetada ja selles kaubelda, kuigi nad võtavad igasugust raha vastu, siis tundus mulle, et sellega säästaks rohkem. Aga samas, kui puhkus, siis sitta see 20€ säästu. Läinud trumm, mingu ka pulgad.

Esimene päev – ainult hala! Kas saaks veel rohkem feilida?

Olles varem lapsega reisinud, siis.. kui laps on seitsmekuune – on see lebo, kui laps on poolteist, on see suht peavalu ja kui ta on kahe aasta ja kaheksakuune on see.. keeruline.

Esimene perereis – kui võitsime Facebookis pildimängu ja Kallos meid Ungarisse viis (meenuta siin!), siis oli lapsega reisida suht tšill – ta magas suurema osa ajast ja lennujaamades oli temaga okei.

Teisel aastal käisime Bulgaarias (meenutada saab siin ja siin ja siin ja siin) ja Odessas (meenutada saab siin ja siin ja siin ja siin ja siin), siis tänavu on mul veel enam mõtteid, et tahaks igal aastal ta kuskile viia, aga oleks ta juba suurem.

Laste jaoks võiks lennujaamades olla eraldi pagasi- ja passikontroll. See nö rivi võiks olla piiratud aiaga, millel oleksid kasvõi läbipaistvad, aga veelgi parem kirjud/pehmed/täpilised seinad, et nad minema ei jookseks. Nad ei viitsi ühe koha peal passida ja kui järjekorras tuleb seista 20+ minutit, siis tahaks ausalt iga paari mindi tagant endale kuuli pähe kihutada, sest there is fucking nothing you can do to enertain him! Sa pead seal liinis venima, ei saa ära minna, mängida kulli või joonistada, pinksi taguda või Mashat ja karu vaadata (eriti kui sa pole Eestis kus wifi ja internet on sama normaalne kui kohv suhkruga).

Oeh, kahekesti lapsega st kaks vanemat ja laps on ikka lihtsam reisida – mina seisan igast järjekordades ja Meelis mängib lennujaama peal peitust ja kulli ja pinksi ja jookseb ja tõmbleb temaga. Kui ma oleksin üksinda olnud, ma a) oleks nutnud b) oleks karjunud c) oleks järjekorras tuimalt ette trüginud (mitte, et see päästaks, järgmisesse punkti saamiseks ikka oota) d) oleks koju tagasi läinud.

No näiteks, õnnestub mul ALATI Tallinna lennujaamas olla see RÄNDOM, kellele tehakse mingi kontroll või kes turvaväravates piiksub. Etteruttavalt olgu öeldud, et olin RÄNDOM valik ka Türgis). Eelmisel korral kui Sandraga Türki läksime ma ka piiksusin, mu kätelt võeti mingi lõhkeaine proov vms. See käis suht kähku, kuigi me oleks võinud oodata ka.

Sel korral tõmmati mu käsipagas rändomina kõrvale, ainult et.. minu ees oli veel neli käsipagasit. Ootasin. Üks vend vaidles seal oma kolmesajaeurose tulemasina üle ja lahkus pea pisarsilmil kui see tema nähes prügikasti lennutati. Mingi japs vaidles vedelike üle ja kui asi lõpuks minuni jõudis, et mu kotilt jälle lõhkeaineproov võtta.. oli kulunud kena kümme minutit.. kui Meelist poleks olnud, oleks ma seisnud seal röökiv laps kaenlas, kes oleks iga hinna eest proovinud vehkat teha ja mina proovinuks võimalikult rahulikuks jääda ja kõik oleks mind veel enam kahtlustanud – titega veab raudselt kokaiini vms.

Nojah. Lõpuks saime kõik kontrollid läbitud, lennukisse. Tee palun ühele “ise, ise, ise” lapsele selgeks, et see rihm peab olema kinni ja me ausalt, KOHE stardime. Hea küll. Lõpuks tõuseme lendu ja tema turvavöö on imekombel kinni ja ta muigab pilvede vahel rahulolevalt.

Ja siis.. tuleb tal uni, aga samas, lennata on nii äge. Ei taha midagi maha magada. Lõpuks oli ta nii unine, et tal olid silmad kinni, ta röökis end näost punaseks ja särgi higiseks, ratsutas minu sülest maha, sealt Meelise sülle, sealt vabale toolile, sealt maha, sealt kellegi sülle.. endal silmad kinni, ta magas, aga ei leidnud piisavalt head poosi.. lõpuks suikus iks asendis meie vahele. Rahu oli maapeal!

Maandusime. +40 lõi näkku, laps muutus hetkega punapõskseks õunaks ja nautis täiega. Kaks tundi bussisõitu oli lebo! Nii palju oli vaadata ja avastada ja rääkida. Tee peal nägi lehma ja hobuseid ja traktorit ja motikat ja vett ja randa ja lennukit ja… jäätist sai ja magada sai ja lõpuks 12 tundi hiljem jõudsime hotelli.

Vahemärkus: kui bussiga hotelli sõitsime, oli meil kohustuslik vahepeatus – no, et jäätist ja limpsi osta. Küsisin seal viisakalt ühelt reisiesindajalt, et kas selles hotellis oleme vaid meie, kuhu me suundume, et kui jah, siis meile võib äralennu aja lihtsalt sõnumiga saata, et infotundi pole meile vaja. Ma pole esimest korda ja lapsega koos ekskursioone nagunii ei soovi… seda oleks tahtnud salvestada. Ta oli mingi megatõre: no siis peate ise kuskilt uurima, mis kell ärasõit on! Ma olin, et misasja, ma tahan lihtsalt teie päeva kergemaks teha. “See on meie töö!” Okei, okei. Ja järgmine hetk me nägime kuidas ta mingile kolleegile “kaebas”, muidugi 10x dramaatilisemalt kui see just olnud oli, aga noh.. kes see ikka elu huvitavaks teeb, kui ise ei tee.

Hotelli jõudsime täpselt õhtusöögi alguseks. Arvake, kuhu Hedon jooksis.. basseini.. mis oli sama suur kui meie vannituba! Ma olin nii pettunud! Mis kuradi hotelli ma valisin?!

See on see, tahan kohe ja praegu ja head hinda. Loen ja usun kodukat. Seega, kes tahab perereisile, isegi kui 200 euroga pakutakse, ärge Oba Stari lapsega minge. Okei, seitse päeva hiljem ütlen ma, et kahesajaga ostke ära. Hea, et väike on ja laps on kogu aeg silma all ja ei pea mööda hiiglaslikku territooriumit teda taga ajama :)

Veesügavus basseinis 1,20-1,60cm. Lastebasseini suurus maksimaalselt kuus ruutmeetrit (0,45cm). Okei, üheksa maks! Liumägi on olemas, aga see maandub 1,60cm vette. Mänguväljakut vms lastele olevat asja pole. A, siiski – basseini kõrval on mingi ruum, kus saab laua taga istuda ja joonistada jne, aga uksel on silt – märgade riietega mitte tulla! See on sama hea, kui lähed litsimajja ja öeldakse, et tule, aga seksi ei saa :D nagu kes sul kuiv on basseini ääres?

Ma suudan silma kinni pigistada, et tuba on natuke kitsas (no mitte nii kitsas kui Laulasmaal (meenutagem!); et restoran on rohkem mingi koolisöökla mõõtu koht; et me oleme keset melu ja rōdul olles kuuleb tänavatelt pidu – savi, ma olen puhkusel ja magama jõuan tuppa siis kui ongi uni, aga lapsega tahan ma nautida veemõnusid ja neid siin ei saa.

Interneti lubati ka kodulehel, teatud kohtades… ma veel pole leidnud, seepärast telefoni memo toksingi. Etteruttavalt – levi oli vaid lobbys ja basseini ääres hommikuti 8-11 oli levi täitsa okei kiirusega, aga üldiselt laadis vaid messegengeri ära, guugeldamine käis juba üle jõu.

Vastuvõtus oli tore Ali (haha eelmises hotellis oli mul kelner Ali tore poiss), kes andis meile ekstra basseinirätiku kaardi, ekstra toakaardi ja ütles, et ära väga looda netti saada, kõik on praegu netis.

Esimesel õhtul käisin kiireid asju ajamas paar tänavavahet edasi oleva hotelli kohvikus, kus tellisin endale mojito. Ootasin.. mmmm, rahu saabub maapeale.. esimene lonks meenutas, kurat, nad teevad kõike siin ju siirupitega.

Olen oma soovi hotelli vahetada saatnud hetkel nii Tuusikule kui kohalikule reisiesindajale, eks näis mis saab. Homme on jälle päev. Ehk saab magada ja tuju on parem. Ehk saab isegi netti.

Aga üks on selge – mina ja üllatuste tegemine. See pole ikka päris see. Mu ideed on alati megad, välja kukub nagu ikka…

Teine päev – no käib kah, mis seal ikka

Hotellivahetust ei toimunud. Esiteks, ma ei taha mingi miljon juurde maksta ja ma peaks isegi transfeeri kinni maksma, mis olenevalt sihtkohast on kuni 60€. Ja mingi hotellitrahv, kui ma ära lähen?! Reisiesindaja ütles, et kui türklane näeb, et on võimalus kuskilt teenida, siis ta ka kasseerib.

Ma mäletan kui ma ise hotellis töötasin ja klienti, kes meie juures hästi magada ei saanud, meie kulude ja kirjadega mujale hotelli paigutasin. Noh, kelle asi on teenida, kelle asi, et klient rahul oleks.

Ja üleüldse on “süüdi” tuusik, kes mulle perereisiks selle pakkumise tegi.

Ehk siis tähelepanek: kui tahate lapsesõbralikku hotelli, tehke rohkem eeltööd ja rōhutage seda kindlasti reisikorraldajale, kellelt reisi ostate. Öelge, et see on must have :)

Tähelepanek kaks: kui tahate lastesõbralikku Türgis, asub see nö linnast väljas. Alanyas mingit megasuure basseinialaga kohta eriti polegi. Seda ütles mulle siinne reisiesindaja. Siinsed hotellid on mõeldud rohkem noortele ja pidutsejatele. Ja tuleb tunnistada, et päeval oli küll basseini ääres korraks “Puhkus Mehhikos” tunne, kui mingi suurem seltskond kangemat kraami kuukas ja naised natuke liiga vulgaarselt oma keha eksponeerima hakkasid…

Aga mis seal ikka. Oleme oma ruutmeetrises lastebasseinis edasi. Küll leiame tegevust ka. Tegelikult on see mugav. Hedon on kogu aeg silma all, vesi on soe ja lapsel rõõmu rohkem kui rubla eest. Ega ma puhkama ei tulnud, vaid, et lapsel lõbus suvi oleks.

Taaskord pärast paari esimest tundi basseini ääres meenus mulle – Leenu, sa ei puhka! Sa oled lapsega reisil. Jep-jep, puhata ja chillida saame ikka kahekesti reisides. Õnneks pole sinnagi teab mis kaua jäänud, ei rohkem ega vähem kui 177 päeva :)

Vahemärkus: miks on lapsega puhkus reis ja kahekesti reis puhkus?

Me lähme koos lapsega reisil olles koos temaga magama, kui kahekesti olles hakkaks peole sättima, kinno minema, kokteilile, jalutama või salaja öist suplust hotelli basseini tegema. Nii lihtne see ongi. Ja puhkus pole ainult pidu ja jook, vaid see, et sa ei pea kellegi kolmandaga arvestama. Sa võid minna välja ja tulla kell kolm, magada kaheteistkümneni ja alles siis ujuma minna. Aga lapsega.. sa ärkad koos temaga ja tema tahab tegutsema hakata, mitte kaheteistkümneni teki all pikutada :) mõlemad versioonid on omade plusside ja miinustega, aga lapsega koos ei puhka! Sa oled pidevalt ikkagi valvel ja valmis. Mitte ei lase end lõdvaks ja naudi.

Aga tegime täna ühe.. ma ei teagi öelda, kas katse või mis. Õhtusöögile läksin ma ÜKSINDA! Sõin rahus, nautisin oma külma klaasi kokakoolat. Ma ei pidanud kordagi ütlema: ära mine sinna, istu ilusti, ei, me ei lähe praegu ujuma, tule siis, halllooo…

Siis võtsin kausikese riisi ja vasikalihakastet ja läksin tuppa. Ja Meelis läks sööma. Meie istusime Hedoniga rõdule ja tema sõi oma riisi-kastet ja tundis end nagu kunn, et saab privaatselt rõdul süüa. Ja Meelis sai ka rahus süüa, ilma et peaks kedagi taga ajama ja 170x sama ütlema mis ma enne kirja panin.

Meelis saabus tagasi puuviljadega, nosisime neid, sõitsime voodis autoga ja Hedon teatas, et tõstku me ta heaga oma roosasse häärberisse, tema tahab tuttu. 20:39 ta kustus.

Ega need reisipäevad kerged ole – kaheksast äratus, sööma ja basseini. Hedon on lihtsalt hull veeloom. Ta läks täna 8:30 basseini, tuli kisaga kell 12:30 välja, olles ise megaväsinud sellest vees solberdamisest ja hüppamisest, sõi kaks ampsu friikaid, värsket kurki ja tulime tuppa ja käisime pesus ja ta kobis ise teki alla magama. Uskumatu, kui kerge see magamaminek siin on :)

Pärast lõunaund, mida jagus vaid 1,5tunniks, arvake, mis oli tema esimene lause, kui ta silmad avas? “Alla! Lähme ujuma! Kohe vette!” Ja juba haaras ta oma ujukad ja issi käis vahepeal shoppamas, tõi ujumisrõnga ja ämbri ja kastekannu.. isegi sandaalid ununesid jalga panna, juba jooksis ja tellis lifti. Ja siis ta oli veel kaks tundi vees, seni kuni reaalselt hakati toole kokku lappama, et õhtusöögiks ruumi teha…

Kuna söömiseni oli aega, siis käisime natuke jalutamas. Odav on siin küll. Riideid ja kotte, nii et silme eest läheb kirjuks. Aga meil reaalselt pole midagi vaja! Huvitav, kuhu me 350€ kulutasime siis? :D

Kolmas päev – millega me end pruuniks küpsetame?

Mulle tundub, et päike on siin nagu Bangkokis, eriti nagu peale ei hakka, kuigi olen punetavaid inimesi ka näinud. Näiteks Meelist :) kellel täna juba Burnshieldi vaja läks. Aga ilmselt see tuleneb ka nahatüübist ja sellest, et Meelis näiteks sujuvalt 0 faktorise Linea Mamma Baby mandliõliga end küpsetab. Ainult pähe paneb mu käsu peale 30st.

Mul on nö krunt all ja ma kasutan 6 SPF Australian Gold kreemi ja näos 50 SPF Australian Gold pulka. Hedon kasutab Linea Mamma Baby 30 faktoriga kreemi ja after sun kreemi. Need tunduvad mulle siin ideaalilähedased. Päikesekreem ei lase tal ära põleda ja after sun niisutab öösel nahka. Ja randid missugused! Ma olen mingi randipede. Kui rante pole, pole päikest saand ja Hedoni randid teevad suisa kadedaks.

Ja Linea Mamma Baby kreemipudelid on nii nunnud ja Hedonile meeldib korki ära võtta ja tagasi panna. Ja jäätis pudeli peal on PINK, vaidle temaga palju tahad! :)

Ja mis selliste kreemide puhul nende pudelite pluss on – need pulvarisaatorid käivad nii tugevalt, et lapsed ei saa neid suvalt tühjaks vuhistada. Ma pean ikka megatugevalt vajutama, et kreemi tuleks. Ja mulle tundub, et kreemi jagub ka normaalselt. Näiteks Tais ostsime me sarnase Nivea kreemi ja see oli reaalselt paari päevaga otsas. Tundub, et Linea Mamma Baby kreemid pole nii rõhu all, et vajutades pool pudelit välja vuhiseb. Seega, soovitan soojalt osta kui reis veel ees või järgmiseks suveks valmis osta, koodiga MARIMELL on ostukorv lineashop.ees -10%! Kood kehtib kuni 31.08.2017!

PS! Vahetult enne tulekut saatis Linea mulle uue sarja testida – tšilliga! Kas saaks mulle midagi veel rohkem sobida?

Aga kuna ma ei taha endale vannituppa sadat lahtist pudelit, siis läheb natuke aega, et ma nendeni jõuaks. Tšilliga juuksekreemi ma olen proovinud, see mulle meeldis. Hetkel kasutan sama sarja mandlišampooni ja organic juuksekreemi – need on küll megahead ja olen neid ka varem kiitnud. Näiteks siin!

Mandlišampoon teeb juuksed nii puhtaks, et näpud jäävad pestes juustesse kinni. Samas juuksekreem teeb juuksed pehmeks ja ma ei pea neid kammima. Ja no mina ei tea, juuksed kasvavad küll ise ka kiirelt, aga minu meelest Linea toodetega kasvavad eriti kiiresti. Ma alles lõikasin juuksed lühikeseks ja juba näen kui palju neid võrreldes varasemaga on. Seega, kellel juukseid vaja turgutada, siis – lineashop.ee ja koodiga MARIMELL miinus kümme!

PS! Neil tuli just uus oliivõliga sari müüki!

Neljas päev – shop til you drop

Vahemärkus: nett on siin sitt! Uurisime siis, et tahaks kohalikku kõnekaarti, et saaks kogu aeg netti. Üks väitis, et pole võimalik – ainult lepinguga saab, kasuta wifit. Lõpuks siis selgus, et ikkagi on mingi maagiline SIM-kaart, maksab 8,50€ ja saab kaks giga netti. No sobiks. Aga.. need on otsas. Ja mitte ainult nurgapeal poes, vaid ka Vodafone’i ja muudes telefonioperaatorite poodides. “Kahe päeva pärast tuleb!” Ah? Kuidas see võimalik on, et pool linna on SIM-kaartidest tühjaks ostetud? No ja.. kahe päeva pärast on pühapäev ja.. siis kahe päeva pärast tuleme me juba tagasi… pole nagu pointi! Lennujaamas on internet! Ei mäleta enam, mis maksab, aga eelmine kord ma ostsin. Lend hilines ja meganüri oli passida seal. Hind lennujaamas: 2h 4€, terve päev 6€.

Aga tulles nüüd neljandasse päeva… Meil elab üks (võimalik, et neid on tegelikult mitu) blogilugeja Alanyas, kellega meil ilmselt kohtuda ei õnnestu, sest ta on hetkel lapsega haiglas, aga tema soovitas meil shoppama minna Alanyumi keskusesse ja LcWaikiki poodi, et see nagu kohalik H&M.

Sinna keskusesse me sõitsime, maksis 10 kohalikku (2,5€) ja oli väärt koht – sealt leiab nii toidupoe kui igasuguseid riide- ja kingapoode, kohalikku maiustust, tee- ja kohvipoode ja ühesõnaga kõike.

See LcWaikiki on seal ka olemas. Ma sain sealt endale uued bikiinid – kaks ülemist ja ühe alumise otsa, vaid 9€ eest. Mu vanad bikiinid (tõsiselt vanad, oma kuus aastat!) olid nii välja veninud ja ära pleekinud. Täna ujuma minnes kadusid need konkreetselt seljast. Viskasin need pärast “rannapäeva” minema. Trikoo, mille ma lasin pärast operatsiooni endale õmmelda (ka viis aastat vana!) oli õnneks kaasas, aga mulle ei meeldi randid. Okei, ma armastan rante, aga ma vihkan dekolteel rante. Seega uusi oli vaja nagunii. Vaatasin suvel Eestis ka, juba enne eelmist Türgi reisi, aga no ei olnud sobilikke. Ma pole jälle nõus 35+ euri ka maksma.

Siit sain. Allahindluses olid parasjagu. Muidu oleks 25 maksnud ja ilmselt minust ka poodi jäänud, aga 9€ eest ostsin vabalt!

Järgmises poes oli laste suveriiete allahindlus – osta kaks, saa kaks tasuta! Arvake, mitu särki ma Hedonile ostsin! Kaheksa! :) kokku 19€! Väga normaalne hind mu meelest!

Meelis vahtis ka seda ja teist, aga tema tahab rahus vaadata ja kalkuleerida ja sobitada ja.. jäi jutt, et läheb mõni õhtu üksinda tagasi.

Toidupoodi kiikasin korraks ka, ostsin ainult ühe Türgi kohvi (2,65€) kingituseks. Ja meile endale mingeid kohalikke krõpse proovimiseks. Pakk basturmaad maksis näiteks 6€ ja kõige kallim juust oli 7€. Muid hindu väga ei tšekanud.

Mul on hinge peal kaks käekotti, mida nägin eile õhtul siin läheda “turul” – siin ongi üks suur turg kõik – nii kaugele kui silm seletab on poode ja lette särkide, kleitide, kingade, dressipluuside, kottide jne kraamiga.

Läksime sinna poodi üldse Meelisele kotti otsima. Kuigi ma sain talle Uuskasutuskeskusest 5€ga koti :) aga seal sobivat polnud ja loomulikult hakati mulle kohe kotte parseldama.

No kuna mu kaltsukakaupmehe raha läks Hedoni uutele riietele (loe siit!) ja ma endale kotte ei tellinud, siis üks kott kuluks marjaks ära küll…

Esiteks mulle endale meeldis üks kott, mille peale Meelis ütles neee.. ja siis seal poes oli kaks kotti, mis mõlemad meeldisid. Üks oli õlakott (lühemate sangadega) ja teine selline, et saab üle keha ka panna. Suuruselt sellised ebamäärased. Läpakas sisse ei mahu, aga samas suuremad. Küsiti 55€. Mul kripeldab, et peaks kaks ostma, kaupleks hea hinna ja müüks ühe hiljem maha. Aga ma ei suuda otsustada, kumba ma isegi tahan. Pean vist selle ostma, mis Meelisele ei meeldinud. Etteruttavalt: ma ei ostnud endale ühtegi kotti.

Homme ootab meid ees veekeskus, aga arvan, et sellest lasen Meelisel eraldi postituse teha. Tema thing rohkem. Mind need liumäed ja värk eriti ei võlu, aga no Hedoniga kuskile ikka lähme.

Viies päev – Waterplanet veekeskus

Hind: 35€ koos transfeeriga

Meelis kirjutab lähemalt, aga paari sõnaga öeldes – hiiglaslik keskus, mis on veidi päevi näinud ja 2,5aastasega terveks päevaks natuke igav.

Aga Hedon trallis ilma lõunauneta 9-16 vees nagu vana kala ja nautis ka 85ndat korda liumäest vette lastes nagu esimest.

Lõpuks olime tavalises “rannabasseinis” ja Hedoni väsimus andis tunda.

Ma nägin, et ta oli seal kõhuli ja tahtnuks pea kätele panna ja magada, aga no äkki juhtub midagi. Oli seal kõhuli nagu hedonist muiste, mõnules, mängis lastega veesõda ja pidas vapralt vastu. Buss ei jõudnud aga parklast väljagi keerata, kui kutt juba magas.

Vahetult enne hotelli jõudmist ta ärkas ja soovis mängima minna. Leidsime ühe nurgapealse kohviku, tellisime endale mojitod ja lasime ta lastenurka hullama. Ma tellisin meelega maasikamojito, sest menüüs oli kirjas – värsked maasikad, värske laim, värske piparmünt. My ass! Aga parem kui esimesel õhtul. Meelis tellis mingi troopilise mojito ja see maitses nagu üks hea tavaline mojito. Džentelmen nagu ta on, vahetas ta joogid minuga ära – “mulle maitseb sinu oma rohkem, nii hea magus!” Ma tean, et ta valetas. Aga nii armas temast.

Õhtusöögil käisime koos Hedoniga ja pärast kahte ampsu riisi teatas ta.. “tuttu minna!” Nii palju siis meie shopinguplaanidest. Jääbki raha alles. Nüüd vahimegi ainsat inglisekeelset kanalit, mille kohta Hedon ütleb “kala multikas”, meie ütleme National Geographic Wild :)

Kuues päev – I am married to a shopaholic

Meelis on tõeline shopinguhunt. Kui tavaliselt naised virisevad, et mehed nendega shopata ei viitsi, siis palun – laenake Meelist. Teil saab enne kopp ette kui tema väsib.

Ma olen see tüüpiline eesti mees, kes läheb poodi viimases hädas, kui midagi vaja on. Ja siis ostan varuga. Näiteks pole mulle probleem osta kaks paari samu teksaseid, kui need on parasjagu hea hinnaga ja mudel sobib valatult. Ma ei viitsi sõeluda nende lettide vahel, proovida ja sobitada… kes seda viitsib, on Meelis.

shopahoolik Meelis teeb alati pilti ka ja uurib ikka, mis ma arvan, kas ja, või ei…

Kui Meelis kevadel naabripoisiga Berliinis käis, siis ta ohkas hiljem samamoodi: no on alles viitsimist. Ja sobitab käigupealt komplektid kokku ja mõtleb, sealt ostsin selle, see sobib sellega ja see sellega.. ma never ei viitsiks.

Kõige paremini iseloomustab meie shopingut see:

Üleval Meelise saak ja all minu oma. Kusjuures ma ei oleks neid asju ostnud, kui mul poleks poes olnud niiii igav, et aja viitmiseks Hedonit tassida ja siis veel proovima minna mingeid riideid. Ma ei tahtnud härrat segada, sest ta ütles, et see on hea pood ja siin on head asjad (ühel õhtul käis üksi linnas kui me juba Hedoniga magama läksime).

Meelise lemmikpood

Minu saatis ta kohe naisteosakonda sõnadega: vali siis midagi naiselikku. Kahe läbikäidud korruse peale leidsin ma täpselt kaks asja, mis mulle meeldisid. Mõlemad olid number suuremad kui mul vaja oleks olnud, aga ma ei tahtnud jälle tühja kotiga ära tulla. Maksma minnes leidsin ülilahedad kõrvarõngad ka.

Homme ma loodan me enam shoppama ei lähe, peaks selle kraami kõik kohvrisse ka mahutama. Aga pole probleemi. Tulime siia 14,5kg kohvriga kolme peale.. kilosid ja ruumi jagub. Ära tulime 18,3kg kohvriga :)

Seitsmes päev – praadida end to the max!

Äratus 7:30! Meie grandioosne plaan minna viimasel päeval vahetustega end randa praadima läks sõna otseses mõttes vett vedama. Meid tervitas hommikul sadu.

Paar korda meil siiski vahetustega päevitamine õnnestus, ehk siis.. ühel päeval läksin mina Hedoniga lõunaunne ja Meelis selle asemel randa – rannas hakkab päike ikka hoopis paremini peale kui basseini ääres.

Ühel päeval käisime kõik koos rannas ja Meelis läks Hedoniga lõunaunne. Viimase päeva plaan oli algul samuti terve päevaga end küpsetada, aga noh, mida sa vihmaga seal küpsetad.

Hakkasin siis hoopis asju pakkima ja neid on meil natuke rohkem kui tulles. Mõned Hedoni asjad saan maha jätta, sest valisin särke talle kaltsukakotist, mis ma müüki viisin. Piisavalt parajad, et veel reisil paar korda kanda. Sajandi pakkija asus tööle. Hedoni allesjäänud riided mahtusid ühtede Meelise uute kingade sisse, kogu pere aluspesu teiste kingade sisse…

Kell 10 enam ei sadanud, aga oli pilves. Saagu, mis saab, meie lähme randa.

Kui eile oli liiv nii kuum, et taldadel oli valus kõndida, siis täna saab edukalt terve laua täie liivakooke teha ilma, et nad laiali vajuks. Arvestades, et Tais võib sellise pilves ilmaga ära põleda, oleme positiivselt meelestatud, et päris päikesevaba see tänane päev ei ole.

Praegu kirjutangi neid ridu siin pilve all peesitades, poisid läksid ranna peale jalutama. Mõtlen, et see postitus on nii pikk saanud, et kas lüüa see päeva kaupa juppideks või panna üles täies mahus. Mul on tunne, et see on pikem ja sisukam kui Triin Tulevi raamat :D loodetavasti viitsite ikka lugeda ka, aga ma arvan, et ühes tükis on ta kompaktsem.

Õnn tuli meie õuele ja 11:30 tuli päike välja! Meelis sättis 12st Hedoniga lõunaunne ja mina tegin vahetuse kella 13:30 ajal, mil magasin Hedoniga edasi ja Meelis läks päikest püüdma.

Hotelli basseini ääres kogunesime uuesti kella kolme ajal, et veel viimase poolteisttundi end küpsetada. Tutvusime hollandi-iiri paariga (jajah, kõlab nagu..), kellel oli 1,5 aastane tüdrukutirts, kellega Hedon kohe sõbrunes ja kellele me saame pärandada kogu kaasa veetud vara ja siit soetatud kraami – ämbri, kühvlid, liivavormid, reha, ujumisrõnga, kätised ja hunniku ujumismähkmeid, sest Hedon neid enam üldse ei kasuta. Saab ujumispükstega ilusti hakkama.

Egas muud polegi. Tänane must have veel on – leida mingi urgas, kust saab head kebabi. Mu plaan on minna jalutama ja leida mingi koht (neid on siin kümneid), küsida 1 kebab, maitsta ja kui on hea, tellida teine veel. Vaene Meelis kes kõik need sisse peab kõhvima, et mina sobiliku leiaks. Aga nii head kebabi kui ma Saksas ühes metroojaamas ja Tais Banglal saanud olen, on keeruline biitida. Türgis nagu võiks!

Kebabi leidsime 8 kohaliku raha eest kõige urkamast kohast mis me leida suutsime, aga neee.. olen paremat saanud. Sõimegi ainult ühe kolme peale. Meie üks blogilugeja ütles, et tema kohalik mees on öelnud, et Saksas saab paremat kebabi kui Türgis. Olen minagi sellega ära hellitatud. Siiani meenub hea sõnaga. Ja ega pikemat pidu polnudki. Jalutasime mööda randa tagasi, lubasime endale mõnusad mojitod – frozen mojito oli eriline üllataja, Hedon sai seal samas mänguväljakul tšillida ja tuttu ära. Äratus oli kell 00:45! Ärasõit 1:25.

Hedon pidas hästi vastu, magas bussis tunni, lennujaamas jooksis ja trallis, terve lennu magas nagu miška, isegi õhkutõusmisest ja maandumisest ei tea ta midagi.

Ja mis lollakas komme see on plaktsutada kui rattad maad puudutavad maandudes? Rattad maas, otsejoones lennujaama sisse, jee? Äkki tekib mingi tõrge ja panemegi lennujaama sisse? Ma ei tea, ma iga jumala kord mõtlen kui lennukis olen, et mis valu see on plaksutada? Me pole ju veel seisma jäänud ja sel teekonnal võib veel palju juhtuda.

Kodus ootasid meid juba Valio kulleri toodud uued jogurtid ja kohupiimakreemid, nälg oli tõesti suur.

Nüüd aga toimetama, nädal on tööasjades ikkagi seisak olnud :)

Kus teie sel suvel reisil käisite? Mida tegite, mida nägite? Kuhu meil soovitate veel minna? Järgmise aasta sihtkoht on vaja paika panna, see motiveerib täiega raha koguma! Seal kus Hedoniga juba käinud oleme (Ungari, Bulgaaria, Türgi, Läti), uuesti minna ei taha.

PS! Avastasin pilte sortides, et meil on Meelisega kombeks teineteist magades pildistada :D